5. Prelüüd uuele pärimisseadusele

Riigikogu võttis täna vastu uue pärimisseaduse. Võrreldes kehtiva, 1996. aastast pärit seadusega, on kõige põhimõttelisemaks muudatuseks selles pärandvara vastuvõtusüsteemi asendamine loobumissüsteemiga. Kehtiva PärS § 4 kohaselt peab pärija pärimiseks pärandi vastu võtma. Loobumissüsteemi puhul kaasneb seadusest tulenev pärimisõigus automaatselt - pärand avaneb isiku surma korral, kusjuures pärandi avanemisel läheb pärand üle pärijale (uue PärS § 3 lg 1 ja § 4 lg 1). Samas on pärija pärandist loobumise eelduseks pärija sellekohane tahteavaldus - uue PärS § 4 lg 2 kohaselt võib pärija seaduses sätestatud korras pärandist loobuda. Uus pärimisseadus jõustub 1. jaanuaril 2009.

Kehtiv pärimisseadus on suhteliselt uus seadus. Riigikogu võttis selle vastu 15. mail 1996. aastal. Paratamatult ei olnud pärimisseaduse väljatöötamisel võimalik arvestada ja ette näha muudatusi, mille Eesti eraõigus on viimaste aastate jooksul läbi teinud. Olulised muudatused, mis mõjutavad ka pärimisseaduse regulatsiooni, tulenevad eelkõige vastuvõetud võlaõigusseadusest (VÕS) ning uuest tsiviilseadustiku üldosa seadusest (TsÜS). Oluline on kõrvaldada ka üksikud kehtiva pärimisseaduse rakendamisel ilmnenud probleemid.

Kehtiva õiguse kohaselt läheb pärandvara pärijale üle üksnes juhul, kui pärija pärandi vastu võtab. Pärandi vastuvõtmiseks peab pärija sooritama seaduses sätestatud konkreetse toimingu. Pärandi vastuvõtmine võib kehtiva seaduse kohaselt toimuda pärimisasja läbi vaatava notari poolt määratud tähtaja jooksul, põhimõtteliselt isegi kuni kümne aasta jooksul, kui notar ei määra pärimisasja lahendamise käigus lühemat tähtaega. Selline regulatsioon on eelnõu seletuskirja kohaselt juba põhjustanud palju segadust ning probleeme pärandvaraga. Ohtu satub pärandvara säilimine, samuti ei ole kolmandatel isikutel teada, kes on surnud isikust järele jäänud vara omanik. Näiteks ei ole kuni pärimise vormistamiseni teada, kelle käest nõuda ohtliku ehitise kordategemist, kellele maksta või kellelt nõuda üüritasu, kelle õigusi on rikutud pärandvara varguse või hävitamisega vms. Loobumissüsteem, mille puhul kohapealsetel pärijatel puudub lootus, et eemalolevate pärijate osad kasvaksid kohalolijate kasuks, tagab paremini ka eemalolevate pärijate õiguse pärida ning aitab kaasa sellele, et nende eest sugulase surma maha ei vaikitaks. Nimelt tuleb pärimisasjade lahendamisel praegu sageli ette, et kuigi kohaloleval pärijal on piisavalt võimalusi eemalolevate pärijate leidmisele kaasa aidata või neid ise leida, ei tee nad seda, lootes oma pärandiosa juurdekasvu. Seaduse uus redaktsioon kaotab juurdekasvu ning motiveerib kohalolevat pärijat selguse saavutamiseks pärijate ringi kohta ka eemaloleva pärija üles otsima ning teda tema õigustest teavitama. Loobumissüsteemi puhul ei ole pärijal kasulik eemalolevaid pärijaid maha vaikida, sest ka aastate möödudes saab selline mahavaikitud pärija oma õigused maksma panna ja oma osa pärandvarast välja nõuda. Kuigi ka vastuvõtusüsteem näeb ette võimaluse ennistada pärandi vastuvõtmise tähtaeg, otsustab sellisel juhul kohus, kas pärijal ikka on ennistamiseks piisavalt mõjuv põhjus.

Peamisi vastuvõtusüsteemilt loobumissüsteemile üleminekut tingivaid asjaolusid ongi praktikas ilmnenud vastuvõtusüsteemi ja sellega seonduvalt kogu pärimismenetluse ülim formaliseeritus, mis jätab tihti kaitseta pärijad, kes ei ole teadlikud pärandaja surmast või vajadusest oma pärimisõigus teatava aktiivse toimingu (notariaalne vastuvõtmise avaldus) tegemisega maksma panna. Kuigi põhiseaduse § 32 lõige 4 garanteerib pärimisõiguse, jätab väljakujunenud õiguspraktika tegelikud pärijad tihti reaalse kaitse ja garantiideta. Nimelt kulgeb kehtiva pärimisseaduse kohaselt pärandi vastuvõtmise tähtaeg sõltumata sellest, kas pärima õigustatud isik üleüldse oma pärimisõigusest teab. Notari määratud vastuvõtmistähtaja möödumisel kaotab tähtaja mööda lasknud pärija põhimõtteliselt ka oma pärimisõiguse, varuvariandina on tal võimalik taotleda üksnes tähtaja ennistamist kohtu poolt. Seejuures on kohtupraktika ennistamistaotluste rahuldamisel suhteliselt range, tihti ei loeta ennistamist õigustavaks mõjuvaks põhjuseks isegi seda, et pärija ei ole teadlik pärandi avanemisest ja vastuvõtmise tähtajast. Isegi juhul, kui potentsiaalse pärija poolt esitatud pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamise taotlus on edukas, jääb tema positsioon temale kuuluva pärandiosa väljanõudmisel pärandvara valdavatelt pärijatelt suhteliselt nõrgaks. Eelkõige on eelkirjeldatu põhjustanud olukorra, kus pärimismenetluse peamine tähelepanu ei ole näiliselt suunatud pärima õigustatud isikute ning nende otsustuse (pärand vastu võtta või sellest loobuda) väljaselgitamisele, vaid piirdub tihti formaalse, väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmunud üleskutsega teatada pärandi vastuvõtmise soovist selleks ettenähtud tähtaja jooksul; teatamata jätmise faktist järeldub pärandist loobumine. Sellise pärandi vastuvõtmise süsteemi oluliseks puuduseks on asjaolu, et see ei stimuleeri pärimismenetluse algatanud pärijat avaldama andmeid ülejäänud pärimisõiguslike isikute kohta. Vastuvõtusüsteemi kasutamine eeldab pärimismenetlust, mis on rangelt pärijatest sõltumatu institutsiooni, eelkõige kohtu järelevalve all, kes tegeleb ka aktiivselt pärijate ning nende viibimiskoha väljaselgitamisega ja rakendab pärimismenetluse läbiviimisel uurimisprintsiipi (parimaks näiteks on seejuures Austria pärimisõigus, milles kogu pärimismenetlus toimub kohtu aktiivse järelevalve all). Sellise aktiivse rolli täitmist notaritelt ei saa oodata. Arvestades, et on tehtud põhimõtteline otsus (kehtiva pärimisseaduse muutmine 10.11.1999 vastu võetud pärimisseaduse muutmise seadusega) jätta pärimisasjade läbivaatamine notarite pädevusse, tundub ka vastuvõtusüsteemi asendamine loobumissüsteemiga põhjendatum.

Olulised täiendused seonduvad veel testamenditäitja ja pärimise käigu regulatsiooniga. Eelkõige tuleb esile tõsta pärimise käigu regulatsiooni juures pärandvara inventuuri, pärija võlausaldajate väljaselgitamist ning nende nõuete rahuldamist käsitlevate sätete olulist täpsustamist. Pärimisel läheb pärijale üle kogu pärandaja vara või osa sellest. Kuid vara ei hõlma mitte ainult õigusi, vaid ka kohustusi. Teatud juhtudel võivad pärandaja kohustused ületada pärandaja õigusi. Kehtiva õiguse regulatsioon, mis kehtestab, millistel tingimustel ja kui suures ulatuses vastutab pärija pärandaja kohustuste eest täiendavalt ja isiklikult oma varaga, on liiga üldsõnaline ja väheregulatiivne. Ka selles osas peaks uues seaduses pakutud lahenduse heakskiitmine tooma kaasa olulise kvalitatiivse edasimineku õiguskindluse poole.

Nii vana kui uue seaduse kohaselt pärib pärija lisaks pärandaja õigustele ka tema kohustused. Nii uue kui vana PärS § 2 lause 1 kohaselt on pärand pärandaja vara. Pärandaja on mõlema seaduse § 1 lg 2 kohaselt isik, kelle vara tema surma korral teisele isikule üle läheb. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Järelikult ei ole õigustatud väide, et uue seaduse jõustumine toob kaasa pärija õiguste ebaproportsionaalse piiramise (kui pärija ei pea vastutama pärandaja kohustuste eest, kes siis peab?).

Uue seaduse vastuvõtmine on ühiskonnas tekitanud laiaulatusliku diskussiooni. Uue seaduse toetajad tuginevad ülaltoodud argumentidele (vt Urmas Volens, Pärimisest aastal 2008, hüüumärkideta, Postimees, 14. jaanuar 2008); vastuvõtusüsteemi pooldajad toovad välja aga eelkõige selle, et kehtiva pärimisseaduse rakenduspraktikas esile kerkinud probleemid ei ole uuele pärimiskontseptsioonile üleminekuks piisavalt olulised ning et eestlastele on juba õigusajalooliselt kehtiv süsteem loomulähedasem (vt Ivo Mahhov, Veel uue pärimisseaduse müütidest, Postimees, 20. detsember 2007; Ivo Mahhov, Nutvad ja naervad pärijad, Postimees, 17. jaanuar 2008). Oluline ei ole siinjuures, kellel on õigus, vaid see, et diskussioon on üldse olemas. Loodan, et see ei jää ainult õigusteadlaste vaheliseks vaidluseks, vaid kaasatud saavad olema ka tavalised kodanikud, keda õigusreform kõige enam puudutab ning kelle õigusteadlikkus (sh pärimisõiguse vallas) on eduka kodanikuühiskonna oluliseks eelduseks.

4. "Kunst täiendab elu: ta annab seda, millest elus puudu" (A. H. Tammsaare)

Seoses Puurmani Gümnaasiumi almanahhi peatse valmimisega lõpetasin ma just tegevuse oma keskkooliastme lõpukirjandi kallal ning toon töö alljärgnevalt ka ära. Tegu ei ole siiski hindamiseks esitatud kirjandi üksühese koopiaga, kuna mustandi alusel on küllaltki raske töö algupärast varianti tuvastada. Samas püüdsin reprodutseerimisel maksimaalselt järgida neidsamu põhimõtteid, millest 2005. a kevadel kirjutamisel lähtusin. Seetõttu seisnevad erinevused tõenäoliselt vaid detailides.

"Kunst täiendab elu: ta annab seda, millest elus puudu" (A. H. Tammsaare)

Kunst on suurele osale inimestest alati olnud suhteliselt ebaselge tähendusega nähtus ning kindlat defineeringut sellele on raske leida. Ometi on peaaegu igaüks kunsti mõiste endale mingil määral selgeks teinud ning jõudnud arvamuseni, et see on eetiliste ja esteetiliste printsiipide sulam. Sellest lähtuvalt saab kunsti pidada ülevaks ning elu ebatäiuslikuks nähtuseks ning nii võibki väita, et loomingu osatähtsus inimeksistentsi täiendamisel ja sellele mõtte andmisel on küllaltki suur.

Kunst kui inimlik loomingumeetod on ühiskonna oluliseks osaks olnud aastatuhandeid. Algsetest arglikest loometaotlustest koopaseintel on 21. sajandi alguseks jõutud välja mahukate jõgiromaanide, suurejooneliste arhitektuurimälestiste ning virtuaalsete teosteni. Just säilivuses ning loomingule omistatud tähelepanus peitub kunsti ja elu suhestatuse üks oluline põhjus. Kunst peab kedagi või midagi mõjutama, vastasel juhul seda lihtsalt ei eksisteeriks. Kui looming ei annaks elule seda, millest puudus on, siis ei pandaks kunsti tähelegi. Just autori võime selgitada välja, mis elus valesti on, mängib siin olulist osa. Seetõttu on nii heakskiitu kui hukkamõistu pälvinud looming elu täiendaja, tal on kiiresti muutuvas maailmas oluline mõte.

Elu vastandatakse sageli kunstile. Sageli on ainus seos nende kahe nähtuse vahel asjaolu, et looming peegeldab tegelikkuses tõeks saanud sündmusi ja objekte. Maailma on hakatud nägema üha kriitilisemalt ja küünilisemalt, nii et igasugused "kõrged" väärtused arvatakse olevat kadunud. Tegelikult pole eksistents siiski veel nii masendav - kõlblus ning ilu pole kuhugi kadunud. Eluväärtused on ajas ja ruumis ebaühtlaselt laiali jagunenud ning tihtipeale on positiivsete nähtuste mõjujõud samuti erakordselt nõrk. Kuigi eelnev ei tähenda, et me elame moraali ja ilumeeleta ühiskonnas, pole võimalik ka väita, et eksistents on täiuslik. Seega on elule vaja midagi juurde anda ning kunsti suudab edukalt puudujääke kompenseerida.

Loomingu võime elu täiendada peitub selle sügavuses. Et romaanidel, maalidel, klassikalisel muusikal, aga ka arhitektuurimälestistel ning kasvõi rahvatantsudel on midagi olulist öelda, siis ei saa neid üldjuhul kunagi pinnapealsuses süüdistada. Elu koosneb seevastu suurel määral pisiasjade lahendamisest ning nähtustest, millel pole väärtust. Seetõttu ei saa see kunagi sajaprotsendiliselt täiuslik olla. Looming kajastab alati kellegi ideaale ning unistusi, niisiis on teatud mõttes ülimuslik - ideaalid on teetähised, mis inimest tõeni juhivad. Ühiskonna ebatäiuslikkusele viitavad aga ideaalide lahknemised ning indiviidide võimetus neid täide viia. Seega on kunst pidevalt otsiva inimese jaoks oluline tegur elu mõtestamisel.

Ühiskonna üldine eetiline tase on aastasadade jooksul tugevasti langenud. Lääne tsivilisatsioon ning selle alustala - kapitalism - on teinud võimalikuks materiaalsete objektide, välise ilu ning edukuse kultuse. Inimliku võrdsuse, helduse ja austuse hind on kujunemas üha väärtusetumaks, sest see ei too kaasa silmnähtavat kasu ega toida inimlikku egoismi. Kunstile on antud võime moraalseid väärtusi taas au sisse tõsta. Looja peidab oma ideaalid loomingusse vaid vihjamisi, need lähtuvad tavaliselt ühiskonna kitsaskohtadest ning kunstnik avaldab oma tõlgenduse sotsiaalsetest ja eksistentsialistlikest probleemidest. Eeldades, et autor suudab end ühiskonnast ja võib-olla ka kogu olemasolust loomise hetkel väljapoole asetada, võib järeldada, et Jumal ei olegi veel surnud. Ta peitub kunstis. Rõhudes teadlikult inimeksistentsi probleemidele, pannakse ühiskond alateadlikult neid lahendama ning nii ongi elu saanud selle, millest tal puudus on - Jumala koos lootuste ja iluga.

Émile Zola on oma teoses "Söekaevurid" kujutanud inimlikku ja ühiskondlikku ärkamist. Peategelase seisund teose lõpus on lootustandev: Voreux' kaevandusest lahkumine sümboliseerib uut algust. Rasked töö- ja elamistingimused, ebavõrdsus ühiskonnas, lähedaste inimeste kannatused - kõik oli noormehelt võtnud usu inimväärsesse ellu. Just lootusest oli söekaevurite elus puudus ning seda suutis Zola sisendada ka 19. sajandi prantsuse töölisklassile, kes seda järgneval aastasajal tingimata vajas.

Lisaks eetilise taseme langusele võib täheldada ka esteetika märgatavat hääbumist 20. sajandi ühiskonnas. Väline ilu on kandunud kunstist inimesele, kuid harmooniline eetilis-esteetiline terviklikkus on sellele vaatamata haruldane. Kunsti eesmärgiks on luua ilu, toetada esteetilist printsiipi, et säilitada lootust. Maailm, mis on kannatanud ohvriterohkete sõdade all, loonud olukorra ühisonna ebavõrdsusega kaasnevate probleemide tekkeks ning teinud inimesest materialistliku egoisti, pole enam ilus. Kunst saab seda puudujääki leevendada. Reklaamplakatite kõrval mõjuvad maalikunsti meistriteosed puhastavalt, informatiivsete ajaleheartiklite kõrval on klassikalised romaanid kõrgemaks väärtuseks. Ilus vorm saab teoks vaid tänu kaunile sisule - ilu tähendab lootust - ning selle kaudu täiendabki kunst elu.

Estetismi põhiesindaja Oscar Wilde on tõdenud, et "igasugune kunst on täiesti kasutu". See tähendab eetiliste printsiipide hülgamist kunstis ning loomingu põhinemist loomingul. Et kunst ei saa eksisteerida väljaspool elu - inimlik fantaasia saab ainest just sellest - siis ei saa looming olla aga kasutu. Isegi kui kunst ei sisaldaks mingeid eetilisi põhimõtteid, oleks ta ikka kasulik, sest juba olemasolu viitab lootusele ning see omakorda kasulikkusele. Et looming kujuneb kunstniku vastusena ümbritsevale, siis ei ole see kunagi mõttetu. Nii on kunstniku roll elu täiendamisel tohutu.

Loomingus peitub ilu, sest sellest on elus puudus. Ilu peitub lootuses, sest see kuulub paratamatult eetiliste ja esteetiliste väärtuste juurde. Kunstnik on elu alalhoidja, kuna ta suudab tagada ühiskondliku arengu järjepidevuse. Seega ei tohi loomingu tähtsust alahinnata. Vastupidi - kunst on üks elu aluseid.

Minu üldine maailmavaade ei ole ülalkirjutatu osas viimase kolme aasta jooksul ulatuslikult teisenenud (mis on ka põhjuseks, miks kirjatüki just siin ja praegu ära toon). Kuigi ma ei nõustu enam mitme enda poolt varem püstitatud seisukohaga, käsitlen ma kunsti siiani olemuslikult tavalisusest kõrgemana, kuid mille juured peituvad ometi sellessamas tavapärasuses. Kunstniku rolli inimsaatuse mõtestamisel ja väljakujundamisel vaatlen ma ka täna millegi erakordse ja aukartustäratavana, vaatamata sellele, et ma ei pea ennast ise kunstnikuks ning minu kokkupuuted klassikalise loominguga ei ole viimastel aastatel olnud nii tihedad, kui ma võib-olla tahaksin. Oma maailmanägemuse mitmete aspektide ulatusliku muutumise kontekstis on mul hea meel tõdeda, et olen suutnud oma mõningatele varasematele seisukohtadele truuks jääda ning et minu kiirelt arenevas mõtteloos leidub koht ka teatud püsiväärtustele.