Kunst on suurele osale inimestest alati olnud suhteliselt ebaselge tähendusega nähtus ning kindlat defineeringut sellele on raske leida. Ometi on peaaegu igaüks kunsti mõiste endale mingil määral selgeks teinud ning jõudnud arvamuseni, et see on eetiliste ja esteetiliste printsiipide sulam. Sellest lähtuvalt saab kunsti pidada ülevaks ning elu ebatäiuslikuks nähtuseks ning nii võibki väita, et loomingu osatähtsus inimeksistentsi täiendamisel ja sellele mõtte andmisel on küllaltki suur.
Kunst kui inimlik loomingumeetod on ühiskonna oluliseks osaks olnud aastatuhandeid. Algsetest arglikest loometaotlustest koopaseintel on 21. sajandi alguseks jõutud välja mahukate jõgiromaanide, suurejooneliste arhitektuurimälestiste ning virtuaalsete teosteni. Just säilivuses ning loomingule omistatud tähelepanus peitub kunsti ja elu suhestatuse üks oluline põhjus. Kunst peab kedagi või midagi mõjutama, vastasel juhul seda lihtsalt ei eksisteeriks. Kui looming ei annaks elule seda, millest puudus on, siis ei pandaks kunsti tähelegi. Just autori võime selgitada välja, mis elus valesti on, mängib siin olulist osa. Seetõttu on nii heakskiitu kui hukkamõistu pälvinud looming elu täiendaja, tal on kiiresti muutuvas maailmas oluline mõte.
Elu vastandatakse sageli kunstile. Sageli on ainus seos nende kahe nähtuse vahel asjaolu, et looming peegeldab tegelikkuses tõeks saanud sündmusi ja objekte. Maailma on hakatud nägema üha kriitilisemalt ja küünilisemalt, nii et igasugused "kõrged" väärtused arvatakse olevat kadunud. Tegelikult pole eksistents siiski veel nii masendav - kõlblus ning ilu pole kuhugi kadunud. Eluväärtused on ajas ja ruumis ebaühtlaselt laiali jagunenud ning tihtipeale on positiivsete nähtuste mõjujõud samuti erakordselt nõrk. Kuigi eelnev ei tähenda, et me elame moraali ja ilumeeleta ühiskonnas, pole võimalik ka väita, et eksistents on täiuslik. Seega on elule vaja midagi juurde anda ning kunsti suudab edukalt puudujääke kompenseerida.
Loomingu võime elu täiendada peitub selle sügavuses. Et romaanidel, maalidel, klassikalisel muusikal, aga ka arhitektuurimälestistel ning kasvõi rahvatantsudel on midagi olulist öelda, siis ei saa neid üldjuhul kunagi pinnapealsuses süüdistada. Elu koosneb seevastu suurel määral pisiasjade lahendamisest ning nähtustest, millel pole väärtust. Seetõttu ei saa see kunagi sajaprotsendiliselt täiuslik olla. Looming kajastab alati kellegi ideaale ning unistusi, niisiis on teatud mõttes ülimuslik - ideaalid on teetähised, mis inimest tõeni juhivad. Ühiskonna ebatäiuslikkusele viitavad aga ideaalide lahknemised ning indiviidide võimetus neid täide viia. Seega on kunst pidevalt otsiva inimese jaoks oluline tegur elu mõtestamisel.
Ühiskonna üldine eetiline tase on aastasadade jooksul tugevasti langenud. Lääne tsivilisatsioon ning selle alustala - kapitalism - on teinud võimalikuks materiaalsete objektide, välise ilu ning edukuse kultuse. Inimliku võrdsuse, helduse ja austuse hind on kujunemas üha väärtusetumaks, sest see ei too kaasa silmnähtavat kasu ega toida inimlikku egoismi. Kunstile on antud võime moraalseid väärtusi taas au sisse tõsta. Looja peidab oma ideaalid loomingusse vaid vihjamisi, need lähtuvad tavaliselt ühiskonna kitsaskohtadest ning kunstnik avaldab oma tõlgenduse sotsiaalsetest ja eksistentsialistlikest probleemidest. Eeldades, et autor suudab end ühiskonnast ja võib-olla ka kogu olemasolust loomise hetkel väljapoole asetada, võib järeldada, et Jumal ei olegi veel surnud. Ta peitub kunstis. Rõhudes teadlikult inimeksistentsi probleemidele, pannakse ühiskond alateadlikult neid lahendama ning nii ongi elu saanud selle, millest tal puudus on - Jumala koos lootuste ja iluga.
Émile Zola on oma teoses "Söekaevurid" kujutanud inimlikku ja ühiskondlikku ärkamist. Peategelase seisund teose lõpus on lootustandev: Voreux' kaevandusest lahkumine sümboliseerib uut algust. Rasked töö- ja elamistingimused, ebavõrdsus ühiskonnas, lähedaste inimeste kannatused - kõik oli noormehelt võtnud usu inimväärsesse ellu. Just lootusest oli söekaevurite elus puudus ning seda suutis Zola sisendada ka 19. sajandi prantsuse töölisklassile, kes seda järgneval aastasajal tingimata vajas.
Lisaks eetilise taseme langusele võib täheldada ka esteetika märgatavat hääbumist 20. sajandi ühiskonnas. Väline ilu on kandunud kunstist inimesele, kuid harmooniline eetilis-esteetiline terviklikkus on sellele vaatamata haruldane. Kunsti eesmärgiks on luua ilu, toetada esteetilist printsiipi, et säilitada lootust. Maailm, mis on kannatanud ohvriterohkete sõdade all, loonud olukorra ühisonna ebavõrdsusega kaasnevate probleemide tekkeks ning teinud inimesest materialistliku egoisti, pole enam ilus. Kunst saab seda puudujääki leevendada. Reklaamplakatite kõrval mõjuvad maalikunsti meistriteosed puhastavalt, informatiivsete ajaleheartiklite kõrval on klassikalised romaanid kõrgemaks väärtuseks. Ilus vorm saab teoks vaid tänu kaunile sisule - ilu tähendab lootust - ning selle kaudu täiendabki kunst elu.
Estetismi põhiesindaja Oscar Wilde on tõdenud, et "igasugune kunst on täiesti kasutu". See tähendab eetiliste printsiipide hülgamist kunstis ning loomingu põhinemist loomingul. Et kunst ei saa eksisteerida väljaspool elu - inimlik fantaasia saab ainest just sellest - siis ei saa looming olla aga kasutu. Isegi kui kunst ei sisaldaks mingeid eetilisi põhimõtteid, oleks ta ikka kasulik, sest juba olemasolu viitab lootusele ning see omakorda kasulikkusele. Et looming kujuneb kunstniku vastusena ümbritsevale, siis ei ole see kunagi mõttetu. Nii on kunstniku roll elu täiendamisel tohutu.
Loomingus peitub ilu, sest sellest on elus puudus. Ilu peitub lootuses, sest see kuulub paratamatult eetiliste ja esteetiliste väärtuste juurde. Kunstnik on elu alalhoidja, kuna ta suudab tagada ühiskondliku arengu järjepidevuse. Seega ei tohi loomingu tähtsust alahinnata. Vastupidi - kunst on üks elu aluseid.
Minu üldine maailmavaade ei ole ülalkirjutatu osas viimase kolme aasta jooksul ulatuslikult teisenenud (mis on ka põhjuseks, miks kirjatüki just siin ja praegu ära toon). Kuigi ma ei nõustu enam mitme enda poolt varem püstitatud seisukohaga, käsitlen ma kunsti siiani olemuslikult tavalisusest kõrgemana, kuid mille juured peituvad ometi sellessamas tavapärasuses. Kunstniku rolli inimsaatuse mõtestamisel ja väljakujundamisel vaatlen ma ka täna millegi erakordse ja aukartustäratavana, vaatamata sellele, et ma ei pea ennast ise kunstnikuks ning minu kokkupuuted klassikalise loominguga ei ole viimastel aastatel olnud nii tihedad, kui ma võib-olla tahaksin. Oma maailmanägemuse mitmete aspektide ulatusliku muutumise kontekstis on mul hea meel tõdeda, et olen suutnud oma mõningatele varasematele seisukohtadele truuks jääda ning et minu kiirelt arenevas mõtteloos leidub koht ka teatud püsiväärtustele.
1 comment:
Väga-väga meeldivad su mõtted ;).
Post a Comment