36. Lilla jopp ja valge vihmamantel

Nägin mitu päeva vaeva, et oma märkmeid Ilmar Raagi „Eestlanna Pariisis“ kohta arvustuseks vormida, kuid peagi sain aru, et see film ei suuda siiski mu pingutust õigustada. Avaldan vaid ideekavandi.  

Kodukultuur versus ideaalkultuur. Viimase koondkujuks sobib hästi see filmi peaosatäitjatest, kelle nimi tiitritesse esimesena ilmub.

Tegevuspaigaks mütoloogiline Pariis. Triumfikaar, millega kulmineerub Anne esimene öine jalutuskäik (ja millel on ka narratiivne funktsioon, sest see paigutab Frida korteri kindlasse linnaossa ja ühiskonnaklassi), Eiffeli torn, öine Seine... See, et pariislased ise Louvre'is ei käi (või pigem see, et nad väidavad, et nad seal ei käi?). Et Prantsusmaa on armastuse ja võrgutamise kultuur (eestlaslikku ingellikkust ja prantslaslikku seksapiili on filmis läbivalt kõrvutatud). Segaduses välismaalased Pariisi metroos, kui rong peatub ja uksed ei avane.

Kust osta hommikuks croissant'e?

Tegelikku Pariisi tungib kaadrisse väga vähe. Tänavastseenid on steriilsed, inimtühjad. Lõhnapoes on Anne ainuke klient. Inimesi näeme vaid seal, kus ilma ei saa (kohvikus, Eiffeli torni juures).

Arusaadav, miks filmi pealkiri on „Eestlanna Pariisis“ ja mitte „Pariis eestlanna pilgu läbi“ vms.

Aga äkki on selline maneerlikkus taotluslik? Ehk näidatakse meile vaid seda Pariisi, mille jaoks Annel on silmi, Pariisi, mida ta on suuteline ära tundma (vastandina tundmaõppimisele)? Parfüümid, uus kleit ja kingad, sest Pariis on moepealinn. Filmi lõpus nagu turist, kes, kohver käes, käib läbi vaid sümboolsed kohad. Just nagu kirjeldaks keegi, kes pole Pariisis kunagi käinud, seda, mida ta tahaks seal teha.

Anne ja Carmela Soprano. Mõlemat tõmbab koju, kuid Carmela õpib Pariisi kohta ka midagi uut. Anne silmad on lahti vaid valitud hetkedel. Võib-olla peegeldab see umbsus Anne kodutust. Carmela ei pea, saba jalge vahel, Ameerikasse naasma. Anne kui vang, Pariis kui paratamatus.

Kas filmi vead tulevad Anne isiksuse iseärasustest? Kas need on üldse vead? Kas tegu on hoopis ühtsusega tegelaskuju/narratiivi ja misanstseeni vahel?

Selles naiivses kramplikkuses, millega lihtinimesed oma keskpärastest maitse-eelistustest kinni hoiavad, on mõnikord midagi väga kurba...

Vaevumärgatav naeratus, mille Anne kiiresti maha surub, kui ta Pariisi lennujaamas papitükil oma nime näeb. Ta vist häbeneb mind, sest mul tuleb temaga sammu pidada, et autoni jõuda. Anne versus mannekeen vaateaknal (ehk on siin midagi liiga palju?). Mees kohvikus (mida ta Annet vaadates mõtleb?). Anne kui teenijatüdruk ja Frida hirmutamistaktika ohver (Prantsusmaa mõjub sisseastujale tihti just sellisena – hirmutamiskultuurina). Telefonikõne koju. Need kohmetud seismised ja tegevuse otsimised, käte sättimised, vargsi kapi avamised jne.

Anne kui eestlane. Anne kui naine, kui keskealine naine. Need kaadrid on filmi kõige liigutavamad.

„Eestlanna Pariisis“ kui sotsialiseerumishäbi analüüs. Harjumuspäratus keskkonnas, kus mult eeldatakse aktiivset suhtlemist, olen enamasti eneseteadlikult kohmetu, kuid kohe kui avaneb väljapääsuvõimalus, neutraliseerib mingi ootamatu, kontrollile allumatu, ehk isegi jumalik jõud selle ebamugavustunde ning ma saan rahus koju minna. Aga rahu on üürike, sest kohe tõstab minus pead filosoof; filosoof, kes nõuab säärase fatalismi asendamist selge teadlikkusega sellest, millised suhtlemisprobleemid mul lahendamata jäid.

Anne naasmine enne äralendu Frida korterisse mõjub kui deus ex machina. Et filmi helge noodiga lõpetada.

Anne ja Ukuaru Minna.

Pool või kolmveerand filmi. Ei näita, jutustab. Ajakirjaniku kombel. Justkui kuulmise järgi. Kompositsiooni laialivalguvus poleks probleemiks, kui tegu oleks naturalistliku filmiga, kuid siin on detailid liialt alla joonitud, müütilised. 

„Eestlanna Pariisis“ ja Hou Hsiao-Hsieni „Punase õhupalli lend“: sarnane narratiivne lähtealus, kuid esimene on umbsevõitu, teine on värskem.

Kas pole see, et Anne üht öist jalutuskäiku saadavad filmi heliribal trompetiviisid (?), mitte austusavaldus Jeanne Moreau läbimurdefilmile „Lift tapalavale“, milles tema tegelaskuju Miles Davise muusika saatel samuti öises Pariisis uitab?