October 21, 2008

8. Choosing Life

A fortnight ago I had a dream that still amazes me with its solemn clarity and propheticity. Despite the fact I rarely remember the dreams I have dreamt, this one caught my attention greatly.

It was an exquisitely colourful autumn. Thick layers of maple leaves were covering soiled paths, which disappeared into the bustle of nature's carnivale. Although the park warden had carried out his tasks with extreme care, the rain had managed to bring all his work into naught. Hence, what I could see while sitting a bit qualmishly on an old hardwood bench was a fastly devilising poetry.

Someone had strongly advised me to be there, in the ancient park of the Talkhof castle. Regardless of that, when I tried to rack up my strength in order to remind myself why and how I had got there, I perceived an image of a seven-year-old boy who had been sent, against his own will, to a soulless theatre hall to experience something extraordinary for the first time in his life. All I heard were leaves quaking in the rain and the Pedja river gurgling behind me. It was a murky, hazy night. Only a lonely lantern emitted light from the distance.

Franz Bieberkopf had just been released from Tegel.

Suddenly I saw an old man slowly yet earnestly coming along the wide path that branched off right in front of me. Had it been an ordinary situation, I would have thought he's just a pauper reaching out for noble generosity. But something deep inside me kept saying, "The show is beginning! The show is beginning!", which is why I knew since his emergence that his existence was the only reason why I was out there in the dark. Old man's face was extremely pale, untouched by his white wiry hairs. First I thought his crooked back and frontward aslant head were signs of a long necessitous life. However, the nearer he came, the more I realised that his stance was mainly influenced by something intentional. The fact that he didn't seem to notice me ogling at him at all caused uncertainty and suspicion in me, so that my glance was even more strongly nailed at him. Even though I couldn't see his eyes, I knew precisely who the old man was.

The silverwhite moon revealed itself for the first time that night.

The surroundings had slowly fallen apart for me. I felt nothing. I thought of nothing. I perceived nothing but the old man who had already passed me by and was slowly hovering away. Suddenly I felt a flame burst in my stomach, and I knew I had to do something. A fraction of a second later I heard myself desperately crying out for him, "Look at me! I said, look at me!" I had stood up, my forehead was watery - it had begun raining again. But the old man continued his walk just as he had appeared, leaving me behind into the wilderness of solitude.

October 18, 2008

7. Inimsuse hävinematu traagika

...inimene on maailma loodud üksildasena.. ta on oma eksistentsi algul üksi, oehh... ta on terve oma elu üksi, lõpuks sureb ka üksi. vaibuv tuuleiil laugja luite kohal... mida on ka üks.. vaid.~
et in arcadia ego

...inimene on oma üksildusest kogu aeg teadlik... ta loob suhteid, et üksildust ületada... bussijaamas tolgendab kari räuskavaid noori.. kui ta vaatab end...tõesti vaatab... korralikult.. justkui kõrvalseisja... grupis, sootsiumis... jüri liventaal... ühiskonnas, siis teab ta, et see on võimsaim võimalik enesepettus... teda haarab seejärel hoomamatu kurbus.. sest ta teab... ei, tunnetab... olles justkui teises maailmas... et ta on üksi... ja et üksildusest üle saada pole võimalik... et eksistents on looja suurim intriig-.. midagi, millel pole mingit pistmist eluga ...

:igasugune suhe on võlts, vale, eksistentsi madaldav.. mida lähedasem ja intensiivsem suhe on, seda selgem, et täielikku mõistmist ei ole.. et võib küll ehitada sildu kahe kalda vahele... eufrat ja tigris... aga see ei muuda neid kaldaid veel üheks... et inimsused ei saa ühineda... et inimesel ei ole doktorikraadi suhetes... ja et seda kraadi jagab vaid lahke mefisto...
tee jõuluvanale pai...

...mõistmatus tekitab nukrust as well as meelepaha..~ mõistmatus... sallimatus... vihkamine.. sõjad... paratamatus:... üksmeelne utoopia... võimatu...

:üksildust peab kogema ...mitte mõistuse ja sõnadega... vaid tunnetama... kes ei ole tundnud end üksi, ei ole inimene... kes ei ole lugenud beckettit, ei tea, mis on elu... mees, kes ei ole keppinud teist meest, on naine...

...kogu tsivilisatsioon põhineb inimsuse eitamisel... kogu kultuur toetub kollektiivsusele...pigem väljasuunatusele... orientiiriks midagi näilist....
püüame küll arvestada teistega.
vaatleme oma käitumist kooskonna kontekstis...
aga kõik see on kuskilt tuletatud... nagu siinus alfagamma ja ruutjuur miinus neliteist...
kunst püüab meid küll panna tunnetama oma eksistentsi... aga kunst ise on so elu.. nii on see vahendatud tunnetus.. seega midagi sekundaarset...
inimsust tuleb tunnetada alasti tühjas valgete seintega ruumis... mida kiigutab nööriga ... kui tikutopsi... 4-aastane renee.. ehhee

... kui elu ja surm on vastandid, nagu me oleme harjunud mõtlema... derrida, binaarsed opositsioonid... dekonstrueerime rõõmsalt... siis mis on valgus teisel pool tunnelit?...

üksildusetunde puudumine, ma pakun... täielik harmoonia looduga... täielik sulandumine, individuaalsuse kaotamine... polegi siis meil, ligastel rottidel, vist võimalik trumlist välja pääseda.... ajalugu kulgeb mööda korduvalt läbikäidud tsükleid...uuesti ja uuesti... aatomid... menstruatsioonivoolused:... maikuu ja eurovisiooni lauluvõistlus... mingit progressi ei ole... säh teile, valgustajad..

...ergo, inimese surm on täiuslikum kui tema närune eksistents
kui tahame end täiustada, siis peame surema
:surm annab eksistentsile mõtte...
-----
---
-

February 09, 2008

6. Nõnda kõneles Zarathustra

Filosoofilist romaani „Nõnda kõneles Zarathustra“ võib pidada saksa filosoofi Friedrich Nietzsche üheks tähtteoseks, mis võtab kokku tema nihilismivastase ning võimutahtelise maailmanägemise. Selles lükkab autor ümber mitmed seni üldkehtinud tõed, paneb aluse mitmetele uutele tõekspidamistele ning teeb oma ettepaneku olemasoleva ning olemapidava vahel laiutava erinevuse minimeerimiseks, võttes esmakordselt käsitlusele üliinimese (ka "üleinimene", saksa keeles Übermensch) mõiste. Nii miniatuursel, st lauselis-aforistlikul, kui ka terviklikul tasandil on kõnealusel romaanil olnud oluline mõju nii Nietzsche filosoofia kokkuvõtmisele kui ka mitmete teiste mõtlejate ideede arengule, rääkimata eeskujust erinevatele liikumistele ja maailmanägemise viisidele, mistõttu võib „Zarathustrat“ pidada üheks olulisemaks 20. sajandi kultuuri- ja ajalugu mõjutanud teoseks.

„Nõnda kõneles Zarathustra“ toob küllaltki luulelises vormis esile Nietzsche filosoofia viimase arenguetapi olulisemad olemusjooned, ülistades vanade väärtuste purustamist ning uute kehtestamist. Teost kandvaks teemaks on idee, et inimese eesmärgiks peab olema endast kõrgemalt arenenud tüübi väljakujundamine. Üliinimene on seega inimesest üle olev inimene, kes eksisteerib eesmärkideta väljaspool teda ennast ning kelle omaduseks on võtta elu sellisena, nagu ta on. Sisuliselt vastandub selline üliinimese mõiste nihilistlikule maailmanägemusele eelkõige just seetõttu, et esimene väljendab radikaalset elujaatust, viimane aga mitte. Kuna Übermensch loob ise uued väärtused, siis on ta nihilismi ületajaks. Inimese kõige olulisemaks omaduseks peab siinjuures olema teadlikult jaatav ning tahtev suhtumine üliinimese väljakujundamisse.

Selline käsitlus ühest küljest tõstab inimese väärtuse esile, teiselt poolt aga ahendab seda metafüüsikale omase maailmanägemusega võrreldes veelgi. Siit järeldub, et Nietzsche hindas inimeste juures ainult seda, et nad peavad enne oma hääbumist tekitama millegi uue – st üliinimese. Zarathustra meelest peavad maailmas olema inimesed, kes rajavad teed üliinimesele, samas teades, et üliinimene võib ühtlasi tähendada inimese enda hukku. Inimkonna eesmärk ei seisne Nietzsche hinnangul mitte edukas tulevikus või üldises heaolus, vaid korduvalt esinevates inimkonna „kõrgeimates eksemplarides“ ehk üliinimestes. Inimene on pelgalt sillaks looma ja üliinimese vahel, nagu Zarathustra eeskõne ka esile toob.

Nietzsche peab ülimaks eesmärgiks seega üliinimese juurde jõudmist. Kuna aga tee selleni on keeruline, siis nõuab see rasket võitlust ning ohverduste tegemist. Selleni jõudmist on autor võrrelnud ka mäe tippu ronimisega ning üliinimese vaba olemust on ta kõrvutanud naeru ja tantsuga.

Üliinimese olemust saab tõlgendada mitmel moel ning ka ajalooline pretsedent on säärasest interpretatsioonist värvikaid, kuid sageli mitte eriti õnnelike tagajärgedega vorme välja kujundanud. Näiteks on võimalik Nietzsche üliinimest tõlgendada millegi muuna kui uue liigina pärast inimest – Übermensch tekib üksikinimesest. Filosoof lootis ise, et tulevikus on üliinimesi rohkem kui üks, kuid see ei tähenda tema meelest üliinimeste rassi väljakujunemist. Siit tulenevalt on tegemist pigem ükskikisikuga, kes teostab end ennast ületades üliinimesena. Niimoodi interpreteerides ei ole põhjendatav Nietzsche üliinimese ja aaria rassi võrdsustamine, mis Hitleri-Saksamaa ideoloogiliseks aluseks oli.

„Zarathustra“ esimesed osad koosnevad suuremalt jaolt peategelase poolt läbiviidavate õppetundide ja jutluste kirjeldustest, mis kokkuvõttes katavad olulise osa Nietzsche küpse filosoofia põhiteemadest, olgugi et sümboolses ja suhteliselt raskesti arusaadavas vormis. Zarathustra enda elu ja saatus kaovad ära õpetussõnade taha, millest teos õigupoolest koosnebki.

Romaan algab peategelase otsusega laskuda pärast kümmet aastat üksildasest koopast mägedes alla inimeste sekka, kusjuures Zarathustra on täis indu, tunneb end targana ja tunnetab endas armastust inimeste vastu, soovides seetõttu inimkonnale oma teadmisi jagada, see tähendab - rääkida üliinimesest. Paralleele saab siinjuures tõmmata Platoni „Koopamüüdiga“. Antiikfilosoofi meelest on valgustatud mõtlejal vastutus laskuda pärast tõe teadasaamist tagasi illusioonide koopasse ning vabastada sealsed vangid valelikkusest. Viimast tegevust mõistab Nietzsche looja minemisena: ka Zarathustra tahab vales elavaid inimesi vabastada. Erinevus seisneb siin pigem tõelisuse ja näilisuse olemuses, mis eelnevaga koosmõjus toobki esile Nietzsche filosoofia mängulise iroonilisuse.

Juba loojamineku esimestel momentidel ootab Zarathustrat ees teatud tagasilöök. Pühakuga kohtudes tulevad ilmsiks teatud erisused: kui Zarathustra armastab inimesi ning tahab sellest ideest kantuna inimestele tõde kuulutada – tõde näeb ta annetusena - , siis vanake seevastu on pühendunud Jumalale, esindades oma eluviisiga niiviisi religioosset eraklust. Pühak hoiatab Zarathustrat selle eest, et inimesed on tema tõe suhtes kriitilised ega taha seda aktsepteerida, viidates nii sellele, et inimesed, kes mõtlevad ja käituvad üldkehtivatest normidest erinevalt, peavad tahes-tahtmata arvestama ka masside halvakspanuga. Zarathustra on aga oma ettevõtmise õigsuses piisavalt veendunud ning kavatseb hoiatusele vaatamata jätkata.

Esimene suurem üllatus tabab Zarathustrat siis, kui ta saab teada, et vanakese meelest ei ole jumal surnud. Seda tsitaati võib pidada Nietzsche üheks enimkasutatud ja kõige sagedamini valesti mõistetud ütluseks. Ta ei mõtle sellega viidata asjaolule, nagu oleks Jumal kunagi elus olnud ning mingi imepärase sündmuse läbi hukka saanud. Nietzsche läheb siin sügavamale. Kristliku jumala idee väljendas Lääne tsivilisatsiooni ideaale; see periood, mil sellesse usuti, on Nietzsche arvates tema ajaks ümber saamas ning alles kaasajal hakkavat inimesed aru saama, et usk kõrgemalasetsevatesse väärtustesse on surnud koorem ühiskonnale, mis on nendestsamadest väärtustest välja kasvanud. Nii viitab ta sellele, et kõik senised väärtused on oma väärtuse, st usutavuse kaotanud, astudes seega otseselt vastu nii platonismile kui ka kristlusele.

Linna saabudes teatab Zarathustra, et tahab inimestele õpetada üliinimest. Inimkond olevat lihtsalt sild looma ja üliinimese vahel. Selleks et inimkonnast kasvaks välja Übermensch, peavad indiviidid jääma ustavaks maale ega tohi uskuda metafüüsika kõrgematesse väärtustesse. Üliinimene peab olema vaba ühiskonna eelarvamustest ja moraaliprintsiipidest ning looma omaenda väärtused ja eesmärgid. Üliinimese vastandiks on sisuliselt viimne inimene, keda Nietzsche võrdleb ussikesega ja kelles saab ära tunda väikekodanliku oleskleja. Selles mõttes on just viimne inimene Nietzsche arvates madalaim võimalik olend. Aga ka lihtsalt inimeseks olemine pole piisav – tuleb olla see, kes ollakse, ei tohi sulanduda rahvamassi.

Mis on suurim, mida võite elada läbi? Suure põlguse tund on see. Tund, millal teie õnngi teile läilaks läheb ja niisama teie mõistus ja voorus“.1 Nii kirjeldab Zarathustra inimese võimsaimat elamust – suure põlguse tunni saabumist. Viimase all näeb Nietzsche seega hetke, mil saadakse aru, et varasemad ideed on olnud tühised ja alatud, ning seatakse eesmärk millegi kõrgema saavutamiseks. Kõrgem eesmärk peab väljenduma aga üliinimeses ning suure põlguse tunnist saab sisuliselt alguse reaalne üleminek üliinimese väljakujunemisele.

Rahvas ei taha Zarathustrat kuulda võtta, kuna jutt põlgusest on otseselt suunatud inimsoo vastu ning just uhkus tõstab inimese pead sel hetkel kõige enam. Seetõttu soovitakse näha hoopis köietantsijat. Kuigi Zarathustra proovib tõestada, et kõige põlatavam on viimne inimene ning inimene ise ei ole mitte eesmärk, vaid pigem sild eesmärgi suunas, naerdakse ta hoopis välja, kuni juhtub õnnetus: köietantsija kukub poole etteaste peal kõrgelt alla ning sureb, Zarathustra võtab ta aga oma hoole alla. Viimane on ainsa erandina see inimene, kes võtab Zarathustra juttu tõe pähe. Zarathustra suudab talle selgeks teha, et kristluse põhilohutus, mis seisneb usus elusse pärast surma, sisuliselt ei oma tähendust. Nii on köietantsija teoses kui inimkonna üleminekuprotsessi metafoor praeguselt inimteadvuse tasandilt kõrgemale, edasijõudnumale.

Oma esimese päeva lõpul inimeste seas on Zarathustra kurb inimeste vastuvõtmatuse suhtes ning edaspidi otsustab ta püüda veenda mitte enam rahvamasse, vaid üksikuid indiviide, kes on huvitatud sellest, et nad eristuksid „karjast“. Nii siirdub ta Kirju Lehma nimelisse linna, kust ta leiab endale need inimesed, keda otsis. Saades aga aru, et tema ülesanne nedega seoses on täidetud, räägib ta oma hüvastijätukõnes neile kinkivast voorusest kui ülimast voorusest – see peab saama kõigi teiste väärtuste röövliks. Seega on kinkiv hing sisuliselt ülespoole mineku eelduseks, selle puudumisel kujuneks välja mandumine, mis on Nietzsche meelest tagasiminek viimse inimese suunas ning seega kõige halvem.

Edasi jõuab Zarathustra eneseületamise ja võimutahte probleemi juurde. Kõik elusolev sisaldab iseenesest võimu tahet ning püüab end sellest tulenevalt maksma panna. Elav hindavat paljut elust kõrgemaks, selles mõttes annab selline hindamine juba ise tunnistust võimutahtest, tahtest end ületada, endast kõrgemaks saada. Pole olemas midagi absoluutselt muutumatut, nagu platonism seda väitnud oli, ikka ja jälle peab iga olemasolev nähtus end ületama ning seetõttu muutumatu olema. Hea ja kuri ei ole diametraalselt vastandatavad, sest hea peab purustama endised väärtused, olles sellega ühtlasi ka kurjus. Samal ajal peab see looma uued väärtused, olles seega ka ise ülimate väärtuste väljendajaks. Siit võib välja lugeda Nietzsche tõekäsitluse kübemeid: võimutahe on end ümbritseva tõlgendajaks ning absoluutset tõde ega teadmiste neutraalsust ei ole olemas.

Zarathustra kritiseerib tugevalt kõiki massiliikumisi ning sellesisulisi kihutustöid. Kristlus põhineb tema meelest keha (vastandina hingele) ning inimliku maailma (vastandina metafüüsilisele „väärtuste“ maailmale) vihkamisel ning sisuliselt ka kavatsusel eitada mõlemat hinge surematuse ning surmajärgse elu kaudu. Natsionalismis ning massidele suunatud poliitikas näeb Nietzsche vahendeid, mille abiga kurnatud või haiged kehad püüavad põgeneda iseenda eest. Viimased andvat kergesti alla ning pöörduvad religiooni, natsionalismi, demokraatia või mõne muu põgenemisviisi poole. Küllalt tugevad inimesed aga Zarathustra meelest võitlevad, olles seega teatud määral kõrgeima eesmärgi eelduseks.

Nietzsche pidas oma „Zarathustrat“ olulisimaks teoseks, mille ta kirjutanud on. Seda käsitles ta kui suurimat kingitust inimkonnale. Samuti arvas ta, et just selles teoses arendas ta oma saksa keele täiuslikkuseni, mistõttu pidas ta end Lutheri ja Goethe väärikaks järeltulijaks. Tegelikult pidi ta aga tunnistama, et lugejad ei saanud „Zarathustrast“ aru ning seda peeti sageli pigem suurest vastuvaidlemise tungist ajendatud kirjatükiks, mille sisule ei ole absoluutselt tähelepanu pööratud. Nii ei täitnud ta küll kaasajal oma funktsiooni, kuid teda tuleb sellele vaatamata hinnata kui üht olulisemat postmodernistlikku maailmafilosoofiasse kuuluvat teost.

1 F. Nietzsche. Nõnda kõneles Zarathustra. Tallinn, Olion: 1993, lk 8.

January 17, 2008

5. Prelüüd uuele pärimisseadusele

Riigikogu võttis täna vastu uue pärimisseaduse. Võrreldes kehtiva, 1996. aastast pärit seadusega, on kõige põhimõttelisemaks muudatuseks selles pärandvara vastuvõtusüsteemi asendamine loobumissüsteemiga. Kehtiva PärS § 4 kohaselt peab pärija pärimiseks pärandi vastu võtma. Loobumissüsteemi puhul kaasneb seadusest tulenev pärimisõigus automaatselt - pärand avaneb isiku surma korral, kusjuures pärandi avanemisel läheb pärand üle pärijale (uue PärS § 3 lg 1 ja § 4 lg 1). Samas on pärija pärandist loobumise eelduseks pärija sellekohane tahteavaldus - uue PärS § 4 lg 2 kohaselt võib pärija seaduses sätestatud korras pärandist loobuda. Uus pärimisseadus jõustub 1. jaanuaril 2009.

Kehtiv pärimisseadus on suhteliselt uus seadus. Riigikogu võttis selle vastu 15. mail 1996. aastal. Paratamatult ei olnud pärimisseaduse väljatöötamisel võimalik arvestada ja ette näha muudatusi, mille Eesti eraõigus on viimaste aastate jooksul läbi teinud. Olulised muudatused, mis mõjutavad ka pärimisseaduse regulatsiooni, tulenevad eelkõige vastuvõetud võlaõigusseadusest (VÕS) ning uuest tsiviilseadustiku üldosa seadusest (TsÜS). Oluline on kõrvaldada ka üksikud kehtiva pärimisseaduse rakendamisel ilmnenud probleemid.

Kehtiva õiguse kohaselt läheb pärandvara pärijale üle üksnes juhul, kui pärija pärandi vastu võtab. Pärandi vastuvõtmiseks peab pärija sooritama seaduses sätestatud konkreetse toimingu. Pärandi vastuvõtmine võib kehtiva seaduse kohaselt toimuda pärimisasja läbi vaatava notari poolt määratud tähtaja jooksul, põhimõtteliselt isegi kuni kümne aasta jooksul, kui notar ei määra pärimisasja lahendamise käigus lühemat tähtaega. Selline regulatsioon on eelnõu seletuskirja kohaselt juba põhjustanud palju segadust ning probleeme pärandvaraga. Ohtu satub pärandvara säilimine, samuti ei ole kolmandatel isikutel teada, kes on surnud isikust järele jäänud vara omanik. Näiteks ei ole kuni pärimise vormistamiseni teada, kelle käest nõuda ohtliku ehitise kordategemist, kellele maksta või kellelt nõuda üüritasu, kelle õigusi on rikutud pärandvara varguse või hävitamisega vms. Loobumissüsteem, mille puhul kohapealsetel pärijatel puudub lootus, et eemalolevate pärijate osad kasvaksid kohalolijate kasuks, tagab paremini ka eemalolevate pärijate õiguse pärida ning aitab kaasa sellele, et nende eest sugulase surma maha ei vaikitaks. Nimelt tuleb pärimisasjade lahendamisel praegu sageli ette, et kuigi kohaloleval pärijal on piisavalt võimalusi eemalolevate pärijate leidmisele kaasa aidata või neid ise leida, ei tee nad seda, lootes oma pärandiosa juurdekasvu. Seaduse uus redaktsioon kaotab juurdekasvu ning motiveerib kohalolevat pärijat selguse saavutamiseks pärijate ringi kohta ka eemaloleva pärija üles otsima ning teda tema õigustest teavitama. Loobumissüsteemi puhul ei ole pärijal kasulik eemalolevaid pärijaid maha vaikida, sest ka aastate möödudes saab selline mahavaikitud pärija oma õigused maksma panna ja oma osa pärandvarast välja nõuda. Kuigi ka vastuvõtusüsteem näeb ette võimaluse ennistada pärandi vastuvõtmise tähtaeg, otsustab sellisel juhul kohus, kas pärijal ikka on ennistamiseks piisavalt mõjuv põhjus.

Peamisi vastuvõtusüsteemilt loobumissüsteemile üleminekut tingivaid asjaolusid ongi praktikas ilmnenud vastuvõtusüsteemi ja sellega seonduvalt kogu pärimismenetluse ülim formaliseeritus, mis jätab tihti kaitseta pärijad, kes ei ole teadlikud pärandaja surmast või vajadusest oma pärimisõigus teatava aktiivse toimingu (notariaalne vastuvõtmise avaldus) tegemisega maksma panna. Kuigi põhiseaduse § 32 lõige 4 garanteerib pärimisõiguse, jätab väljakujunenud õiguspraktika tegelikud pärijad tihti reaalse kaitse ja garantiideta. Nimelt kulgeb kehtiva pärimisseaduse kohaselt pärandi vastuvõtmise tähtaeg sõltumata sellest, kas pärima õigustatud isik üleüldse oma pärimisõigusest teab. Notari määratud vastuvõtmistähtaja möödumisel kaotab tähtaja mööda lasknud pärija põhimõtteliselt ka oma pärimisõiguse, varuvariandina on tal võimalik taotleda üksnes tähtaja ennistamist kohtu poolt. Seejuures on kohtupraktika ennistamistaotluste rahuldamisel suhteliselt range, tihti ei loeta ennistamist õigustavaks mõjuvaks põhjuseks isegi seda, et pärija ei ole teadlik pärandi avanemisest ja vastuvõtmise tähtajast. Isegi juhul, kui potentsiaalse pärija poolt esitatud pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamise taotlus on edukas, jääb tema positsioon temale kuuluva pärandiosa väljanõudmisel pärandvara valdavatelt pärijatelt suhteliselt nõrgaks. Eelkõige on eelkirjeldatu põhjustanud olukorra, kus pärimismenetluse peamine tähelepanu ei ole näiliselt suunatud pärima õigustatud isikute ning nende otsustuse (pärand vastu võtta või sellest loobuda) väljaselgitamisele, vaid piirdub tihti formaalse, väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmunud üleskutsega teatada pärandi vastuvõtmise soovist selleks ettenähtud tähtaja jooksul; teatamata jätmise faktist järeldub pärandist loobumine. Sellise pärandi vastuvõtmise süsteemi oluliseks puuduseks on asjaolu, et see ei stimuleeri pärimismenetluse algatanud pärijat avaldama andmeid ülejäänud pärimisõiguslike isikute kohta. Vastuvõtusüsteemi kasutamine eeldab pärimismenetlust, mis on rangelt pärijatest sõltumatu institutsiooni, eelkõige kohtu järelevalve all, kes tegeleb ka aktiivselt pärijate ning nende viibimiskoha väljaselgitamisega ja rakendab pärimismenetluse läbiviimisel uurimisprintsiipi (parimaks näiteks on seejuures Austria pärimisõigus, milles kogu pärimismenetlus toimub kohtu aktiivse järelevalve all). Sellise aktiivse rolli täitmist notaritelt ei saa oodata. Arvestades, et on tehtud põhimõtteline otsus (kehtiva pärimisseaduse muutmine 10.11.1999 vastu võetud pärimisseaduse muutmise seadusega) jätta pärimisasjade läbivaatamine notarite pädevusse, tundub ka vastuvõtusüsteemi asendamine loobumissüsteemiga põhjendatum.

Olulised täiendused seonduvad veel testamenditäitja ja pärimise käigu regulatsiooniga. Eelkõige tuleb esile tõsta pärimise käigu regulatsiooni juures pärandvara inventuuri, pärija võlausaldajate väljaselgitamist ning nende nõuete rahuldamist käsitlevate sätete olulist täpsustamist. Pärimisel läheb pärijale üle kogu pärandaja vara või osa sellest. Kuid vara ei hõlma mitte ainult õigusi, vaid ka kohustusi. Teatud juhtudel võivad pärandaja kohustused ületada pärandaja õigusi. Kehtiva õiguse regulatsioon, mis kehtestab, millistel tingimustel ja kui suures ulatuses vastutab pärija pärandaja kohustuste eest täiendavalt ja isiklikult oma varaga, on liiga üldsõnaline ja väheregulatiivne. Ka selles osas peaks uues seaduses pakutud lahenduse heakskiitmine tooma kaasa olulise kvalitatiivse edasimineku õiguskindluse poole.

Nii vana kui uue seaduse kohaselt pärib pärija lisaks pärandaja õigustele ka tema kohustused. Nii uue kui vana PärS § 2 lause 1 kohaselt on pärand pärandaja vara. Pärandaja on mõlema seaduse § 1 lg 2 kohaselt isik, kelle vara tema surma korral teisele isikule üle läheb. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Järelikult ei ole õigustatud väide, et uue seaduse jõustumine toob kaasa pärija õiguste ebaproportsionaalse piiramise (kui pärija ei pea vastutama pärandaja kohustuste eest, kes siis peab?).

Uue seaduse vastuvõtmine on ühiskonnas tekitanud laiaulatusliku diskussiooni. Uue seaduse toetajad tuginevad ülaltoodud argumentidele (vt Urmas Volens, Pärimisest aastal 2008, hüüumärkideta, Postimees, 14. jaanuar 2008); vastuvõtusüsteemi pooldajad toovad välja aga eelkõige selle, et kehtiva pärimisseaduse rakenduspraktikas esile kerkinud probleemid ei ole uuele pärimiskontseptsioonile üleminekuks piisavalt olulised ning et eestlastele on juba õigusajalooliselt kehtiv süsteem loomulähedasem (vt Ivo Mahhov, Veel uue pärimisseaduse müütidest, Postimees, 20. detsember 2007; Ivo Mahhov, Nutvad ja naervad pärijad, Postimees, 17. jaanuar 2008). Oluline ei ole siinjuures, kellel on õigus, vaid see, et diskussioon on üldse olemas. Loodan, et see ei jää ainult õigusteadlaste vaheliseks vaidluseks, vaid kaasatud saavad olema ka tavalised kodanikud, keda õigusreform kõige enam puudutab ning kelle õigusteadlikkus (sh pärimisõiguse vallas) on eduka kodanikuühiskonna oluliseks eelduseks.

January 16, 2008

4. "Kunst täiendab elu: ta annab seda, millest elus puudu" (A. H. Tammsaare)

Seoses Puurmani Gümnaasiumi almanahhi peatse valmimisega lõpetasin ma just tegevuse oma keskkooliastme lõpukirjandi kallal ning toon töö alljärgnevalt ka ära. Tegu ei ole siiski hindamiseks esitatud kirjandi üksühese koopiaga, kuna mustandi alusel on küllaltki raske töö algupärast varianti tuvastada. Samas püüdsin reprodutseerimisel maksimaalselt järgida neidsamu põhimõtteid, millest 2005. a kevadel kirjutamisel lähtusin. Seetõttu seisnevad erinevused tõenäoliselt vaid detailides.

"Kunst täiendab elu: ta annab seda, millest elus puudu" (A. H. Tammsaare)

Kunst on suurele osale inimestest alati olnud suhteliselt ebaselge tähendusega nähtus ning kindlat defineeringut sellele on raske leida. Ometi on peaaegu igaüks kunsti mõiste endale mingil määral selgeks teinud ning jõudnud arvamuseni, et see on eetiliste ja esteetiliste printsiipide sulam. Sellest lähtuvalt saab kunsti pidada ülevaks ning elu ebatäiuslikuks nähtuseks ning nii võibki väita, et loomingu osatähtsus inimeksistentsi täiendamisel ja sellele mõtte andmisel on küllaltki suur.

Kunst kui inimlik loomingumeetod on ühiskonna oluliseks osaks olnud aastatuhandeid. Algsetest arglikest loometaotlustest koopaseintel on 21. sajandi alguseks jõutud välja mahukate jõgiromaanide, suurejooneliste arhitektuurimälestiste ning virtuaalsete teosteni. Just säilivuses ning loomingule omistatud tähelepanus peitub kunsti ja elu suhestatuse üks oluline põhjus. Kunst peab kedagi või midagi mõjutama, vastasel juhul seda lihtsalt ei eksisteeriks. Kui looming ei annaks elule seda, millest puudus on, siis ei pandaks kunsti tähelegi. Just autori võime selgitada välja, mis elus valesti on, mängib siin olulist osa. Seetõttu on nii heakskiitu kui hukkamõistu pälvinud looming elu täiendaja, tal on kiiresti muutuvas maailmas oluline mõte.

Elu vastandatakse sageli kunstile. Sageli on ainus seos nende kahe nähtuse vahel asjaolu, et looming peegeldab tegelikkuses tõeks saanud sündmusi ja objekte. Maailma on hakatud nägema üha kriitilisemalt ja küünilisemalt, nii et igasugused "kõrged" väärtused arvatakse olevat kadunud. Tegelikult pole eksistents siiski veel nii masendav - kõlblus ning ilu pole kuhugi kadunud. Eluväärtused on ajas ja ruumis ebaühtlaselt laiali jagunenud ning tihtipeale on positiivsete nähtuste mõjujõud samuti erakordselt nõrk. Kuigi eelnev ei tähenda, et me elame moraali ja ilumeeleta ühiskonnas, pole võimalik ka väita, et eksistents on täiuslik. Seega on elule vaja midagi juurde anda ning kunsti suudab edukalt puudujääke kompenseerida.

Loomingu võime elu täiendada peitub selle sügavuses. Et romaanidel, maalidel, klassikalisel muusikal, aga ka arhitektuurimälestistel ning kasvõi rahvatantsudel on midagi olulist öelda, siis ei saa neid üldjuhul kunagi pinnapealsuses süüdistada. Elu koosneb seevastu suurel määral pisiasjade lahendamisest ning nähtustest, millel pole väärtust. Seetõttu ei saa see kunagi sajaprotsendiliselt täiuslik olla. Looming kajastab alati kellegi ideaale ning unistusi, niisiis on teatud mõttes ülimuslik - ideaalid on teetähised, mis inimest tõeni juhivad. Ühiskonna ebatäiuslikkusele viitavad aga ideaalide lahknemised ning indiviidide võimetus neid täide viia. Seega on kunst pidevalt otsiva inimese jaoks oluline tegur elu mõtestamisel.

Ühiskonna üldine eetiline tase on aastasadade jooksul tugevasti langenud. Lääne tsivilisatsioon ning selle alustala - kapitalism - on teinud võimalikuks materiaalsete objektide, välise ilu ning edukuse kultuse. Inimliku võrdsuse, helduse ja austuse hind on kujunemas üha väärtusetumaks, sest see ei too kaasa silmnähtavat kasu ega toida inimlikku egoismi. Kunstile on antud võime moraalseid väärtusi taas au sisse tõsta. Looja peidab oma ideaalid loomingusse vaid vihjamisi, need lähtuvad tavaliselt ühiskonna kitsaskohtadest ning kunstnik avaldab oma tõlgenduse sotsiaalsetest ja eksistentsialistlikest probleemidest. Eeldades, et autor suudab end ühiskonnast ja võib-olla ka kogu olemasolust loomise hetkel väljapoole asetada, võib järeldada, et Jumal ei olegi veel surnud. Ta peitub kunstis. Rõhudes teadlikult inimeksistentsi probleemidele, pannakse ühiskond alateadlikult neid lahendama ning nii ongi elu saanud selle, millest tal puudus on - Jumala koos lootuste ja iluga.

Émile Zola on oma teoses "Söekaevurid" kujutanud inimlikku ja ühiskondlikku ärkamist. Peategelase seisund teose lõpus on lootustandev: Voreux' kaevandusest lahkumine sümboliseerib uut algust. Rasked töö- ja elamistingimused, ebavõrdsus ühiskonnas, lähedaste inimeste kannatused - kõik oli noormehelt võtnud usu inimväärsesse ellu. Just lootusest oli söekaevurite elus puudus ning seda suutis Zola sisendada ka 19. sajandi prantsuse töölisklassile, kes seda järgneval aastasajal tingimata vajas.

Lisaks eetilise taseme langusele võib täheldada ka esteetika märgatavat hääbumist 20. sajandi ühiskonnas. Väline ilu on kandunud kunstist inimesele, kuid harmooniline eetilis-esteetiline terviklikkus on sellele vaatamata haruldane. Kunsti eesmärgiks on luua ilu, toetada esteetilist printsiipi, et säilitada lootust. Maailm, mis on kannatanud ohvriterohkete sõdade all, loonud olukorra ühisonna ebavõrdsusega kaasnevate probleemide tekkeks ning teinud inimesest materialistliku egoisti, pole enam ilus. Kunst saab seda puudujääki leevendada. Reklaamplakatite kõrval mõjuvad maalikunsti meistriteosed puhastavalt, informatiivsete ajaleheartiklite kõrval on klassikalised romaanid kõrgemaks väärtuseks. Ilus vorm saab teoks vaid tänu kaunile sisule - ilu tähendab lootust - ning selle kaudu täiendabki kunst elu.

Estetismi põhiesindaja Oscar Wilde on tõdenud, et "igasugune kunst on täiesti kasutu". See tähendab eetiliste printsiipide hülgamist kunstis ning loomingu põhinemist loomingul. Et kunst ei saa eksisteerida väljaspool elu - inimlik fantaasia saab ainest just sellest - siis ei saa looming olla aga kasutu. Isegi kui kunst ei sisaldaks mingeid eetilisi põhimõtteid, oleks ta ikka kasulik, sest juba olemasolu viitab lootusele ning see omakorda kasulikkusele. Et looming kujuneb kunstniku vastusena ümbritsevale, siis ei ole see kunagi mõttetu. Nii on kunstniku roll elu täiendamisel tohutu.

Loomingus peitub ilu, sest sellest on elus puudus. Ilu peitub lootuses, sest see kuulub paratamatult eetiliste ja esteetiliste väärtuste juurde. Kunstnik on elu alalhoidja, kuna ta suudab tagada ühiskondliku arengu järjepidevuse. Seega ei tohi loomingu tähtsust alahinnata. Vastupidi - kunst on üks elu aluseid.


Minu üldine maailmavaade ei ole ülalkirjutatu osas viimase kolme aasta jooksul ulatuslikult teisenenud (mis on ka põhjuseks, miks kirjatüki just siin ja praegu ära toon). Kuigi ma ei nõustu enam mitme enda poolt varem püstitatud seisukohaga, käsitlen ma kunsti siiani olemuslikult tavalisusest kõrgemana, kuid mille juured peituvad ometi sellessamas tavapärasuses. Kunstniku rolli inimsaatuse mõtestamisel ja väljakujundamisel vaatlen ma ka täna millegi erakordse ja aukartustäratavana, vaatamata sellele, et ma ei pea ennast ise kunstnikuks ning minu kokkupuuted klassikalise loominguga ei ole viimastel aastatel olnud nii tihedad, kui ma võib-olla tahaksin. Oma maailmanägemuse mitmete aspektide ulatusliku muutumise kontekstis on mul hea meel tõdeda, et olen suutnud oma mõningatele varasematele seisukohtadele truuks jääda ning et minu kiirelt arenevas mõtteloos leidub koht ka teatud püsiväärtustele.