54. Prousti akent otsimas

“Kadunud Albertine'i” kolmandas peatükis on Prousti minajutustaja koos oma leinava emaga reisil Veneetsias. Ema ootab teda nende hotelli aknal. Jutustaja on teda väljast märganud.

«... derrière ces balustres de marbre de diverses couleurs, maman lisait en m'attendant, le visage contenu dans une voilette en tulle d'un blanc aussi déchirant que celui de ses cheveux pour moi qui sentais que ma mère l'avait, en cachant ses larmes, ajoutée à son chapeau de paille moins pour avoir l'air « habillé » devant les gens de l'hôtel que pour me paraître moins en deuil, moins triste, presque consolée de la mort de ma grand-mère ...»

See kõlab kui emaarmastuse triumf. Ema armastus poja vastu näib olevat suurem kui ta lein. See võib tunduda veelgi puhtamana, kuna ema ei tea, et poeg teda vaatab, ega pea end harjumuspäraste žestide ja sõnade taha peitma. Armastus püsib ka siis, kui poega juures pole.

(Ei tohi aga unustada, et Prousti jutustaja on nartsissist. Ema eksisteerib poja jaoks, näiteks selleks, et teda igal õhtul enne managamaminekut suudelda, kui too laps oli. Tal pole oma elu ega vajadusi. Juba romaani jutustamisviis paneb kõik tegelased “mina” ümber satelliitidena tiirlema.)

Ema ei tunne poega algul ära. Pojale peab silma torkama, kui haavatav on ema neil sekunditel, mil ta üksioleku kaitset pakkuvalt maalt justkui läbi võsa tuttavate naeratuste ja suudluste riiki rändab. Ent emaarmastus püsib ka siin.

«... dès que de la gondole je l'appelais elle envoyait vers moi, du fond de son cœur, son amour qui ne s'arrêtait que là où il n'y avait plus de matière pour le soutenir, à la surface de son regard passionné qu'elle faisait aussi proche de moi que possible, qu'elle cherchait à exhausser, à l'avancée de ses lèvres, en un sourire qui semblait m'embrasser, dans le cadre et sous les dais du sourire plus discret de l'ogive illuminée par le soleil de midi...»

Leinav ema aknaraamistuses on loomulik kunstiteos.

(Ehk võiks ta jutustajale seestpoolt vaadatuna meenutada näiteks mõnda Vermeeri naist aknal?)

Ka aken ise on kui elusolend, kui keegi võõras, kes on juhtumisi olnud tunnistajaks millelegi meie jaoks olulisele ning kelle pelk nägemine meile seda olulist iga kord kuni elu lõpuni meelde tuletab.

«… cette fenêtre a pris dans ma mémoire la douceur des choses qui eurent en même temps que nous, à côté de nous, leur part dans une certaine heure qui sonnait, la même pour nous et pour elles ; et, si pleins de formes admirables que soient ses meneaux, cette fenêtre illustre garde pour moi l'aspect intime d'un homme de génie avec qui nous aurions passé un mois dans une même villégiature, qui y aurait contracté pour nous quelque amitié, et si depuis, chaque fois que je vois le moulage de cette fenêtre dans un musée, je suis obligé de retenir mes larmes, cést tout simplement parce qu'elle me dit la chose qui peut le plus me toucher : « Je me rappelle très bien votre mère ».»

Kui hiljem tuletab selle akna repro nägemine mõnes muuseumis jutustajale meelde tema ema, siis Veneetsias olles kangastub ta silme ette tädi Léonie aken Combray's. Combray maja fassaad oli asümmeetriline, sest kõrvalolevad aknad jäid tädi omadest erinevale kaugusele (« son asymétrie à cause de la distance inégale entre les deux fenêtres voisines »). Lisaks oli tädi akna laud ülemäära kõrge («la hauteur excessive de son appui de bois »), selle luuke sai avada lingist (« la barre coudée qui servait à ouvrir les volets ») ning kardinad olid läikivast sinisest satiinist ja eest tõmmatud (« les deux pans de satin bleu et glacé qu'une embrasse divisait et retenait écartés »). Need sõnad käivad kõik ka Veneetsia akna kohta (« l'équivalent de tout cela existait à cet hôtel de Venise »).

Ent Proust kirjeldab seda akent veel. Võib isegi öelda, et neil paarikümnel Veneetsia-reisile pühendatud leheküljel ei kirjelda ta ühtegi teist objekti nii detailselt kui seda.

Aken on kiilkaarne ja kaunistatud ülaosaga, meenutades jutustajale baldahhiini (« sous les dais du sourire plus discret de l'ogive illuminée par le soleil de midi »). Kaar on “veel pooleldi araablaslik” (« l'ogive encore à demi arabe »). Ta räägib ka “teravkaarte sööstust” (« l'élan de ses arcs brisés »), mis annab mõista, et aken on postitega jaotatud mitmeks osaks. Hiljem lisab ta juurde, et igal osal on kaunis ehisraamistik (« pleins de formes admirables que soient ses meneaux »). Akent kaunistavad ka neliksiirud ja oksakujulised ornamendid, mille taha jäävad ribikardinad (« ils étaient tendus entre les quadrilobes et les rinceaux de fenêtres gothiques »). Samuti on aknal eri värvi marmorist balustrid (« ces balustres de marbre de diverses couleurs »).

Jutustaja rõhutab, et aken pole mitte lihtsalt kuulus (« cette fenêtre illustre »), vaid et hotellihoone kogu fassaad on keskaegse elamuarhitektuuri meistriteos ning selle reproduktsioone võib leida nii tuntud muuseumidest kui ka kunstiraamatutest (« une façade qui est reproduite dans tous les musées de moulages et tous les livres d'art illustrés, comme un des chefs-d'œuvres de l'architecture domestique au Moyen Âge »). Tekst osundab ka jutustaja võimalusele selle akna koopiat muuseumides – Pariisi muuseumides? – reeglipäraselt näha (« chaque fois que je vois le moulage de cette fenêtre dans un musée »).

Juttu on ka hotelli asukohast. Kohe peatüki alguses räägib jutustaja sellest, kuidas ta oma toast igal hommikul kell kümme, kui teenija akendelt luuke eest ära tõmbama tuli, Püha Markuse kellatorni kuldinglit näha võis (« Quand à 10 heures du matin on venait ouvrir mes volets, je voyais flamboyer [...] l'Ange d'or du campanile de Saint-Marc. »). Hotell asus mingi kanali lähedal: ema sai aknast kanalit vaadata (« ma mère m'attendait en regardant le canal ») ning jutustaja sai emale gondlist hüüda (« de la gondole je l'appelais »). Ta kirjutab ka, kuidas ta nägi akent juba kaugelt, kui oli vaevalt San Giorgio Maggiore kiriku selja taha jätnud (« de bien loin et quand j'avais à peine dépassé Saint-Georges-le-Majeur, j'apercevais cette ogive »).

See, et Proust on akna väljanägemist ja asukohta küllaltki detailselt kirjeldanud, annab aimu sellest, et see eksisteerib ka väljaspool romaanilehekülgi, füüsilises maailmas. Veneetsias viibiv lugeja võib leida tekstist julgustuse see aken üles otsida.

Ma lugesin eeltsiteeritud read veel kord läbi Floriani kohviku toas, mille seinu ehivad idamaiste naiste portreed. Seejärel kõndisin ma, raamat käes, läbi Püha Markuse raamatukogu renessansskaaristu välja kanali äärde. Akna leidmiseks tuli mul minna mööda Riva degli Schiavonit ja pidada silmas San Giorgio Maggiore kirikut. Tolle teisel pool Giudecca kanalit asuva Palladio poolt projekteeritud kiriku mainimine paigutab jutustaja ja ta ema hotelli kas tolle kanali äärde või siis Suure Kanali suudmeossa. Samuti ei tohtinud ma kampaniilist liiga kaugele ekselda.

Mind kiskus esmalt paremale, Suure Kanali alguse suunas, sest Veneetsia üldine raskuskese tundus langevat pigem kuhugi sinnapoole kui Doodžide palee taha, kus pidid minu arvates algama juba eeslinnaosad. Ka Prousti ja tema jutustaja ühiskondlikku seisundit arvesse võttes oli tõenäoline, et hotellihoone paikneb pigem seal. Ent minu pettumuseks lõppes kaldapealne üsna pea pärast doodžide aeda ja selle vastas olevat vaporetto-peatust, ilma et ükski kiilkaaraken aken oleks teele jäänud. Mul jäi üle vaid Harry baari juurest tagasi siselinna suunas pöörata ning piazza'le naasta.

Marcel Prousti kui kirjaniku Veneetsia avastamiseks ei oleks mul olnud tegelikult vaja Püha Markuse väljakult üldse lahkudagi. Esimene reis, mille Proust Veneetsiasse tegi, leidis aset 1900. aasta aprillis ja mais, ta Ruskini-vaimustuse kõrgperioodil. Peale ema olid temaga kaasas ka Reynaldo Hahn ning tolle nõbu Marie Nordlinger. Viimastega käis ta hommikuti kirikutes, mida Ruskin oli oma “Veneetsia kivides” kirjeldanud. Õhtuti püüdis ta Florianis või siis teisele poole väljakut jäävas Quadri kohvikus ema ja Marie Nordlingeri abiga prantsuse keelde tõlkida Ruskini “Amiens'i piiblit”. See oli tõeline palverännak. Marie Nordlinger mäletab näiteks Marceli ebamaist ekstaasi, kui too talle “Veneetsia kividest” Püha Markuse katedraali kohta käivaid lõike ette luges, kui nad kord sinna äikesevihma eest varjuma pidid.

(Kujutlus noorest meeskirjanikust, temaga samast soost sõbrast, kellega tal on seksuaalselt ambivalentsed suhted, ning naisest, keda ta viimase kaudu tunneb, kolmekesi innustunult Veneetsia kõrvalistel tänavatel midagi otsimas või Floriani terrassil kohvi joomas ajal, mil vana maailm polnud veel täielikult kokku varisenud, meenutas mulle Evelyn Waugh' romaani “Tagasi Bridesheadi”, täpsemalt selle 1981. aasta televersiooni, tõi mu kõrvu selle romantilise soundtrack'i, manas mu silme ette Stéphane Audrani kehastatud Cara beežvalgetriibulises turbaniga kostüümis tikkimas ning pani mõtisklema tema kuulsate sõnade üle “romantiliste sõprussuhete” kohta meeste vahel.)

Ma läksin tagasi piazzetta'le ning pöörasin seekord Doodžide palee juurest vasakule. Mõnikümmend meetrit eemal märkasin ma roosa asümmeetrilise fassaadiga hotellihoonet, millel on gooti stiilis aknad ning nende vahel valgete trükitähtedega kirjas selle nimi – Danieli. Ma vaatlesin selle aknaid põhjalikult, sest koht, kus ma olin, ja akende välisilme näisid viitavat võimalusele, et Proust võis siin käinud olla. San Giorgio Maggiore teisel pool kanalit jäi pisut kõrvale. Ehkki naaberhooned olid vaadeldava palazzo'ga ühekõrgused, leidsin, et vast paistab Püha Markuse kellatorni kuldingel mõnesse vasakpoolsesse külg- või nurgaaknasse. Hotelli ees ootasid sini- ja punavalgetriibulistes polosärkides gondoljeerid kundesid.

Ma ei teadnud aga sellest hoonest mitte midagi. Ma teadsin muidugi, et Danieli on kuulus hotell, ent mulle tundus kahtlane, et seda võiks arhitektuuri poolest pidada üheks kuulsaimaks Veneetsia keskaegseks elamuks. Selle kolmiksiiraknad ei tundunud mulle kuidagi tähelepanuväärsemad olevat kui sajad teised samasugused siin ümberringi. Kohe kindlasti ei olnud see fassaad võrreldav näiteks Ca'd'Oro'ga, mis on tõepoolest eriline ja laialt tuntud.

Palazzo Dandolo / Hotel Danieli (14. sajandi lõpp), Riva degli Schiavoni

Rohkem vaeva nõudis Hotel Danieli fassaadiakende võrdlemine tekstiga. Selle esimese ja teise piano nobile keskaknad on tõepoolest mitmeosalised (esimene kuue-, teine kaheksaosaline). Eriti esimese korruse aknarea ehisraamistik on väga silmatorkav; seda kaunistavad kitsastele aknapostidele toetuvad neliksiirringid. Ribikardinad jäävad tõepoolest siirude taha, kuid vajalikke oksataolisi kaunistusi ei märka ma kuskil. Samuti ei näe ma väljast, et aknaesised marmorbalustrid oleksid erivärvilised.

Kõik aknad selle hotelli fassaadil on Veneetsiale tüüpiliselt kiilkaarsed, see tähendab, kaare moodustavad kaks S-tähe kujulise kurviga poolt. See kaarekuju on tõepoolest idamaine: teravkaared, sealhulgas kiilkaared, olid moslemite arhitektuuris laialt levinud mitu sajandit enne seda, kui gooti stiil need euroopalikustas. Ent mulle tundus kahtlane, et mõnda neist akendest oleks saanud kirjeldada kui “veel pooleldi araablaslikku”. Kõikjal kaari täitvad kolmiksiirud ja keskakna ekstravagantsed neliksiirud kuuluvad ju hoopis kristliku sümboolika põhielementide hulka! Ruskin olevat oma arhitektuursetes liseoomustustes olnud väga detailne. Ei saanud ju olla, et Proust poleks oma akent kirjeldades olnud Ruskini-truu! Seda fassaadi vaadates ei saaks küll öelda – nii nagu paljude Veneetsia akende puhul saab –, nagu kumaks siin gooti stiili arhitektuurse vormi tagant välja idamaade vaim.

Tuli edasi otsida. Loogiliselt võttes oleks tulnud leida aken, mis vastanuks tekstile täielikult.

Ma ei osanud tol hetkel arvata, et kõikidest Veneetsia akendest, mida ma hiljem Proustile omistada püüdsin, olid just Danieli omad need, mis tema sõnadele kõige lähemal seisid. Kui ma oleksin tollal teadnud, et mõne Prousti-uurija arvates oli kirjanik oma esimesel Veneetsia-reisil siin viibinud, siis oleksin ma ilmselt kõik eespool kirjeldatud kaalutlused, millega ma Danieli aknad sobimatuks kuulutasin, oma ehituskunstialase ebapädevuse või tähelepanematuse arvele kirjutanud ja ülesande lahendatuks kuulutanud. (Ehkki Prousti nime ei ole Danieli registriraamatust leitud, pidi ta selle hoonega tuttav olema vähemalt seetõttu, et siin oli peatunud ka Ruskin ise.)

Ma polnud esimene, kes oli selle ülesande lahendada võtnud. “Kadunud Albertine'i” väljaandest, mis mul kaasas oli, olin ma lugenud joonealust märkust, mille järgi pole uurijad suutnud kirjeldatavat akent täie kindlusega tuvastada. Ma teadsin niisiis, et nõnda nagu pole Vinteuil' sonaati võimalik ühele tegelikkuses eksisteerivale heliteosele taandada, nõnda ei saa arvatavasti ka seda akent kindlalt, aadressi täpsusega määratleda. Mulle tuli pähe, et on täiesti võimalik, et Proust oli oma akna mitme Veneetsia akna põhjal kokku pannud, näiteks pidanud algul üht akent silmas, selle siis hüljanud ja asunud uut kirjeldama, aga nõnda, et vana jäljed veel näha olid. Ta võis olla üldse mõned akna omadused välja mõelnud.

Ma mõistsin, et olin asjale valest otsast lähenenud. Muidugi oli mul seda, millist akent Proust silmas pidas, võimalik kindlaks teha ainult Veneetsias ning kui ma juba siin olin, siis tundus iseenesestmõistetav, et ma ülesande ka ette võtan. Ometi ei olnud säärane sihikindel uurimistöö minu jaoks kunagi omaette eesmärk olnud. See, mis mind Veneetsiasse tõi, ei olnud mitte niivõrd võimalus selle akna kohta midagi uut teada saada, vaid pigem soov seda siin lihtsalt otsida, Proustiga siin aega veeta ja talle siin mõelda, ilma et kõike seda mingi saavutus krooniks. Tuvastatud faktid kipuvad olema tänamatud ning salgama maha otsingumõnu, mis need sünnitas. Mida olekski mul hiljem selle akna aadressiga peale hakata? See aadress oleks midagi sarnast reisijuhtide “suurtele meenutustele” ja “ajaloolisele värinale”, mida turist kasutab võtmena koha vaimule ligipääsemiseks ning mis flâneur'i ei huvita, kuna ta teab, et selleks, et koht tema jaoks ellu ärkaks, pole väljastpoolt midagi vaja. (Walter Benjamin)

Ma tahtsin olla linnas, mis pole mu kodu, kui kodus, see tähendab – lugedes.

Mu reis oli kui palverännak. Pühaku reliikviate juures saab palvetada. Kunstniku hauale saab panna lilli, süüdata sel küünal või pühkida see lehtedest või lumeks puhtaks. Prousti haual Père-Lachaise'is olin ma varem käinud, tädi Léonie majas, Méséglise'i ja Guermantes'i teedel Combray's samuti, rääkimata paljudest Proustiga seotud kohtadest Pariisis. Ent seekord polnud minu austusavaldus seotud mingi konkreetse füüsilise objektiga ning seda ei saanud kroonida mõni kindlaksmääratud žest. Kogu mu otsing oligi see žest.

Mu reis oli ka kui seiklus Antonioni mõttes. Režissöör otsis oma “Seiklust” vändates uut filmikeelt ning leidis selle. Tema võõrandunud tegelased nii selles kui ka järgmistes filmides otsisid uutmoodi inimsuhteid, ent kukkusid tavaliselt läbi. Mina püüdsin teistmoodi reisida.

Ma olin otsinud füüsilist Veneetsiat ja Prousti romaani Veneetsiat teineteisest. Nüüd hakkasin ma oma kujutlusvõime vaiadele üles ehitama päris omaenda Veneetsiat. Ma ei lasknud end enam tekstil kammitseda. Kujutluspildid, mis mulle lugedes silme ette kerkisid, ning tunded, mis mind sealjuures valdasid, olid nüüd tähtsamad.

Kui Proust rääkis veel pooleldi araablaslikust aknast, siis pidas ta tõenäoliselt silmas mauri kiilkaare mõju Veneetsia gooti arhitektuurile. Mina ei pööranud sõnale “veel” tähelepanu, unustasin tekstis olnud kristlikud neliksiirud üldse ning kujutasin kaart ette idamaisemana, kui see vast olema pidi. Otsitav aken võis olla niisiis näiteks kas bütsantsi karkkaare või mauri hoburaudkaarega.

(Toona ei olnud ma tuttav Ruskini Veneetsia kaarte jaotusega, mille järgi esindavad Hotel Danieli aknad “puhast” Veneetsia gooti stiili. Prousti kirjeldatud aken võinuks jääda pigem Ruskini esimesse (karkkaar), teisse (karkkaare üleminek kiilkaareks) või kolmandasse (“täitmata” kiilkaar) orderisse.)

Proust ei täpsustanud, mitmest osast aken koosneb. Mina olin pähe võtnud, et aken on neljaosaline.

Ei olnud kuidagi võimalik, et intiimne stseen jutustaja ja ta ema vahel rulluks lahti niivõrd avatud ja rahvarohkes kohas, nagu seda on ja pidi olema ka Prousti ajal Riva degli Schiavoni, millel Hotel Danieli asub. Ma kujutasin ette väikest ja inimtühja väljakut.

Kõik see oli mu ajusoppides ootel, kui ma mõnisada meetrit pärast Danielit ühele siselinna poole viivale kitsale tänavale pöörasin. Ma teadsin, et need aknad, mis mulle siit edasi Prousti meelde tuletada võivad, ei saa faktiliselt kohe kindlasti tema akna tiitlile pretendeerida. Aga see polnud ka enam oluline...

Palazzo Gritti Badoer (14. sajandi lõpp), Campo Bandiera e Moro

Palazzo Gritti Badoeri piano nobile akna tegid minu jaoks proustilikult intiimseks roosast Verona marmorist sambad ning tõsiasi, et see jääb eemalt vaadates osaliselt puuokste varju. Palazzo asub väikese väljaku inimvaesemal küljel. Poeg ja ema on siin maailmast isoleeritud. Poeg saab ema välistest segajatest sõltumatult vaadelda, ema saab poega häirimatult suudelda.

Palazzo Priuli all'Osmarin (14. sajandi algus), Fondamenta de l'Osmarin

Säravvalgest tüllist loori kandev ema sobinuks ilusti Palazzo Priuli all'Osmarini alumise korruse neljaosalise akna kardinate vahele raamatut lugema. Emaarmastus paistaks siin veelgi võimsamana, sest sel tuleks ületada täiendav füüsiline tõke tema ja poja vahel – San Provolo kanal.

tundmatu palazzo, Campo San Zaccaria

Selle tundmatu palazzo juures köitsid mu tähelepanu rõdude vahele jäävate akende kaared. Nende ülestõstetus teeb need veel pooleldi bütsantsilikuks, kiilkaarekuju viitab aga araablaste ehituskunsti mõjule. See, et siin on rohkem Ida kui Läänt, tegi need aknad mulle sobivalt proustilikeks.

Palazzo Barbaro Curtis (1425), Canal Grande

Palazzo Barbaro Curtise teise korruse aknarida sobis, kuna see on neljaosaline, puhaste täitmata kiil-kaartega ning eri värvi marmorist raamistikuga selle ümber.

Hotel Bauer (1880), Canal Grande

Kui ma Hotel Bauerit Suure Kanali vaporetto'st nägin, oli mu reis juba otsakorral. Ma tundsin, et ma pidin oma otsingut, palverännakut ja seiklust kuidagi kokku võtma, ning Hotel Bauer sobis viimaseks lüngatäiteks hästi, sest vastas mitmele Prousti teksti ja minu kujutlusvõime seatud kriteeriumile, mis polnud seni piisaval määral rahuldust leidnud. Selle kiilkaared paistsid Kanalilt vaadates hoburauakujuliselt pisut sissepoole keerduvat, mis tegi need sobival määral “veel pooleldi araablaslikeks”. Hoone jääb üsna Püha Markuse väljaku lähedale, mistõttu on võimalik, et kellatorni kuldingel siia välja paistab. Kuhugi siiakanti paigutasin ma kohe alguses instinktiivselt Prousti jutustaja hotelli ning siiapoole tegin ma ka oma otsingu esimesed sammud. Kõige olulisem oli aga hotellihoone kõrvale, kanali äärde jääv väike intiimne terrass, mis sobis minu kujutluses kõikidest seninähtud väljakutest, kaldapealsetest ja tänavatest kõige paremini poja armastusevajaduse ja ema armastusavalduse fooniks...

* * *

Lõpuks tuleks ära mainida ka Suurel Kanalil mitusada meetrit eemale jäävat Palazzo Giustiniani, mis sajandivahetusel oli Hotel Europa. 28. aprillil 1900. aastal registreeris Proust end siin pärast kahekümnetunnist rongisõitu Pariisist koos oma emaga sisse. Ilma seda fakti teadmata ei julgeks ma seda palazzo't kuidagi Proustiga seostada: selle omadused on tekstiga palju vähem kooskõlas kui Hotel Danieli omad; see näeb liiga suur ja robustne välja, et see oleks saanud Prousti huvitada; see ei suutnud ka minus erilist uudishimu äratada.

Palazzo Giustinian (15. sajandi lõpp), Canal Grande

Teist korda oli Proust Veneetsias üksinda, sama, 1900. aasta sügisel. Tollest reisist pole säilinud ühtegi tõendit peale tema allkirja San Lazzaro armeenia kloostri registriraamatus 19. oktoobrist. Ilmselt külastas ta kloostrisaart, kuna Ruskin olevat sealset vaadet Veneetsiale kiitnud. 

Kujutan ette, kuidas ta vaatab siit kaugele veevälja taha jäävat Veneetsiat, omaloodud Veneetsiat, Jumala pilguga.

49. 25 Posts from Facebook

1

I have seen lots of arthouse films and consider myself to be quite adaptive to innovative styles, unconventional narrative structures, minimalisms, and so on. None of these films, however, has baffled me more than the enigmatic "Last Year at Marienbad", a film so sovereign in its form and technique that I have always described it as the best example of how far from traditional norms cinema can possibly develop. 

(28.07.2011)

2

Kirjuta paberile väikestes trükitähtedes sõna "club" selliselt, et c-täht ja b-tähe paun oleksid võimalikult ümarad ning l- ja b-tähe labad nii pikad, et kui nende tippude vahele kirjutada - mida ka tee - number 26, siis jääb u-täheni, mille võid tegelikult ka ära jätta, veel tükk tühja maad. Seejärel ühenda, kui vajalikuks pead, kõik lahtised otsad lähima punkti või joonega naabertähel ning küsi endalt, mida tekkinud kujutis sulle meenutab. Just sellise logoga meelitab kliente üks Lauteri tänava tervisekeskus! 

(29.10.2011)

3

Today on the bus an old man talking to a random passenger could not help wondering that a former KGB officer who had sent his brother to a Czechoslovakian prison for eighteen years and could not write without mistakes had become, after Estonia regained its independence, a priest. For him these two positions were separated from one another, on the axis of moral value, by a distance so remarkable that, in an exalted tone of voice, he emphasised this 'contradiction' more than once. I smiled at his simple-mindedness. 

(16.03.2012)

4

I am looking for books about the history of human sexual behaviour, that is, books about what people actually do when they have sex (and consequently, what acts are considered sexual), how they find their partners, from where, etc. etc, not metaphysical mumblings about sexuality (I hate that word) or overviews of the sexual habits of a particular subculture or of the people of a certain era (always too vague). Porn films are too unreal and are today's phenomenon, brothels are too exclusive (the madam couldn't help me much), the sexual experiences of one person are not comprehensive enough. Does anybody know any of such books? Or am I like Borges, describing books yet unwritten? 

(28.06.2012)

5

kaks paksu lesbit vahetavad minu kõrval pingil õrnusi üks kutsub end alfaemaseks kuigi sõnast alfaisane oleks ta võinud üle võtta pigem teise poole annan talle parema nime röhilesbi 

(03.07.2012)

6

Après avoir traversé toute la ville avec les drapeaux de la France (« À la recherche des Français perdus »), je me suis installé sur l'escalier d'un parc désert juste à côté de l'ancienne enceinte de Tallinn. Avec cette photo-ci je vous envoie, mes amis français, mes salutations les plus chaleureuses. Joyeuse fête du 14 Juillet ! Et vive la France ! 

(14.07.2012)

7

melancholy languor ennui nostalgia fatigue spleen lethargy disquiet tedium nausea malaise anguish angst

interesting that these beautiful-sounding words refer to the most horrible (because vague) psychological states in the world

the idea of sickness is bearable because it is linked with the idea of cure 

(14.08.2012)

8

I like it 

• when people use the subjunctive mood in English, 
• when they use the 'ne' expletif in French, 
• when, in French, they leave a space between the word and the punctuation sign that follows, 
• when Russians speaking Estonian use an adverb of manner right before the verb.

I am often confused

• when, in a French text, I see a verb in subjonctif imparfait (I always need some time to figure out how it is formed, and why this mood and this tense is used), and 
• when, in English adjectives derived from verbs, native speakers stress the third syllable from the end, and not the second (e.g., 'indicative').

I hate it 

• when people use the construction 'to be like + a quote' in English (lack of verbs in their vocabulary),
• when, in Estonian, they use both the conjunction 'et' and the interrogative word to introduce an indirect question ("küsisin, et miks ta..."). 

(11.11.2012)

9

eesti keeles on embus embuse embust aga tähendusega embamine võiks olla ka emme embe emmet huvitav kas sõnal ema emme on sellega mingi etümoloogiline seos 

(7.02.2013)

10

If I had done it in public, this would probably be called a performance. The total number of crisps is 63n+51, where n is the number of heaps. I deliberately did not count the heaps because the idea was to try my patience and clean my mind, not to find out how many crisps there were in the package. Whenever I thought there was a mistake in counting, I began anew. The windows were closed and all possible noises were turned off. I was hungry. It took me two and a half hours to count all the crisps. During that time I also checked the time twice, took these photos and, as it got dark, turned on the light. The next time I will do it with grains of rice. To prevent it from becoming interesting, I won't distribute them in heaps any more but will move them one by one from container to another. This experiment could be useful when you are upset and need to calm your nerves. But I am sure it is more useful when you have no reason to do it. 

(24.05.2013)

11

Sometimes I wish that my enthusiasm for certain things in life would fade away completely, that my desolation would be total, that the things I do to keep this desolation away would be rooted out of the world so that I could be, like the characters of this film, a pure being.

At 10 o'clock in the morning, unemployed middle-aged labourers have just woken up. Some of them are having their first cigarette of the day. I watch them with admiration, with envy even. Where are they going? What are they thinking of? How do they spend their days?

(On Uzak by Nuri Bilge Ceylan, 20.06.2013)

12

The greatest jokes are darker than dark, so dark that I am not sure any more if they are jokes at all, that even the teller himself doesn't know if he meant them as jokes or as interesting stories only, jokes at which I may laugh but not because they are funny, or rather, at which I try to skip the laughing part because I feel there is so much more into it than humour.

Yet, with all this, it is with the warmest, almost paternal feelings that I think of this film.

(On The Death of Mr. Lazarescu by Cristi Puiu, 21.06.2013)

13

I was watching this film out in the country at St John's Eve four years ago. My mother came by with one of her friends, who, seeing me in pyjamas on the living room floor, felt sorry for me and invited me to join them. I smiled and thanked her. They left.

This way I have also spent some of my Christmas Eves, New Year's Eves, even birthdays.

(On Russian Ark by Alexander Sokurov, 23.06.2013)

14

It is fashionable to say that one should never watch a film right after having read the novel on which it is based, or to quote Hitchcock, who said that only a mediocre book could be made into a good film. It is even more difficult with screen adaptations of good plays. It seems to me that many of the few directors who have ventured into this difficult undertaking have given up the attempt to translate the play into the cinematic language quite at the beginning. The resulting films remain intendedly theatrical; they can be seen as filmed versions of stage performances; sometimes they are only of mnemonic value, but they can also be real homages.

''Vanya on 42nd Street'' [by Louis Malle] is one the best examples of this kind of filmmaking: even though the less-theatre-more-film direction is clearly visible here, Chekhov remains Chekhov.

(24.06.2013)

15

Actually, ''Satantango'' is more than a film. Watching it is a performance. I want it to be shown at the Sõprus cinema at one night in one of the bleakest months of the year. I would like to film the audience during its entire run. If there would be no audience, I would film the empty cinema.

(On Sátántangó by Béla Tarr, 26.06.2013)

16

Deux bises à chacun de vous, mes chers amis français ! Trois bises à tous les garçons français que j'ai baisé (sauf ceux du sud de la France) ! Que la France vive ! Qu'elle fleurisse ! Vive la femme qui a parlé des passions littéraires de Fabrice Luchini à une conférence à Tallinn il y a quelques mois ! Vive la chanteuse qui a récité (« en français, bien sûr ») un poème de Victor Hugo pendant un concert nocturne au Rooftop Cinéma ! La fille corpulente avec un sourire timide dans la réception du Musée Marcel Proust à Illiers-Combray, je t'adore ! Benjamin, Baudelaire, tous les flâneurs parisiens et l'Ennui, c'est avec vous que je vais passer ce jour de grande solennité ( à la place d'agiter mes drapeaux de la France dans la rue ). Une pensée pour vous qui habitez dans un petit appartement à Saint-Germain-des-Prés et qui n'avez jamais de l'argent ! Et toi, mon bouquiniste fâcheux... 

(14.07.2013)

17

augustus died in 14 ad

this is almost two millennia ago

a long time

yet to form a continuous chain from that time to today less than thirty 70-year-old men are needed

try to picture thirty people forming a chain on a field

(10.08.2013)

18

4:35 pm binge sleeping

(15.01.2014)

19

In Dushanbe, 

• construction sites are everywhere, 
• Stalinist architecture flourishes, 
• most streets have no name (driving on them is called Tajik massage), 
• machines that look like ATMs are actually for cell phones, 
• pictures on walls are always slanting, 
• slim cigarettes are popular, 
• you're allowed to smoke indoors but can get fined if you do it out on the street, 
• bread tastes perfect, 
• instant coffee is preferred and people slurp it,
• hosts at restaurants shake your hand, 
• men, when dancing, move around women and constantly bend down as if trying to fix their dress, 
• there are only five or six guys on Grindr and Hornet (almost all the rest are in China), 
• people are very polite and, instead of ''mhmh'', ''OK'' or silence, verbally respond to everything I say, 
• I can have a long discussion on Rumi, Nizami and Omar Khayyam, and, if spent more time here, could even meet people who can recite the whole ''Masnavi'' by heart.

(23.02.2014)

20

There are many antique shops in my neighborhood. Lots of middle-aged middle-class couples from Northern Europe and the US; not so bored husbands. Lots of small coffee shops, with façades and interiors like those my Western friends like to photograph. My favourite restaurant only 30 meters away; the menu is oral, for 13 liras I get the most delicious chicken with coriander ever, and much more. Orhan Pamuk and the Museum of Innocence. Lots of fashionable people. Beards and strong calves. A terrace with a view on Hagia Sophia, the Sultan Ahmed Mosque and Gülhane Park. I have figured out where I can buy bread in the morning and fruit at night, where the closest tantuni place is, where I can get sunscreen (it is around 30°C every day, and I discovered I have sun allergy). Börek with meat; somebody said it is very Turkish to eat it at your front door in the morning. I have a doorman; he is always there somewhere, but I never see him. A local guy (probably a drug addict) who asks foreigners for one lira and when they say they don't have it accuses them of trying to trick on him. A transsexual bar next street. The loud music from the street that up to three million people pass every day occupies my room at nights, but when I go out there is more or less peace and quiet. Every day at around 11AM and 11PM a pss-pss-pss: a woman whose window opposites mine calls a cat. Construction workers interacting loudly, even now, at midnight. Phones ringing on the street; I often mistake them for a doorbell. Laughters and quarrels. A guy singing a melancholic song in vibrato. Three days ago, not far away, I saw a sheep on a small side street.

(In Çukurcuma, 15.07.2014)

21

You have arranged a meeting with someone for the first time. You have seen their photos but you don't know how they look like in real life. You are at the meeting place. You think you see them but you are not sure if it is them (at least you think you are not sure). You pretend that you haven't recognised them while hoping they will come to you first. They won't. You will need a few minutes to gather yourself. Then, more confident, you will go to them. After that, if it's them, things will be easy.

Should these few minutes of pretense be seen as a problem?

(Let's forget, for a moment, that they are just as responsible for the outcome of this situation as you are. This is about YOUR behaviour.)

They should, because, first, even if you're not sure if it's them, you are lying or inhibiting yourself, and, secondly, they might start thinking that you don't like them, that you're trying to win time to get out of this situation. Your behaviour could strike their pride. They would take these few minutes of inaction as a personal offense, or at least as a lack of interest, and they would probably not forgive you.

They should not, because timidity and nervousness are very common when meeting new people, even if you meet new people all the time. Yes, there is something disturbing about your temporary indecisiveness, but they should forgive you because addressing a stranger is never easy.

Is it a problem when

1. they see your behaviour as a problem (they are too soft, too proud, insecure)?
2. they don't see your behaviour as a problem (they are too indifferent to defend their honour)?
3. you see your behaviour as a problem (you have inner conflicts)?
4. you don't see your behaviour as a problem (you are cold, egoistic, with bad manners)?

Which is the biggest sin?

(04.08.2014)

22

Today I went to Bostancı not because I wanted to see or do something there but because I always thought that the name Bostancı sounded beautiful

Proust, «Noms de pays : le nom»

Nâzım Hikmet Ran, the greatest Turkish poet of the 20th century, spent the 1961/1962 New Year's Eve in Tallinn and wrote a poem about the New Year tree there and about a woman called Marina dying in Moscow

Ma ei tea, kuidas on näärid inglise keeles.

Eesti keelde tõlkinud Ain Kaalep, kogumikus "See punane õun" (1965), "Yılbaşı Ağacı" in Turkish

(01.09.2014)

23

In this beautiful Sufi-influenced poem by the 16th-century Spanish Catholic mystic St John of the Cross, the soul/the lover goes out on a dark night to find union with God/the beloved. This poem (or at least its English translation in the musical adaptation by Loreena McKennitt) could also be interpreted, from the first to the last line, as a night-time cruising adventure of someone.

• "Upon a darkened night / The flame of love was burning in my breast" = appetite for sex
• "Shrouded by the night / And by the secret stair I quickly fled / The veil concealed my eyes" // "In secrecy, beyond such mortal sight" // "Oh night thou was my guide / Of night more loving than the rising sun" = what should be kept in secret offers more pleasure
• "Without a guide or light / Than that which burned so deeply in my heart" = a hungry body knows where to go
• "That fire t'was led me on /.../ To where he waited still / It was a place where no one else could come" = a club, a park, or a place where someone's always waiting
• "Oh night that joined the lover / To the beloved one / Transforming each of them into the other" // "Beneath the cedars all my love I gave" = the act
• "I lost myself to him / And laid my face upon my lover's breast" = orgasm
• "And care and grief grew dim / As in the morning's mist became the light / There they dimmed amongst the lilies fair (3x)" = post-orgasm

(On ''Dark Night of the Soul'', 04.12.2014)

24

There is always a tint of displeasure when I listen to music.

Many years ago you didn't listen to music at all, you even said that you didn't like music, and I thought that you were senseless, literally, that you lived your life with a vital organ having been amputated.

I have the same organ of mine in my hands now. I don't want to throw it away, but I don't know where to put it.

They often say that music is the most sublime of the arts, that its non-existence would be a bigger loss for us than that of literature, theatre or sculpture.

I always think for some seconds when I enter the name of a performer in YouTube search. I usually search for the one that I listened to a day or week before. And the same few songs.

Songs. I cannot listen to most of them – irrespective of their genre or quality – for more than three times. They are short. They may contain the whole world in three minutes, but what are they next to the love that slowly builds itself on an active long-time commitment? (The advantage of thousand-page novels and three-hour films!)

I can only listen to classical or experimental music on a daily basis when I do it systematically, when I learn about a composer, a period or a style. Pleasure from learning rather than from listening. (Again, the time factor.)

Music as a social form of art. I like the type of performing musicians the least and the type of novelists, translators and philosophers the most. I don't go to concerts very often because there the whole room is full of people that like the same music as I do.

I prefer natural and technological sounds to composed music. Wearing earphones out on the street equals imprisonment.

Sometimes I listen to films.

When you ask what kind of music I like, I answer, silence. When I really have to specify a genre, I answer, folk music.

Folk music is not world music. The latter is a rather uniform and thus boring popular genre. A genre for tourists, not for travellers.

The biggest commonality for the different types of music that I listen to: the places and the times where they bring me. Personal memories and collective psyche. Geography and history were my favourite subjects at school in my formative years.

I like music for what it is not.

(06.05.2015)

25

I am at a café where a lot of university people are having their breakfast. A man comes, greets in English a girl he seems to know, and then, either because their level of acquaintance is poor or because her Estonianness becomes apparent - she responds politely but then shuts off and goes on writing something -, sits at a table next to hers.

I wonder how he will leave the café. What will he say to her? Will he say anything at all? What gestures will he use? Will she reciprocate as before? Will she show any initiative as well? Will I witness his leaving? A shudder runs through me when I think of his leaving. Where should I go to not witness his leaving?

I know that it will be to no avail. All these questions are meaningless, because even though I don't know what he will say and how she will respond (althought it is not difficult to guess), he will leave anyway. His future act of leaving cancels all the details, all the motivations for it. I am paralyzed by this imminence, and this paralysis is total, making everything even remotely probable seem unavoidable, underlining the absolute unavoidability of my own death and the end of all things.

He leaves the way I thought he would. I am alive.

(It appears to me that she, too, could have left first. The consequences of that leaving would have been cosmic.)

(03.08.2015)