46. Istanbul

I

Dushanbe keskust ümbritsev eeslinnadega kaetud künkavöö varjab vaate siit idas paiknevale Pamiiri mäestikule, mille põhjapoolseid ahelikke ma alles lennukiaknast vaadelda saan.

Lennuk võtab esmalt suuna põhja, tuues nähtavale pisikeste lumiste püramiidjate tippudega kõrgmäestikuala, mis ulatub nii kaugele, kui silm võtab. Siit kuni Tiibetini kulgeb „maailma katus“, otse ette jääb Tjan-Šan – sõnad, mille üle mõtisklesin viimati keskkooli geograafiatundides, kui tumedate velvetkardinate taga, keskpäevapäikese varjus, näidati meile nõukogudeaegseid – sest tollal, 1990. aastate lõpus, ei olnud paljud uued õppematerjalid veel maakoolidesse jõudnud – ülesvõtteid neist maailma piirkondadest, millest täna vaevu kuuleb.

Mees kõrvalistmel, kes mõne minuti eest lennujaama bussis kahe Korea tüdrukuga elavalt vestles, ütleb, et töötab mittetulundusühingus, mis varustab tadžiki mägikülasid joogiveega. Tadžikistan on 97% ulatuses kaetud mägedega ning joogivee ammutamine on paljudele piirkondadele probleem. Osutan ta veepudelile eesistme taskus, mille logol on needsamad mäed.

Lendame nüüd edela suunas. Üksik mäeahelik – madalam, ja vist mitte seetõttu, et lendame kõrgemal – kulgeb põhja pool lennukiga paralleelselt, kuni katkeb hoopis. Seadistan eesistme küljes oleva ekraani lennumarsruudi režiimile. Ehkki see riigipiire ei kuva, tean, et Tadžikistan on selja taha jäänud.

Olen ärevil, sest meie teele jäävad suured Siiditee kultuurikeskused Samarkand ja Buhhaara. Aşık Veysel Satıroğlu kare hääl kajab üle selle kõnnumaa. Atatürk on surnud; ta on leinalaulus Aleksander Suure (Iskender), Samarkandi ja Buhhaara suur pärija. Ma ei taha nende linnanimede kaunist kõla enda jaoks ära rikkuda ning otsustan, et ei loe lähitulevikus nende kohta midagi. Piisab pilgust lennukiaknast, mälestusest.

II

Moda

Kohad, kus olen käinud või mille külastamisest unistan, ning raamatud, mida olen lugenud või plaanin kätte võtta, on värvilised. Meeleseisundeid, kus just värvitus on väärtus, esineb haruharva ning kehtib reegel: värviline, järelikult oluline. Kui New Orleansi ja Salvador da Bahía paletis on eri värvid nõnda killunenud, et raske on mõnda esile tõsta, ning Veneetsia ja Montreali puhul valitseb üks värv – vastavalt tuhm hõbe ja punane –, siis Istanbuli pilt on selgelt mitmetooniline. Siin on palju punast – Türgi lipu punane, lõputute tomatikastmete punane, tee punakaspruun –, kuid vast olulisemad on Bosphoruse vee varjundid erinevatel kellaaegadel, eriti keskpäevapäikese tuhm rohekassinine Kadıköy praamilt vaadatuna, ning loojanguoranž. Igal värvil pole siia asja, väärikad must ja paar hallivarjundit peavad aga kindlasti olema.

Sinu värvid: endatehtud fovismihõngulised maalid, mille pilte sa mulle telefonist näitasid kõrvuti ülesvõtetega ehitusplatsidelt, kus sa töötasid; „Kas pöörlevate dervišite sema-tseremoonia tasub vaatamist?“ – „Kindlasti! Muide, ma olen mevlevi“; sa püüdsid mulle selgitada, kuidas leevendada alternatiivravi meetoditega kopsuvähki, kuid ei saa aru, et see, kes oli haige, polnud mitte mu isa, vaid vanaisa, ning see, kes tema eest hoolitsema pidi, polnud mitte mu vanaema, vaid ema; sa said, nagu Ferzan Özpeteki filmi peategelane, sugulaselt päranduseks vana hamami ja nagu tema... Ja nii edasi.

Must on sinus tõsidus ja see, et sul on väga madal hääl. Sa suitsetad väga palju.

Kirjutamata tekstid: Kabataş, Moda

Heybeliada

„Loodan, et reis Türki aitab sul elus mõned korrektuurid teha.“

Kirjutamata tekstid: Taksim, Galata

Çukurcuma

Muuseumi sulgemiseni oli mõnikümmend minutit. Peale Teie ja minu oli seal veel vaid üks paar, kellel oli türgikeelne „Süütuse muuseum“ kaasa võetud ning kes väljapanekut vitriin vitriini haaval raamatuga võrdlesid. Poiss hoidis terve aja tüdrukul käest või piha ümbert kinni ning vaatas osavõtlikult raamatusse, sellal kui too sealt õiget peatükki otsis või mõnda kohta ette luges. Meid nad tähele ei pannud. Viimasele korrusele nad ei jõudnudki.

„Kust Te pärit olete? Kas Teil on see raamat läbi loetud?“ küsisite Te minult.

Muuseumivaikust lõhestas ühel vahepealsetest korrustest Müzeyyen Senari viisijupp, mille lõpu langev meloodia hääbus vaikusesse samamoodi, nagu on olematusse kadunud see ajastu, millest väljapanek tunnistust annab.

Suur hulk käekellasid, mustvalged fotod, isikuandmete leheküljelt avatud passid, värviline kittelkleit, joomata jäänud tee ja söömata jäänud dolma. Võib-olla raadio. Palju metalliläiget punasest sametist alusriidel. Suitsukonide väljapanek esimesel korrusel.

Objektides jäädvustatud elud. Kunstiteos. Mõtlesin Proustile.

Mind hämmastas, kui läbimõeldult olid vitriinid ruumi paigutatud. Mõni liigutas mind puhtalt oma asukohaga.

„Ei, seda ma lugenud pole,“ tõdesin kahetsustundega. „Aga mõnda teist olen küll. Selle muuseumi kontseptsioon on väga huvitav.“

Te ei saanud vist hästi aru, aga sõna „kontseptsioon“ kuuldes noogutasite Te nõustuvalt.

Te vist nägite mu meeleliigutust, kui olin viimase peatükini – Kemal Bey surivoodini – jõudnud, selle kõrval toolil istet võtnud ning, silmad pisaraid täis, enda ees ühte punkti vaatasin.

Ma ei öelnud Teile, et tegelikult on parem, et ma seda raamatut lugenud pole. Olin seal juba selletagi liiga sentimentaalne.

Ma tulin Teie järel alla tagasi ning kirjutasin Nişantaşı kirjanduskaardilt üles nende sündmuste asukohad, mis mulle „Mustast raamatust“ tuttavad olid.

Te lahkusite pisut enne mind, ilma et oleksite mulle otsa vaadanud või mingil muul moel meie äsjast vestlust meelde tuletanud.

Mõtlesin, kas minu rääkimisviis oli Teile võõrastav ja Te pettusite või oli asi lihtsalt selles, et Te ei osanud kuidagi vestlust jätkata.

Cihangir

„Mida sa edasi plaanid?“ küsisid sa, kui olin oma pide lõpetanud.

Ma ei mäletagi, mida vastasin, aga arvasin, et said aru, et ma ei taha seksida. Sa pidid niikuinii hiljem paari sõbraga mingis baaris kokku saama. Tundus, et sellega oli asi otsustatud.

„Mida sa edasi plaanid?“ küsisid sa, kui olime Istiklali avenüüle jõudnud.

Sa teadsid, et mu korter on Taksimis, väga lähedal. Olid öelnud, et elad ise sõbra juures.

Leppisime kokku, et kohtume mingil teisel päeval.

Mõtlesin, et pead nüüd minema, kas sõprade juurde või siis koju, kus sul oli haige koer, kelle eest pidid hoolitsema. Ütlesid, et ei tohi Cihangirist väga kaugele minna.

Läksime Cihangiri suunas. Sa näitasid, kus prantsuse tänav asub. Rääkisid rohkem kui varem. Mulle tundus, et katsetasid teist taktikat või siis olid löönud käega ja said kergemalt hingata.

Kusagil siin sa elad, mõtlesin Sıraselvileri avenüül.

„Ja nüüd? Mis edasi?“

Siin peaksin seda mina sinult küsima, naersin endamisi. Teadsin, et sa ei kutsu mind külla.

Süütasin sigareti. Ütlesid, et Bosporusele avanev kitsas trepp, mille metallist käetoele nõjatusin, on reede-laupäeva õhtuti noori täis.

Rääkisin millestki, aga nähes, kui pingsalt sa mu näo erinevaid osi silmitsesid, sain aru, et sa ei kuulanud mind enam.

Küsid üks kord veel, enne kui Istiklalil lahku läksime.

„Ma vist ei meeldi sulle. Ütle, kui see on nii!“ kirjutasid tund aega hiljem.

Kirjutamata tekstid: Galata, Taksim (2x), Nişantaşı, Beşiktaş ja Ortaköy

III

Võib arutleda selle üle, miks taoline sünesteesia teistele kunstiliikidele ja näiteks inimestele ei laiene. Võib-olla on lugemist ja reisimist ühendav märksõna eksootilisus? Eesti kirjandust on mul raske olnud omaks võtta just seetõttu, et see ei võimalda mul argielust piisavalt kaugele põgeneda. Samas olen alati püüdnud reisida nii, nagu oleks linn, mida parajasti külastan, mu kodulinn, seega kõik värvilise üle parda heites.

See tekst on kirjutatud pärast mu esimesi Istanbuli reise 2014. aasta veebruaris. Esimeses osas kirjeldatud lennureisi sihtkoht oli Istanbul, kus mind oodati. Plaanisin alguses Aşık Veysel Satıroğlu motiivi oluliselt laiendada, et seos Türgiga oleks selgem. Samuti tahtsin teksti tarbeks põhjalikumalt uurida Kesk-Aasia, Kaukaasia ja Anatoolia geograafiat, sest geograafia paistab lennukiaknast – ja ilm oli kogu lennu vältel selge! –, kultuur aga eriti mitte. Teises osas oli iga kohaga seotud mingi väike lugu, keegi. Kolmanda osa planeeritud eripära ma ei mäleta; ilmselt pidi see jälle olema „reisimise teooria“. Kõik jäi pooleli. Toimetasin teksti 2015. aasta juulis. Võib-olla kirjutan esimese osa kunagi lõpuni.