37. Naljakat "Iliases"

Thetis anub Zeusi, et too Agamemnonile Achilleuse au teotamise eest kätte maksaks. Peajumal vastab:

Jah, pahad tõesti on lood. Mind sunnid sa sattuma tülli

Heraga. Siis kõnel hurjutaval kohe ärritab mind ta.

Ründab ka muidu ta mind kogu aeg siin taevaste keskel,

öeldes, et aidata Troojat ma püüdvat võitluste käigus.

Kuid mine eemale nüüd, et sind ei silmaks siin Hera!

Küll pean selle eest hoolt, et täitub viimati soov sul.

Noogutan peaga ma nüüd, et uskuda võiksid sa tõesti,

sest on kindlaim märk see ikka ju taevaste keskel,

et olen nõus; igimuutmatu on sõna, mis olen andnud,

ning see teostuma peab, kui kord olen nooganud peaga.

(I, 517-527)

Iga jumalate liigutus paneb Olümpose värisema, nagu selgub siinsamas Zeusi sõnade järel:

Ütles Kronion ja sinkjasmusti ta liigutas kulmi

ning igikestvad hiuksed tal langesid lainena ette

valdija pealt surematult. Ja vappus sest kõrge Olümpos.

(I, 528-530)

Aga Hera nägi pealt, „kuis oli Zeusiga nõutlend / Thetis, see meretaadi Nereuse laps hõbejalgne“ (I, 537-538).

Nüüd sõnad torkavad nii kohe Zeusi poole ta pööras:

„Zeus salaõel! Kes käis jumalaist seal jälle su juures?

Kangesti soovid sa, jah, teha otsusi nii minust eemal

ning minu teadmata kõik, salamahti! Ei iialgi söanda

lausuda mulle sa ausalt, mis mõtted mõlguvad peas sul.“

(I, 539-543)

Zeus noomib Herat tolle uudishimu pärast. Hera, arhetüüpne abielunaine, jätkab aga samamoodi:

Hirmus Kronose poeg! Mis nüüd küll ütlesid mulle!

Kas olen liigselt tõesti ma nõudnud ja uurida püüdnud?

Võid teha otsuseid vaikselt sa niipea kui seda soovid.

Nüüd aga kardan, kas ei läbi peta ehk sind sulasuuga

Thetis, see meretaadi Nereuse laps hõbejalgne.

Hommikul istus su seltsis ta ning sul kaisutas põlvi.

Küllap, noogates pead, sa tõotasid talle, et austust

saab nüüd Achilleus ja laevade ees mehi hulgana hukkub.

(I, 552-559)

Sellised viha või nördimust väljendavad hüüatused on Homerose eepostes tavalised:

Mis sõnad, julm Kronion, sa viskasid nüüd minu vastu!

(IV, 25)

Mis sõna nüüd üle lendas su hammaste aiast, Atreides?

(IV, 350)

Ares, kes on saanud lahingus Athenalt haavata, kurdab Zeusile oma hädasid. Zeus aga vastab (kas isarolli on üldse kunagi paremini kirjeldatud kui siin?):

Nii ära vingu mu ees, vilets kakleja, kargleja kergats!

Vastikuim mulle sa kõikidest muist siin Olümpose hooneis.

Ikka on meeles sul riid, verivaenud ja taplusemöllud.

On emalt Heralt see vaim sinu sees, tuliriiakas, tõrges;

ainult käskides taltsaks ma teen teda ennastki tihti.

Arvan, et nüüdki sa just tema nõu läbi kannatad nõnda.

Kuid ma ei vaadata või enam sind valus vaevlemas raskelt,

sest minust sündind sa ning ema on sinu sünnitand mulle.

Kui oleks, turmade tooja, sa sündinud taevasest teisest,

Hadeses, muist uraniididest allpool sa siis oleks ammu.

(V, 888-898)

Homerosel on „võrdkülgsed laevad“, „kanniksetõmmukad lained“, „vänderdi astuvad veised“. Võitlejad on „tapluseahned“, heitlused on „oieterohked“. Poseidon on „maa-süleshoidja“, Koit on „roossõrmine, vara sündind“, naised on „valgekäelised“, Diomedes on „suur sõjahüüdja“ ning Menelaos „ruuge“. Athena on „öökullisilmne“, mis mõjub eriti naljakalt siis, kui see esineb nimisõnana:

Las teab Öökullisilmne, et ei isa vastu ta jaksa!

(VIII, 406).

Kui Zeus tahab mõnele surelikule teadet viia, siis kutsub ta jumalate käskjala, „tuuljalg“ Irise. Too loeb „pilvedekoguja“ sõnumi adressaadile täies mahus ja peaaegu samas sõnastuses ette, ka siis, kui see on mitu lõiku pikk.

Ka võrdlustes ei piirdu Homeros ühe või paari sõnaga:

Kuid ise laagris Achilleus käis ja end rakmesse seada

mürmidoonlastel käskis. Ent nood nägid välja kui hundid,

näljast ahned, kel rinnus on määratu julgus: jo toorelt

tõmbavad tükkideks nad kohe sarveka põdra, kui selle

padrikus kätte nad saand; veri must neil lõugadest valgub,

kuid pärast karjana kõik tumeveelise allika äärde

joostes, nad kitsaste keeltega seal vett lakuvad pinnalt;

toob röhitsus vahel suust verist oksetki tapetud loomast;

karvane rind neil on kartmatust täis, kõht pungili toidust

— nõnda ka mürmidoonlaste valdjad ja nõumehed kähku

ümber ulja Achilleuse sõbra nüüd koondusid, rinnad

täis sõjaindu. Ka käis Achilleus seal ise ringi,

süüdates uljust uut sõjatraavleis ja kilpidekandjais.

(XVI, 155-167)

Homeros jutustab kõigest kohe. Kui kangelased satuvad lahingus vastamisi, siis on neil küllalt aega, et oma kuulsusrikast sugupuud kirjeldada ja vaprusega vastase ees hoobelda, nagu siin:

Mis häda küll, Sarpedon, sind ajas, Lüükia peameest,

võplema siia mu teele? Ei taplusest miskit sa taipa.

Kes see küll luisand on, et oled Aigisekandja poeg sa?

Ei, oled võrratult nõrgem sa meestest nendest, kes muiste

ilmale sündind on isa Zeusist, välkudeheitjast.

Kuis oli teisiti küll, nagu teatakse, Herakles-sangar,

too minu taat! Oli julgeim ta mees, lõvihingega rinnus!

Saabus ta siiagi kord Laomedoni traavlite järgi

kuue laevaga vaid, ühes kaaslasi palju tal polnud.

Kuid puruks lõi teie Trooja ta kõik, tegi tühjaks ta teed teil.

Kuid sinu hing on arg, lased hukkuda siin oma rahval

ning abi suurt pole küll sinust Ilioni meestele, arvan.

Asjata Süüria jätsid. Ka kui oleks palju sa võimsam,

siis nüüd see minu piik sind Hadese ustele paiskab.

(V, 633-646)

Et Zeusi magama uinutada ja sellega ahhailasi aidata, laenab Hera Aphroditelt võluvöö, millele ükski mees ei suuda vastu panna. Zeus meelitab Herat, kes väidab end olevat teel Okeanose juurde, endaga magama. Samas loetleb ta talle siin oma seniseid kallimaid:

Hera, sinna sa võid väga hästi ju minna ka hiljem.

Kuid maha heidame nüüd ühes nautima puhkust ja armu.

Ep ole nii kuum arm seni täitnud veel iial mu rinda

ning mind hurmanud nii jumalanna, või mainegi naine.

Nõnda ei lembind ma noort Ixioni kaasatki, kellelt

sündis siis Peirithoos, see nõumees taevaste võrdne,

ei salesäärset Danaed (kel isaks valdjas Akrisios),

kelt elu Perseus sai, too kuulsaim heeroste hulgas,

mitte ka kuulsa Phoinixi tütart, kes sünnitas Kreetas

mulle siis Minose ning Rhadamantyse taevaste võrdse,

ei ka Semelet ja ei Alkmenet, Teeba vürstinnat,

kes pojaks ilmale mulle tõi Herakles-sangari võimsa,

ent Semelest Dionysos sündis maailmale rõõmuks.

Ei kenapalmikulist Demeterit armastand nii ma,

ei igikaunist Letot ja ei sind ennastki enne,

kui sind armastan nüüd. Magus kirg on haarand mu meele.

(XIV, 313-328)

Kui jumalad soovivad mõnd kangelast surmast päästa, siis mähivad nad ta udupilve. Kui aga võitleja on siiski määratud surma saama, siis jutustab Homeros meile sellest umbes nii nagu Demokooni puhul:

Raevunud kaaslase surmast, ta oimude kohta Odysseus

paiskas piigi ja teiselt poolt pead samast väljagi tungis

sel terav tipp. Ning öö üle sangari silmade langes.

(IV, 501-503)