5. Prelüüd uuele pärimisseadusele

Riigikogu võttis täna vastu uue pärimisseaduse. Võrreldes kehtiva, 1996. aastast pärit seadusega, on kõige põhimõttelisemaks muudatuseks selles pärandvara vastuvõtusüsteemi asendamine loobumissüsteemiga. Kehtiva PärS § 4 kohaselt peab pärija pärimiseks pärandi vastu võtma. Loobumissüsteemi puhul kaasneb seadusest tulenev pärimisõigus automaatselt - pärand avaneb isiku surma korral, kusjuures pärandi avanemisel läheb pärand üle pärijale (uue PärS § 3 lg 1 ja § 4 lg 1). Samas on pärija pärandist loobumise eelduseks pärija sellekohane tahteavaldus - uue PärS § 4 lg 2 kohaselt võib pärija seaduses sätestatud korras pärandist loobuda. Uus pärimisseadus jõustub 1. jaanuaril 2009.

Kehtiv pärimisseadus on suhteliselt uus seadus. Riigikogu võttis selle vastu 15. mail 1996. aastal. Paratamatult ei olnud pärimisseaduse väljatöötamisel võimalik arvestada ja ette näha muudatusi, mille Eesti eraõigus on viimaste aastate jooksul läbi teinud. Olulised muudatused, mis mõjutavad ka pärimisseaduse regulatsiooni, tulenevad eelkõige vastuvõetud võlaõigusseadusest (VÕS) ning uuest tsiviilseadustiku üldosa seadusest (TsÜS). Oluline on kõrvaldada ka üksikud kehtiva pärimisseaduse rakendamisel ilmnenud probleemid.

Kehtiva õiguse kohaselt läheb pärandvara pärijale üle üksnes juhul, kui pärija pärandi vastu võtab. Pärandi vastuvõtmiseks peab pärija sooritama seaduses sätestatud konkreetse toimingu. Pärandi vastuvõtmine võib kehtiva seaduse kohaselt toimuda pärimisasja läbi vaatava notari poolt määratud tähtaja jooksul, põhimõtteliselt isegi kuni kümne aasta jooksul, kui notar ei määra pärimisasja lahendamise käigus lühemat tähtaega. Selline regulatsioon on eelnõu seletuskirja kohaselt juba põhjustanud palju segadust ning probleeme pärandvaraga. Ohtu satub pärandvara säilimine, samuti ei ole kolmandatel isikutel teada, kes on surnud isikust järele jäänud vara omanik. Näiteks ei ole kuni pärimise vormistamiseni teada, kelle käest nõuda ohtliku ehitise kordategemist, kellele maksta või kellelt nõuda üüritasu, kelle õigusi on rikutud pärandvara varguse või hävitamisega vms. Loobumissüsteem, mille puhul kohapealsetel pärijatel puudub lootus, et eemalolevate pärijate osad kasvaksid kohalolijate kasuks, tagab paremini ka eemalolevate pärijate õiguse pärida ning aitab kaasa sellele, et nende eest sugulase surma maha ei vaikitaks. Nimelt tuleb pärimisasjade lahendamisel praegu sageli ette, et kuigi kohaloleval pärijal on piisavalt võimalusi eemalolevate pärijate leidmisele kaasa aidata või neid ise leida, ei tee nad seda, lootes oma pärandiosa juurdekasvu. Seaduse uus redaktsioon kaotab juurdekasvu ning motiveerib kohalolevat pärijat selguse saavutamiseks pärijate ringi kohta ka eemaloleva pärija üles otsima ning teda tema õigustest teavitama. Loobumissüsteemi puhul ei ole pärijal kasulik eemalolevaid pärijaid maha vaikida, sest ka aastate möödudes saab selline mahavaikitud pärija oma õigused maksma panna ja oma osa pärandvarast välja nõuda. Kuigi ka vastuvõtusüsteem näeb ette võimaluse ennistada pärandi vastuvõtmise tähtaeg, otsustab sellisel juhul kohus, kas pärijal ikka on ennistamiseks piisavalt mõjuv põhjus.

Peamisi vastuvõtusüsteemilt loobumissüsteemile üleminekut tingivaid asjaolusid ongi praktikas ilmnenud vastuvõtusüsteemi ja sellega seonduvalt kogu pärimismenetluse ülim formaliseeritus, mis jätab tihti kaitseta pärijad, kes ei ole teadlikud pärandaja surmast või vajadusest oma pärimisõigus teatava aktiivse toimingu (notariaalne vastuvõtmise avaldus) tegemisega maksma panna. Kuigi põhiseaduse § 32 lõige 4 garanteerib pärimisõiguse, jätab väljakujunenud õiguspraktika tegelikud pärijad tihti reaalse kaitse ja garantiideta. Nimelt kulgeb kehtiva pärimisseaduse kohaselt pärandi vastuvõtmise tähtaeg sõltumata sellest, kas pärima õigustatud isik üleüldse oma pärimisõigusest teab. Notari määratud vastuvõtmistähtaja möödumisel kaotab tähtaja mööda lasknud pärija põhimõtteliselt ka oma pärimisõiguse, varuvariandina on tal võimalik taotleda üksnes tähtaja ennistamist kohtu poolt. Seejuures on kohtupraktika ennistamistaotluste rahuldamisel suhteliselt range, tihti ei loeta ennistamist õigustavaks mõjuvaks põhjuseks isegi seda, et pärija ei ole teadlik pärandi avanemisest ja vastuvõtmise tähtajast. Isegi juhul, kui potentsiaalse pärija poolt esitatud pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamise taotlus on edukas, jääb tema positsioon temale kuuluva pärandiosa väljanõudmisel pärandvara valdavatelt pärijatelt suhteliselt nõrgaks. Eelkõige on eelkirjeldatu põhjustanud olukorra, kus pärimismenetluse peamine tähelepanu ei ole näiliselt suunatud pärima õigustatud isikute ning nende otsustuse (pärand vastu võtta või sellest loobuda) väljaselgitamisele, vaid piirdub tihti formaalse, väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmunud üleskutsega teatada pärandi vastuvõtmise soovist selleks ettenähtud tähtaja jooksul; teatamata jätmise faktist järeldub pärandist loobumine. Sellise pärandi vastuvõtmise süsteemi oluliseks puuduseks on asjaolu, et see ei stimuleeri pärimismenetluse algatanud pärijat avaldama andmeid ülejäänud pärimisõiguslike isikute kohta. Vastuvõtusüsteemi kasutamine eeldab pärimismenetlust, mis on rangelt pärijatest sõltumatu institutsiooni, eelkõige kohtu järelevalve all, kes tegeleb ka aktiivselt pärijate ning nende viibimiskoha väljaselgitamisega ja rakendab pärimismenetluse läbiviimisel uurimisprintsiipi (parimaks näiteks on seejuures Austria pärimisõigus, milles kogu pärimismenetlus toimub kohtu aktiivse järelevalve all). Sellise aktiivse rolli täitmist notaritelt ei saa oodata. Arvestades, et on tehtud põhimõtteline otsus (kehtiva pärimisseaduse muutmine 10.11.1999 vastu võetud pärimisseaduse muutmise seadusega) jätta pärimisasjade läbivaatamine notarite pädevusse, tundub ka vastuvõtusüsteemi asendamine loobumissüsteemiga põhjendatum.

Olulised täiendused seonduvad veel testamenditäitja ja pärimise käigu regulatsiooniga. Eelkõige tuleb esile tõsta pärimise käigu regulatsiooni juures pärandvara inventuuri, pärija võlausaldajate väljaselgitamist ning nende nõuete rahuldamist käsitlevate sätete olulist täpsustamist. Pärimisel läheb pärijale üle kogu pärandaja vara või osa sellest. Kuid vara ei hõlma mitte ainult õigusi, vaid ka kohustusi. Teatud juhtudel võivad pärandaja kohustused ületada pärandaja õigusi. Kehtiva õiguse regulatsioon, mis kehtestab, millistel tingimustel ja kui suures ulatuses vastutab pärija pärandaja kohustuste eest täiendavalt ja isiklikult oma varaga, on liiga üldsõnaline ja väheregulatiivne. Ka selles osas peaks uues seaduses pakutud lahenduse heakskiitmine tooma kaasa olulise kvalitatiivse edasimineku õiguskindluse poole.

Nii vana kui uue seaduse kohaselt pärib pärija lisaks pärandaja õigustele ka tema kohustused. Nii uue kui vana PärS § 2 lause 1 kohaselt on pärand pärandaja vara. Pärandaja on mõlema seaduse § 1 lg 2 kohaselt isik, kelle vara tema surma korral teisele isikule üle läheb. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Järelikult ei ole õigustatud väide, et uue seaduse jõustumine toob kaasa pärija õiguste ebaproportsionaalse piiramise (kui pärija ei pea vastutama pärandaja kohustuste eest, kes siis peab?).

Uue seaduse vastuvõtmine on ühiskonnas tekitanud laiaulatusliku diskussiooni. Uue seaduse toetajad tuginevad ülaltoodud argumentidele (vt Urmas Volens, Pärimisest aastal 2008, hüüumärkideta, Postimees, 14. jaanuar 2008); vastuvõtusüsteemi pooldajad toovad välja aga eelkõige selle, et kehtiva pärimisseaduse rakenduspraktikas esile kerkinud probleemid ei ole uuele pärimiskontseptsioonile üleminekuks piisavalt olulised ning et eestlastele on juba õigusajalooliselt kehtiv süsteem loomulähedasem (vt Ivo Mahhov, Veel uue pärimisseaduse müütidest, Postimees, 20. detsember 2007; Ivo Mahhov, Nutvad ja naervad pärijad, Postimees, 17. jaanuar 2008). Oluline ei ole siinjuures, kellel on õigus, vaid see, et diskussioon on üldse olemas. Loodan, et see ei jää ainult õigusteadlaste vaheliseks vaidluseks, vaid kaasatud saavad olema ka tavalised kodanikud, keda õigusreform kõige enam puudutab ning kelle õigusteadlikkus (sh pärimisõiguse vallas) on eduka kodanikuühiskonna oluliseks eelduseks.