Olen oma rännakutel viimase pooleteise aasta jooksul käinud
mitmes Euroopa linnas, mis on tuntud oma juugendarhitektuuri poolest
või kus on märkimisväärsel hulgal huvitavaid juugendhooneid. Siia
kuuluvad Brüssel ja Pariis – art nouveau'
pealinnad 1890. aastatel –, Austria-Ungari kultuurikeskused Viin,
Budapest, Praha, Zagreb ja Sarajevo, kus stiil
avaldub väga mitmekesiselt, Briti saarte
juugendi südameks olev Glasgow, Ida-Euroopa juugendkeskus Riia,
Saksa keisririigi kiiresti arenev ja omanäolise arhitektuuriga
pealinn Berliin ning aeglaselt läänestuv metropol Istanbul. Neist
enamikus olen ma juugendit süstemaatiliselt uurinud ning olulisemad
hooned ka üles pildistanud. Ainus erand on Glasgow, kus mul õnnestus
külastada vaid kaht hoonet – Charles Rennie Mackintoshi
projekteeritud kunstikooli ja Willow'
teetuba. Vähemal määral leidub juugendit ka teistes külastatud
linnades: Oslos, Dresdenis, Bratislavas, Krakówis, Wrocławis,
Cluj-Napocas, Bukarestis, Tbilisis ja Jerevanis, ent seal on
kokkupuude sellega olnud pigem juhuslikku laadi ning ilma pildilise
tõendusmaterjalita. Ka Tallinna juugendit pole ma hoone hoone haaval
uurinud.
Juugend on oma olemuselt konfliktne stiil; vastuolulisus väljendub eeskätt suhtumises tehnoloogiasaavutustesse. Ehkki juba selle erinevad nimed (art nouveau, Secession, modernstiil jne) annavad tunnistust vastuhakust varemtulnud kunstivooludele ning olgugi et juugendarhitektid on varmad kasutama uusi materjale ja tehnoloogiaid, läbib kogu juugendlikku maailmanägemust teatav raskepärasus ja melanhoolia. Hoonete uputamine loodusest või mütoloogiast laenatud ornamentidesse võib tunduda üha kiiremini tehnologiseerival ajastul eskapismina. Kõik need öökullid, paabulinnud, mesilased, draakonid ja sfinksid on uudsed vaid kujutistena. Teoreetilises plaanis on juugend pigem 19. sajandi tagasivaatava arhitektuuri loomulik kulminatsioon. Tagasivaatamisest siin aga ei piisa. Vaadatakse huviga kaugemale (ida kultuurid), vaadatakse ootusrikkalt udustesse sügavustesse (teadvustamatus, libiido, naine, loodus, sümbolid), aga ei vaadata veel piisavalt julgelt kaasajale näkku. Juugendi värskendusel puudub revolutsiooni enesekindlus.
Ometi vastab juugend ilmselt paremini kui ükski teine stiil ettevalmistamata kunstimaitsele. Sellel puudub varasemate voolude ajaloolisel distantsil põhinev pretensioonikus. Renessanss, barokk, klassitsism ja neo-stiilid mõjuvad kõik vanade ja väärikatena nagu matroonid, kellel tuleb küll austusest kätt suudelda, kuid kellega on raske intiimselt kõnelda. Modernistlikud voolud seevastu võivad ka täna, sada aastat hiljem, mõjuda niisama tulevikuliselt kui siis, kui nad projekteeriti, ning äratada meis pigem umbusaldust või hirmu. Selles kontekstis näib juugend sõbraliku stiilina, mis kutsub lahkelt igaüht end avastama. Selle võib küll kõrvale heita kui mõõdutundetu liialdamise, kuid ometi valitseb selles mingi veider võbelus, mis end kui harilikku murdu taandada ei lase.
Juugendhooneid süstemaatiliselt uurida on üsna keeruline. Paljud neist on eramud, millel pole linnapildis märgilist tähendust. Tänaval ei ole mõtet kohalike käest nende asukoha järele pärida. Paljud juugendelumajad paiknevad linnade tuttavate ajalooliste keskuste välistes kihtides. Nende leidmiseks tuleb teha eeltööd ning olla valmis palju kõndima. Interjööre ei ole reeglina võimalik näha, kui just pole tegemist üldkasutatavate hoonetega nagu rongijaamad, kohvikud või ujulad. (Kui aga uks on lahti, siis peab olema julge ja sisse minema.) Suuremates linnades on tihti juugendile pühendatud või juugendliku interjööriga muuseume (nt Horta muuseum Brüsselis, Setsessioonihoone Viinis, Mucha muuseum Prahas, Ungari Setsessiooni Maja Budapestis, Zsolnay muuseum Pécsis, Mackintoshi ja Glasgow' stiili püsinäitus Kelvingrove'i kunstimuuseumis jne). Stiili põhjalik uurimine eeldab seega huvi ja järjepidevust.
Alltoodud pildikogus on esindatud kümme linna: Brüssel, Pariis, Viin, Budapest, Praha, Zagreb, Sarajevo, Berliin, Riia ja Istanbul. Budapesti kollektsioon on kõige mahukam (34 hoonet), Sarajevo kogusse valisin 5 hoonet. Kogud on ülevaatlikud, aga mitte täielikud.
Juugend on oma olemuselt konfliktne stiil; vastuolulisus väljendub eeskätt suhtumises tehnoloogiasaavutustesse. Ehkki juba selle erinevad nimed (art nouveau, Secession, modernstiil jne) annavad tunnistust vastuhakust varemtulnud kunstivooludele ning olgugi et juugendarhitektid on varmad kasutama uusi materjale ja tehnoloogiaid, läbib kogu juugendlikku maailmanägemust teatav raskepärasus ja melanhoolia. Hoonete uputamine loodusest või mütoloogiast laenatud ornamentidesse võib tunduda üha kiiremini tehnologiseerival ajastul eskapismina. Kõik need öökullid, paabulinnud, mesilased, draakonid ja sfinksid on uudsed vaid kujutistena. Teoreetilises plaanis on juugend pigem 19. sajandi tagasivaatava arhitektuuri loomulik kulminatsioon. Tagasivaatamisest siin aga ei piisa. Vaadatakse huviga kaugemale (ida kultuurid), vaadatakse ootusrikkalt udustesse sügavustesse (teadvustamatus, libiido, naine, loodus, sümbolid), aga ei vaadata veel piisavalt julgelt kaasajale näkku. Juugendi värskendusel puudub revolutsiooni enesekindlus.
Ometi vastab juugend ilmselt paremini kui ükski teine stiil ettevalmistamata kunstimaitsele. Sellel puudub varasemate voolude ajaloolisel distantsil põhinev pretensioonikus. Renessanss, barokk, klassitsism ja neo-stiilid mõjuvad kõik vanade ja väärikatena nagu matroonid, kellel tuleb küll austusest kätt suudelda, kuid kellega on raske intiimselt kõnelda. Modernistlikud voolud seevastu võivad ka täna, sada aastat hiljem, mõjuda niisama tulevikuliselt kui siis, kui nad projekteeriti, ning äratada meis pigem umbusaldust või hirmu. Selles kontekstis näib juugend sõbraliku stiilina, mis kutsub lahkelt igaüht end avastama. Selle võib küll kõrvale heita kui mõõdutundetu liialdamise, kuid ometi valitseb selles mingi veider võbelus, mis end kui harilikku murdu taandada ei lase.
Juugendhooneid süstemaatiliselt uurida on üsna keeruline. Paljud neist on eramud, millel pole linnapildis märgilist tähendust. Tänaval ei ole mõtet kohalike käest nende asukoha järele pärida. Paljud juugendelumajad paiknevad linnade tuttavate ajalooliste keskuste välistes kihtides. Nende leidmiseks tuleb teha eeltööd ning olla valmis palju kõndima. Interjööre ei ole reeglina võimalik näha, kui just pole tegemist üldkasutatavate hoonetega nagu rongijaamad, kohvikud või ujulad. (Kui aga uks on lahti, siis peab olema julge ja sisse minema.) Suuremates linnades on tihti juugendile pühendatud või juugendliku interjööriga muuseume (nt Horta muuseum Brüsselis, Setsessioonihoone Viinis, Mucha muuseum Prahas, Ungari Setsessiooni Maja Budapestis, Zsolnay muuseum Pécsis, Mackintoshi ja Glasgow' stiili püsinäitus Kelvingrove'i kunstimuuseumis jne). Stiili põhjalik uurimine eeldab seega huvi ja järjepidevust.
Alltoodud pildikogus on esindatud kümme linna: Brüssel, Pariis, Viin, Budapest, Praha, Zagreb, Sarajevo, Berliin, Riia ja Istanbul. Budapesti kollektsioon on kõige mahukam (34 hoonet), Sarajevo kogusse valisin 5 hoonet. Kogud on ülevaatlikud, aga mitte täielikud.
No comments:
Post a Comment