52. Lissaboni keraamilised plaadid

Portugali vaimulaadi kõige iseloomulikumaks väljenduseks arhitektuuris peetakse azulejo'sid ehk nelinurkseid kaunistatud ja glasuuritud keraamilisi plaate. Neid on kasutatud kirikute ja kloostrite, paleede ja esindushoonete, korter- ja eramajade, rongi- ja metroojaamade, tööstushoonete ning kohvikute, restoranide, pagariäride ja õllebaaride sise- ja väliskujunduses. Lissaboni vanades linnajagudes ei leidu vist tänavat, kus poleks mõnda azulejo-fassaadi.

* * *

Enamik azulejo'dega kaetud elumajadest ei torka kunstimeisterlikkuse poolest kuidagi silma. Need on šabloonsed, need ei kuuluta möödujatele agressiivselt oma eripära, neid võiks nimetada isegi anonüümseteks, kui neile nende identiteeditunnus – aadress – külge poleks kleebitud. Azulejo'd on siin lihtsana mõjuvate geomeetriliste mustritega ning eeskätt sinistes, rohelistes ja hallides toonides. Mõnel domineerib beež, teise või kolmanda värvina kasutatakse aeg-ajalt ka punast. Reeglina on kogu fassaad plaatidega kaetud ning plaatidel on terve fassaadi ulatuses üks ja seesama muster, ehkki akende ja uste ümbruses kasutatakse kitsamaid ja tihedama joonestikuga plaate. Muster on tavaliselt abstraktne, plaadi või neljast plaadist koosneva grupi keskse osa moodustab mingi kujund, näiteks romb, plaati lähemalt vaadates näen aga tihti, et keskse kujundi poolt katmata äärealadele on lisatud peenikesi taimornamente. On ka ühevärvilisi, täiesti kaunistamata plaate, ent need pole kunagi sellistes toonides, millega me vannitube katta armastame.

Ainus ala, mis pole neil fassaadidel plaatidega kaetud ja kus töötlemata kivi värv nähtavale tuleb, on paksud ukse- ja aknaümbrised. Rõdudel on tihedad keerulise mustriga sepisvõred, mida hoiavad tihti kahe või kolme pikivaoga konsoolid. Mõnikord on konsoolide vahele kahes reas paigutatud mõned azulejo'd figuratiivse kujutisega. Need torkavad hästi silma, sest rõdu põrand, alumise akna ülemine äär ja konsoolid toimivad raamina. Paljud fassaadid on korda tegemata, ent siin näib aeg olevat räsinud pigem karkassi kui keraamikat. Tänavalaternad on kinnitatud otse hoonete külge. Paljudel hoonetel roomavad lahtiste elektrijuhtmete kimbud. Mõnikord on tänavanimi samuti keraamilistel plaatidel – need tõusevad siis oma heleda tausta tõttu kirjust azulejo-mustrist hästi esile –, sagedamini on need esitatud ühel suurel kiviplaadil või siis otse fassaadikivile tembeldatud.

Aeg-ajalt – eeskätt Alfama, Chiado ja Lapa linnaosades ning Intendente metroopeatuse lähedal –, kohtame hoopis teistsuguseid azulejo-hooneid. Need äratavad tähelepanu kunstilise teostuse poolest, neid ei saaks anonüümseteks nimetada isegi siis, kui neilt aadress küljest rebida, nad kuulutavad maailmale valjult oma eripära. Siin on abstraktsete kujundite asemel kasutatud keerukaid taimornamente. Palju on vaase, pärgi, vanikuid ja postamente; medaljonide alt looklevad paksud lainelised varred; kasutatakse rikkalikult ripatseid ja volange. Plaadid võivad olla isegi reljeefsed, just nagu oleksid õienupud ja puuviljad neile peale kleebitud. See on inglite ja putode maailm; siin-seal näeme inimnägusid ja büste. Taimevaibast eralduvad akendevahelistel aladel ovaalraamis maastikud, pildikesed stseenidega pühakute imetegudest või allegoorilised figuurid. Kujutised on tihti otseselt seotud hoone otstarbega ning selgitavad, põhjendavad või põlistavad seda; see muudab paljud fassaadid tõlgendatavaks. Ka värvitoonid on nende hoonete puhul elavamad: valitsevad kollane, beež, valge, roheline ja sinine, ent leidub ka fassade, milles üldmulje kujundab oranž.

Figuuride ja taimse ornamendiga kaunistatud azulejo-fassaadid tekkisid pisut hiljem kui elamud, mille fassaade katavad täies ulatuses geomeetrilise mustriga azulejo'd. See et need kaks tüüpi teineteisele sedavõrd teravalt vastanduvad, on seotud tööstusrevolutsiooni järel selgelt välja joonistunud pingega tööstustoodangu, käsitöö ja kunsti vahel. Üldine trend fassaadide katmiseks azulejo'dega sai Portugalis alguse 1840. aastatel sisserännanud brasiillaste eeskujul. Massilised mõõtmed sellele trendile andis azulejo'de tööstusliku tootmise algus. Uued tööstusmeetodid, mis võimaldasid valmistada lihtsaid stiliseeritud mustreid, andsidki tulemuseks fassaadid, mille kirjeldamisega me käesolevat teksti alustasime. Ent 19. sajand polnud mitte ainult tööstusrevolutsiooni, vaid ka romantismi sajand. Mehhaniseeritud tootmise järsk kasv tõi endaga kaasa hulga vastureaktsioone, alates looduse, ajaloo, preindustriaalsete kunstistiilide ja käsitöö aussetõusmisest ning lõpetades pöördumisega „sisse“. Selles mõjuväljas sündisid ka meie taime-vaibaga kaetud ja elusolenditega asustatud azulejo-fassaadid. Tuntuimad neist on pärit 1860. aastate esimesest poolest, mitme kunstniku nimi on teada.

* * *

Mind tabas kirjeldatud romantilisi fassaade nähes alati teatav kokkupuutešokk. Sellest šokist jäi suhu meeldivalt magus maik. Ma teadsin, et mu ees olid meistriteosed, nii seetõttu, et keegi teine oli neid juba sellisena kirjeldanud, kui ka selle tõttu, mida ma ise nägin. Ma imetlesin neid fassaade kui palverändur, alandlikult, kohusetundlikult, kartes kasvõi hetkekski pilku kõrvale pöörata. Mu andumus tegi mind enda üle uhkeks. Ma kujutasin ette, kuidas ma neist fassaadidest hiljem oma tuttavatele räägin ja püüan jätta muljet, nagu oleks just nende juures Lissaboni rohkem kui Praça do Comérciol või São Pedro de Alcântara vaateplatvormil (ja ma lootsin samas, et ükski mu tuttavatest neid fassaade eales ei näe). Ära minnes vaatasin ma tagasi, saatsin oma hooneid pilguga, kuni need mu silmist kadusid, andsin need tänava hoolde tagasi sama õrnalt kui armastatu, kellele keegi ei tohi haiget teha... Ent nüüd, kuid hiljem ja kilomeetreid eemal, on mul neist romantilistest azulejo'dest suu hapu. Ma tean ka nüüd tehtud pilte vaadates ning neile fassaadidele mõeldes või neist rääkides, et tegu on šedöövritega, ainulaadsete kunstiteostega, milletaolisi kusagil mujal maailmas ei leia. Ma olen endiselt enda üle uhke, kuna mul on olnud õigus olla nii väärika suhte üks osapool, et just tänu minule teab keegi, et siin ongi rohkem Lissaboni kui Praça do Comérciol või São Pedro de Alcântara vaateplatvormil (ja ma tunnen kergendust, et ükski mu tuttavatest siin veel käinud pole). Ent ma näen ka, et mu jätkuv andumus koormab mind, et meie esimese kohtumise värskusest pole midagi järel, et mu fassaadide roosid ja kameeliad närtsivad...

Kui liigne andumus tõukab andumuse eset minust peaaegu alati eemale, siis tihti juhtub ka nii, et see, mida ma läbielamise hetkel vaevalt tähele panin või ebaoluliseks pidasin, hakkab mind aja möödudes magnetina ligi tõmbama. Minu Anjos'e linnaosas paikneva hotelli vastasmaja – või kõrvalmaja? – fassaadi briljantrohelised mustrita azulejo'd, mille päritolust pole mul aimu, mida ma tegelikult kunagi korralikult ei vaadanudki, mis on mul meeles vaid seoses vihmavalingute, sigarettide, kotitäite nêspera'de ning mu toonaste kordaminekute, ihade ja igatsustega, on mulle saanud kordi kallimaks kui kõik hoolikalt tallelepandud killud, ilmselt just seetõttu, et see on mu teadvusest vaid läbi lipsanud, et ma pole seda rituaalse põhjalikkusega imetlenud, seda enda omaks teinud, sellega ajalistesse suhetesse astunud ja sellel ka riknema minna lasknud.

Selles mõttes saab mingi koha tundmaõppimist võrrelda romaani lugemisega. Kui ma mõne hoone või vaate juures peatuma jään, et seda imetleda või sellest pilti teha, siis märgin ma selle ära just nagu loetavas romaanis huvipakkuva koha. Mind motiveerib linn-romaani lugemist muuhulgas jätkama kogumisvajadus: ma tahan, et mu ääremärkuste kollektsioon oleks ülevaatlik, et see võtaks mu lugemiskogemuse veenvalt kokku, veelgi enam – et see asendaks hiljem mu lugemiskogemust. Ehkki selline lugemine on praktilises mõttes kasulik, sest võimaldab hiljem tekstist konkreetsetes raamides mõelda ja rääkida, ei suuda see minus tekitada mingeid igatsusi. See on totaalne lugemine. Raamatut teist korda riiulist haarama (mingit linna uuesti külastama) paneb mind tavaliselt hoopis mõni tähelepanu ja äramärkimist mitteväärinud, pooleldi unustatud ja oma poolikusest väge ammutav tekstilõik.

* * *

Portugali keraamiliste plaatide kunst on tegelikult vanem, kui ma ülal arvata lasknud olen – ja seda olen ma teinud põhjusega, sest kogu azulejo’de vanem ajalugu paistab Lissabonis ringi liikudes vähem silma. See kunst on pärit küll araablastelt, kelle võimu all oli valdav osa Ibeeria poolsaarest alates 711. aastast – Portugali kuningriik kuulutati välja 1139. aastal, Lissabon vallutati 1147. aastal –, ent selle juured ulatuvad juba antiikmaailma mosaiikideni (sõna „azulejo“ tuleb araabiakeelsest sõnast, mis tähendab poleeritud kivi).

Esialgsed azulejo-kompositsioonid valmisid alicatado tehnikas: plaadid lõigati geomeetriliste kujunditena, iga plaat värviti mosaiigikivikestele sarnaselt ühe värviga ning seejärel pandi plaadid kokku keerulisteks geomeetrilisteks mustriteks. Et aga selline meetod on töömahukas ja toodab palju lõikejäätmeid, siis hakati toonases kunstikeskuses Sevillas peagi kasutama cuerda seca tehnikat. Nüüd kanti värvid otse nelinurksetele saviplaatidele, aga et need põlemisel kokku ei jookseks, joonistati nende vahele musta pigmendiga segatud rasvasest ainest kontuurid. 15. ja 16. sajandi vahetuse paiku tulid kasutusele arista ja cuenca tehnikad, mille puhul eraldatakse värvid puidust või metallist vormi kasutades. Domineerisid mauride kunstile tüüpilised geomeetrilised kujundid, nöör- ja silmusmustrid, lillemotiivid.

Olulisem murrang azulejo-kunstis leidis aset 15. sajandi viimasel kümnendil. Esmalt, 1492. aastal langes kristlaste kätte Granada, viimane moslemite riik Pürenee poolsaarel. Seejärel, 1498. aastal tõi Pisa kunstnik Francesco Niculoso endaga Sevillasse kaasa majoolikatehnika, mille puhul värv kantakse otse plaatidele nagu lõuendile või puidule. Uus tehnika, islami mõjuvälja vähenemine ja renessansi kohalejõudmine võimaldas hakata kujutama keerulisemaid vorme. Azulejo'dele ilmusid inim- ja loomafiguurid ning lood. Sellest ajast on pärit esimesed mitmevärvilised paneelid allegooriliste kujutiste, pühakute ja ususümbolite ning mütoloogiliste, jahi- või piiblistseenidega.

Kui varem valmistasid azulejo'sid erilise väljaõppeta käsitöölised, kes kasutasid senitehtud motiive korduvalt, siis nüüd, figuratiivse laadi tekkega, sai azulejo'dest kunst.

* * *

Üleminek figuratiivsele kunstile pidi tekitama palju küsimusi, eriti seoses azulejo'de komposiitse iseloomu ja rolliga teiste kunstivormide kõrval. Kui varem kasutati azulejo-plaatide kuju ära keerukamate abstraktsete vormide loomisel – plaatide piirjooni sai sageli teiste geomeetriliste kujundite liigendajana esile tuua –, siis nüüd polnud azulejo'de ruudukujulisus kompositsiooni seisukohast enam oluline. Plaatidele maaliti nüüd samamoodi nagu üheosalisele pinnale, samas kui kunstivormi sõltumatuse huvides oleks olnud aus piirjooned just esile tuua.

* * *

Portugali jõudsid uued tehnikad ja motiivid 16. sajandi esimestel aastatel. Sellest ajast saadik on azulejo'sid Portugalis järjepidevalt kasutatud. Neid ei peeta mitte lihtsalt levinud dekoorielemendiks, vaid neist räägitakse kui millestki, mis defineerib Portugali arhitektuuri.

Kuni esimeste kohalike meistrite tekkeni 16. sajandi keskpaigas imporditi majoolikaplaate Portugali Hispaaniast ja Madalmaadest. Vanimad kohalikud säilinud azulejo-teosed on pärit 16. sajandi lõpust (São Roque kirik Lissabonis); need mõjuvad oma primitiivsete figuuride ja katsetuslikkusega ligitõmbavalt. Samast ajast on pärit ka esimesed monumetaalkompositsioonid. Kuna viimaste valmistamine võtab aga aega ja on kallis, siis tõusid kirikute ja kloostrite suurte seinapindade katmisel mõneks ajaks taas au sisse geomeetrilised motiivid. Esialgu paigutati valged ja sinised ruudukujulised plaadid malelaua taoliselt ja diagonaalselt vaheldumisi (azulejo enxaquetado). Nende asemele tulid peagi horisontaalselt seatud mitmevärvilised plaadid, mis moodustasid keerukamaid abstraktseid kujundeid ja mustreid (enxaquetados ricos). Levinud olid selliselt valminud mustrite ja keerukate raamistustega vaipkompositsioonid (azulejo de tapete).

17. sajandil tõusis esile azulejo'de lähedus tekstiilikunstile ja idamaade mõju nende motiivistikule. Kirikute altariesiseid oli moes kaunistada eriti Indiast sisseveetud kangaste eeskujul; altariesiste sageli kollased raamplaadid pidid matkima altarilinade kuldseid ääri. Sajandi teisel poolel kujutati azulejo-paneelidel India tekstiilidest inspireerituna linde, loomi ja lilli (aves e ramagens, „linnud ja oksad“). Ka Euroopa maalikunsti mõju oli tuntav. Levinud olid maneristlikus stiilis lillekujutised. Friisidel kujutatakse Jan Brueghel vanema eeskujul lillevaase, mida ümbritsevad linnud, delfiinid või putod (albarrada).

17. sajandi teisel poolel jõudis Portugali Delfti fajanss. Madalmaades hiina portselani mõjutusel populaarseks saanud sinise maalinguga valged esemed avaldasid Portugalis sedamaid huvi ning rikkad portugali kliendid hakkasid Amsterdami töökodadest tellima suuri azulejo-paneele ajalooliste stseenidega. Sajandivahetuse paiku hakati sinivalgeid figuratiivseid azulejo'sid tootma ka kohapeal. Algas Portugali azulejo-kunsti kõrgaeg, mis kestis kuni 18. sajandi keskpaigani ja mida nimetatakse meistrite tsükliks (Circlo dos Mestres). Domineerisid suured käsitsimaalitud narratiivsed kompositsioonid vohavate baroksete motiividega (João V stiil). Majade sissepääsude juurde, trepimademetele ja siseõuedesse ilmusid külaliste vastuvõtmiseks mõeldud elusuuruses figuure kujutavad paneelid (figuras de convite). 1740. aastatel mindi seoses rokokoostiili levikuga üle delikaatsematele pastoraalsete motiividega paneelidele. Kollane oli teine põhivärv sinise kõrval.

Sel perioodil sai alguse ka azulejo'de masstootmine ning neid hakati välja vedama Portugali kolooniasse Brasiiliasse. Paljud kirikud, kloostrid, paleed ja eramajad kaeti azulejo'dega seest ja väljast. Enne 1755. aasta maavärinat, mis meistrite tsüklile lõpu tegi, valitsesid azulejo'de masstootmises mitmevärvilised merekarbimotiivid...

* * *

20. sajandil hakati taas looma eraldiseisvaid azulejo-paneele. Tõusetus autorsuse tähtsus, figuratiivsed azulejo'd kolisid üle muuseumidesse. Lissaboni Rahvuslik Keraamiliste Plaatide Muuseum annab ülevaate olulisematest 20. sajandi azulejo-kunstnikest. Lissaboni metroojaamade kaunistamine abstraktsete azulejo-paneelidega sajandi lõpul tõi kaasa kunsti taaselustumise ja uuenemise. 

1. Mosteiro dos Jeronimos, Refeitório

2. Rua do Sacramento à Lapa 24

2. Rua do Sacramento à Lapa 24

3. Rua de São Domingos à Lapa 43-45

4. Rua do Possolo 76

5. Estação Ferroviária do Cais do Sodré

 6. Igreja de São Roque

6. Igreja de São Roque

7. Largo Trindade Coelho 14-17

7. Largo Trindade Coelho 14-17

8. Cervejaria Trindade, Rua Nova da Trindade 20A-20D

9. Largo Rafael Bordalo Pinheiro / Rua Trindade

 

9. Largo Rafael Bordalo Pinheiro / Rua Trindade

10. Rua Andrade Corvo

11. Avenida Almirante Reis 45

12. Avenida Almirante Reis 16

12. Avenida Almirante Reis 16

13. Fábrica Viúva Lamego, Avenida Almirante Reis 6

14. Fábrica Viúva Lamego, Largo do Intendente Pina Manique 24-26

14. Fábrica Viúva Lamego, Largo do Intendente Pina Manique 24-26 

14. Fábrica Viúva Lamego, Largo do Intendente Pina Manique 24-26

15. Palácio Vagos / Clínica de São Cristóvão, Largo São Cristóvão 1

15. Palácio Vagos / Clínica de São Cristóvão, Largo São Cristóvão 1

15. Palácio Vagos / Clínica de São Cristóvão, Largo São Cristóvão 1

16. Rua do Milagre de Santo António 14

16. Rua do Milagre de Santo António 14

17. Largo dos Lóios / Rua Bartolomeu de Gusmão

18. Igreja de Santa Luzia

19. Miradouro de Santa Luzia

20. Rua das Cruzes da Sé 20

21. Rua de São João da Praça 27

21. Rua de São João da Praça 27

22. Beco do Belo 6

23. Campo de Santa Clara 124-126

24. Museu Nacional do Azulejo

24. Museu Nacional do Azulejo

24. Museu Nacional do Azulejo

24. Convento da Madre de Deus / Museu Nacional do Azulejo

24. Museu Nacional do Azulejo

24. Museu Nacional do Azulejo

24. Museu Nacional do Azulejo

24. Rafael Bordalo Pinheiro, „Gafanhotos e espigas“, Museu Nacional do Azulejo

24. Rafael Bordalo Pinheiro, „Espigas e borboleta“, Museu Nacional do Azulejo

 24. Ilda David, „Ma robe“, Museu Nacional do Azulejo

 

24. Maria Keil, „Pastores“, Museu Nacional do Azulejo 

49. 25 Posts from Facebook

1

I have seen lots of arthouse films and consider myself to be quite adaptive to innovative styles, unconventional narrative structures, minimalisms, and so on. None of these films, however, has baffled me more than the enigmatic "Last Year at Marienbad", a film so sovereign in its form and technique that I have always described it as the best example of how far from traditional norms cinema can possibly develop. 

(28.07.2011)

2

Kirjuta paberile väikestes trükitähtedes sõna "club" selliselt, et c-täht ja b-tähe paun oleksid võimalikult ümarad ning l- ja b-tähe labad nii pikad, et kui nende tippude vahele kirjutada - mida ka tee - number 26, siis jääb u-täheni, mille võid tegelikult ka ära jätta, veel tükk tühja maad. Seejärel ühenda, kui vajalikuks pead, kõik lahtised otsad lähima punkti või joonega naabertähel ning küsi endalt, mida tekkinud kujutis sulle meenutab. Just sellise logoga meelitab kliente üks Lauteri tänava tervisekeskus! 

(29.10.2011)

3

Today on the bus an old man talking to a random passenger could not help wondering that a former KGB officer who had sent his brother to a Czechoslovakian prison for eighteen years and could not write without mistakes had become, after Estonia regained its independence, a priest. For him these two positions were separated from one another, on the axis of moral value, by a distance so remarkable that, in an exalted tone of voice, he emphasised this 'contradiction' more than once. I smiled at his simple-mindedness. 

(16.03.2012)

4

I am looking for books about the history of human sexual behaviour, that is, books about what people actually do when they have sex (and consequently, what acts are considered sexual), how they find their partners, from where, etc. etc, not metaphysical mumblings about sexuality (I hate that word) or overviews of the sexual habits of a particular subculture or of the people of a certain era (always too vague). Porn films are too unreal and are today's phenomenon, brothels are too exclusive (the madam couldn't help me much), the sexual experiences of one person are not comprehensive enough. Does anybody know any of such books? Or am I like Borges, describing books yet unwritten? 

(28.06.2012)

5

kaks paksu lesbit vahetavad minu kõrval pingil õrnusi üks kutsub end alfaemaseks kuigi sõnast alfaisane oleks ta võinud üle võtta pigem teise poole annan talle parema nime röhilesbi 

(03.07.2012)

6

Après avoir traversé toute la ville avec les drapeaux de la France (« À la recherche des Français perdus »), je me suis installé sur l'escalier d'un parc désert juste à côté de l'ancienne enceinte de Tallinn. Avec cette photo-ci je vous envoie, mes amis français, mes salutations les plus chaleureuses. Joyeuse fête du 14 Juillet ! Et vive la France ! 

(14.07.2012)

7

melancholy languor ennui nostalgia fatigue spleen lethargy disquiet tedium nausea malaise anguish angst

interesting that these beautiful-sounding words refer to the most horrible (because vague) psychological states in the world

the idea of sickness is bearable because it is linked with the idea of cure 

(14.08.2012)

8

I like it 

• when people use the subjunctive mood in English, 
• when they use the 'ne' expletif in French, 
• when, in French, they leave a space between the word and the punctuation sign that follows, 
• when Russians speaking Estonian use an adverb of manner right before the verb.

I am often confused

• when, in a French text, I see a verb in subjonctif imparfait (I always need some time to figure out how it is formed, and why this mood and this tense is used), and 
• when, in English adjectives derived from verbs, native speakers stress the third syllable from the end, and not the second (e.g., 'indicative').

I hate it 

• when people use the construction 'to be like + a quote' in English (lack of verbs in their vocabulary),
• when, in Estonian, they use both the conjunction 'et' and the interrogative word to introduce an indirect question ("küsisin, et miks ta..."). 

(11.11.2012)

9

eesti keeles on embus embuse embust aga tähendusega embamine võiks olla ka emme embe emmet huvitav kas sõnal ema emme on sellega mingi etümoloogiline seos 

(7.02.2013)

10

If I had done it in public, this would probably be called a performance. The total number of crisps is 63n+51, where n is the number of heaps. I deliberately did not count the heaps because the idea was to try my patience and clean my mind, not to find out how many crisps there were in the package. Whenever I thought there was a mistake in counting, I began anew. The windows were closed and all possible noises were turned off. I was hungry. It took me two and a half hours to count all the crisps. During that time I also checked the time twice, took these photos and, as it got dark, turned on the light. The next time I will do it with grains of rice. To prevent it from becoming interesting, I won't distribute them in heaps any more but will move them one by one from container to another. This experiment could be useful when you are upset and need to calm your nerves. But I am sure it is more useful when you have no reason to do it. 

(24.05.2013)

11

Sometimes I wish that my enthusiasm for certain things in life would fade away completely, that my desolation would be total, that the things I do to keep this desolation away would be rooted out of the world so that I could be, like the characters of this film, a pure being.

At 10 o'clock in the morning, unemployed middle-aged labourers have just woken up. Some of them are having their first cigarette of the day. I watch them with admiration, with envy even. Where are they going? What are they thinking of? How do they spend their days?

(On Uzak by Nuri Bilge Ceylan, 20.06.2013)

12

The greatest jokes are darker than dark, so dark that I am not sure any more if they are jokes at all, that even the teller himself doesn't know if he meant them as jokes or as interesting stories only, jokes at which I may laugh but not because they are funny, or rather, at which I try to skip the laughing part because I feel there is so much more into it than humour.

Yet, with all this, it is with the warmest, almost paternal feelings that I think of this film.

(On The Death of Mr. Lazarescu by Cristi Puiu, 21.06.2013)

13

I was watching this film out in the country at St John's Eve four years ago. My mother came by with one of her friends, who, seeing me in pyjamas on the living room floor, felt sorry for me and invited me to join them. I smiled and thanked her. They left.

This way I have also spent some of my Christmas Eves, New Year's Eves, even birthdays.

(On Russian Ark by Alexander Sokurov, 23.06.2013)

14

It is fashionable to say that one should never watch a film right after having read the novel on which it is based, or to quote Hitchcock, who said that only a mediocre book could be made into a good film. It is even more difficult with screen adaptations of good plays. It seems to me that many of the few directors who have ventured into this difficult undertaking have given up the attempt to translate the play into the cinematic language quite at the beginning. The resulting films remain intendedly theatrical; they can be seen as filmed versions of stage performances; sometimes they are only of mnemonic value, but they can also be real homages.

''Vanya on 42nd Street'' [by Louis Malle] is one the best examples of this kind of filmmaking: even though the less-theatre-more-film direction is clearly visible here, Chekhov remains Chekhov.

(24.06.2013)

15

Actually, ''Satantango'' is more than a film. Watching it is a performance. I want it to be shown at the Sõprus cinema at one night in one of the bleakest months of the year. I would like to film the audience during its entire run. If there would be no audience, I would film the empty cinema.

(On Sátántangó by Béla Tarr, 26.06.2013)

16

Deux bises à chacun de vous, mes chers amis français ! Trois bises à tous les garçons français que j'ai baisé (sauf ceux du sud de la France) ! Que la France vive ! Qu'elle fleurisse ! Vive la femme qui a parlé des passions littéraires de Fabrice Luchini à une conférence à Tallinn il y a quelques mois ! Vive la chanteuse qui a récité (« en français, bien sûr ») un poème de Victor Hugo pendant un concert nocturne au Rooftop Cinéma ! La fille corpulente avec un sourire timide dans la réception du Musée Marcel Proust à Illiers-Combray, je t'adore ! Benjamin, Baudelaire, tous les flâneurs parisiens et l'Ennui, c'est avec vous que je vais passer ce jour de grande solennité ( à la place d'agiter mes drapeaux de la France dans la rue ). Une pensée pour vous qui habitez dans un petit appartement à Saint-Germain-des-Prés et qui n'avez jamais de l'argent ! Et toi, mon bouquiniste fâcheux... 

(14.07.2013)

17

augustus died in 14 ad

this is almost two millennia ago

a long time

yet to form a continuous chain from that time to today less than thirty 70-year-old men are needed

try to picture thirty people forming a chain on a field

(10.08.2013)

18

4:35 pm binge sleeping

(15.01.2014)

19

In Dushanbe, 

• construction sites are everywhere, 
• Stalinist architecture flourishes, 
• most streets have no name (driving on them is called Tajik massage), 
• machines that look like ATMs are actually for cell phones, 
• pictures on walls are always slanting, 
• slim cigarettes are popular, 
• you're allowed to smoke indoors but can get fined if you do it out on the street, 
• bread tastes perfect, 
• instant coffee is preferred and people slurp it,
• hosts at restaurants shake your hand, 
• men, when dancing, move around women and constantly bend down as if trying to fix their dress, 
• there are only five or six guys on Grindr and Hornet (almost all the rest are in China), 
• people are very polite and, instead of ''mhmh'', ''OK'' or silence, verbally respond to everything I say, 
• I can have a long discussion on Rumi, Nizami and Omar Khayyam, and, if spent more time here, could even meet people who can recite the whole ''Masnavi'' by heart.

(23.02.2014)

20

There are many antique shops in my neighborhood. Lots of middle-aged middle-class couples from Northern Europe and the US; not so bored husbands. Lots of small coffee shops, with façades and interiors like those my Western friends like to photograph. My favourite restaurant only 30 meters away; the menu is oral, for 13 liras I get the most delicious chicken with coriander ever, and much more. Orhan Pamuk and the Museum of Innocence. Lots of fashionable people. Beards and strong calves. A terrace with a view on Hagia Sophia, the Sultan Ahmed Mosque and Gülhane Park. I have figured out where I can buy bread in the morning and fruit at night, where the closest tantuni place is, where I can get sunscreen (it is around 30°C every day, and I discovered I have sun allergy). Börek with meat; somebody said it is very Turkish to eat it at your front door in the morning. I have a doorman; he is always there somewhere, but I never see him. A local guy (probably a drug addict) who asks foreigners for one lira and when they say they don't have it accuses them of trying to trick on him. A transsexual bar next street. The loud music from the street that up to three million people pass every day occupies my room at nights, but when I go out there is more or less peace and quiet. Every day at around 11AM and 11PM a pss-pss-pss: a woman whose window opposites mine calls a cat. Construction workers interacting loudly, even now, at midnight. Phones ringing on the street; I often mistake them for a doorbell. Laughters and quarrels. A guy singing a melancholic song in vibrato. Three days ago, not far away, I saw a sheep on a small side street.

(In Çukurcuma, 15.07.2014)

21

You have arranged a meeting with someone for the first time. You have seen their photos but you don't know how they look like in real life. You are at the meeting place. You think you see them but you are not sure if it is them (at least you think you are not sure). You pretend that you haven't recognised them while hoping they will come to you first. They won't. You will need a few minutes to gather yourself. Then, more confident, you will go to them. After that, if it's them, things will be easy.

Should these few minutes of pretense be seen as a problem?

(Let's forget, for a moment, that they are just as responsible for the outcome of this situation as you are. This is about YOUR behaviour.)

They should, because, first, even if you're not sure if it's them, you are lying or inhibiting yourself, and, secondly, they might start thinking that you don't like them, that you're trying to win time to get out of this situation. Your behaviour could strike their pride. They would take these few minutes of inaction as a personal offense, or at least as a lack of interest, and they would probably not forgive you.

They should not, because timidity and nervousness are very common when meeting new people, even if you meet new people all the time. Yes, there is something disturbing about your temporary indecisiveness, but they should forgive you because addressing a stranger is never easy.

Is it a problem when

1. they see your behaviour as a problem (they are too soft, too proud, insecure)?
2. they don't see your behaviour as a problem (they are too indifferent to defend their honour)?
3. you see your behaviour as a problem (you have inner conflicts)?
4. you don't see your behaviour as a problem (you are cold, egoistic, with bad manners)?

Which is the biggest sin?

(04.08.2014)

22

Today I went to Bostancı not because I wanted to see or do something there but because I always thought that the name Bostancı sounded beautiful

Proust, «Noms de pays : le nom»

Nâzım Hikmet Ran, the greatest Turkish poet of the 20th century, spent the 1961/1962 New Year's Eve in Tallinn and wrote a poem about the New Year tree there and about a woman called Marina dying in Moscow

Ma ei tea, kuidas on näärid inglise keeles.

Eesti keelde tõlkinud Ain Kaalep, kogumikus "See punane õun" (1965), "Yılbaşı Ağacı" in Turkish

(01.09.2014)

23

In this beautiful Sufi-influenced poem by the 16th-century Spanish Catholic mystic St John of the Cross, the soul/the lover goes out on a dark night to find union with God/the beloved. This poem (or at least its English translation in the musical adaptation by Loreena McKennitt) could also be interpreted, from the first to the last line, as a night-time cruising adventure of someone.

• "Upon a darkened night / The flame of love was burning in my breast" = appetite for sex
• "Shrouded by the night / And by the secret stair I quickly fled / The veil concealed my eyes" // "In secrecy, beyond such mortal sight" // "Oh night thou was my guide / Of night more loving than the rising sun" = what should be kept in secret offers more pleasure
• "Without a guide or light / Than that which burned so deeply in my heart" = a hungry body knows where to go
• "That fire t'was led me on /.../ To where he waited still / It was a place where no one else could come" = a club, a park, or a place where someone's always waiting
• "Oh night that joined the lover / To the beloved one / Transforming each of them into the other" // "Beneath the cedars all my love I gave" = the act
• "I lost myself to him / And laid my face upon my lover's breast" = orgasm
• "And care and grief grew dim / As in the morning's mist became the light / There they dimmed amongst the lilies fair (3x)" = post-orgasm

(On ''Dark Night of the Soul'', 04.12.2014)

24

There is always a tint of displeasure when I listen to music.

Many years ago you didn't listen to music at all, you even said that you didn't like music, and I thought that you were senseless, literally, that you lived your life with a vital organ having been amputated.

I have the same organ of mine in my hands now. I don't want to throw it away, but I don't know where to put it.

They often say that music is the most sublime of the arts, that its non-existence would be a bigger loss for us than that of literature, theatre or sculpture.

I always think for some seconds when I enter the name of a performer in YouTube search. I usually search for the one that I listened to a day or week before. And the same few songs.

Songs. I cannot listen to most of them – irrespective of their genre or quality – for more than three times. They are short. They may contain the whole world in three minutes, but what are they next to the love that slowly builds itself on an active long-time commitment? (The advantage of thousand-page novels and three-hour films!)

I can only listen to classical or experimental music on a daily basis when I do it systematically, when I learn about a composer, a period or a style. Pleasure from learning rather than from listening. (Again, the time factor.)

Music as a social form of art. I like the type of performing musicians the least and the type of novelists, translators and philosophers the most. I don't go to concerts very often because there the whole room is full of people that like the same music as I do.

I prefer natural and technological sounds to composed music. Wearing earphones out on the street equals imprisonment.

Sometimes I listen to films.

When you ask what kind of music I like, I answer, silence. When I really have to specify a genre, I answer, folk music.

Folk music is not world music. The latter is a rather uniform and thus boring popular genre. A genre for tourists, not for travellers.

The biggest commonality for the different types of music that I listen to: the places and the times where they bring me. Personal memories and collective psyche. Geography and history were my favourite subjects at school in my formative years.

I like music for what it is not.

(06.05.2015)

25

I am at a café where a lot of university people are having their breakfast. A man comes, greets in English a girl he seems to know, and then, either because their level of acquaintance is poor or because her Estonianness becomes apparent - she responds politely but then shuts off and goes on writing something -, sits at a table next to hers.

I wonder how he will leave the café. What will he say to her? Will he say anything at all? What gestures will he use? Will she reciprocate as before? Will she show any initiative as well? Will I witness his leaving? A shudder runs through me when I think of his leaving. Where should I go to not witness his leaving?

I know that it will be to no avail. All these questions are meaningless, because even though I don't know what he will say and how she will respond (althought it is not difficult to guess), he will leave anyway. His future act of leaving cancels all the details, all the motivations for it. I am paralyzed by this imminence, and this paralysis is total, making everything even remotely probable seem unavoidable, underlining the absolute unavoidability of my own death and the end of all things.

He leaves the way I thought he would. I am alive.

(It appears to me that she, too, could have left first. The consequences of that leaving would have been cosmic.)

(03.08.2015)