February 09, 2008

6. Nõnda kõneles Zarathustra

Filosoofilist romaani „Nõnda kõneles Zarathustra“ võib pidada saksa filosoofi Friedrich Nietzsche üheks tähtteoseks, mis võtab kokku tema nihilismivastase ning võimutahtelise maailmanägemise. Selles lükkab autor ümber mitmed seni üldkehtinud tõed, paneb aluse mitmetele uutele tõekspidamistele ning teeb oma ettepaneku olemasoleva ning olemapidava vahel laiutava erinevuse minimeerimiseks, võttes esmakordselt käsitlusele üliinimese (ka "üleinimene", saksa keeles Übermensch) mõiste. Nii miniatuursel, st lauselis-aforistlikul, kui ka terviklikul tasandil on kõnealusel romaanil olnud oluline mõju nii Nietzsche filosoofia kokkuvõtmisele kui ka mitmete teiste mõtlejate ideede arengule, rääkimata eeskujust erinevatele liikumistele ja maailmanägemise viisidele, mistõttu võib „Zarathustrat“ pidada üheks olulisemaks 20. sajandi kultuuri- ja ajalugu mõjutanud teoseks.

„Nõnda kõneles Zarathustra“ toob küllaltki luulelises vormis esile Nietzsche filosoofia viimase arenguetapi olulisemad olemusjooned, ülistades vanade väärtuste purustamist ning uute kehtestamist. Teost kandvaks teemaks on idee, et inimese eesmärgiks peab olema endast kõrgemalt arenenud tüübi väljakujundamine. Üliinimene on seega inimesest üle olev inimene, kes eksisteerib eesmärkideta väljaspool teda ennast ning kelle omaduseks on võtta elu sellisena, nagu ta on. Sisuliselt vastandub selline üliinimese mõiste nihilistlikule maailmanägemusele eelkõige just seetõttu, et esimene väljendab radikaalset elujaatust, viimane aga mitte. Kuna Übermensch loob ise uued väärtused, siis on ta nihilismi ületajaks. Inimese kõige olulisemaks omaduseks peab siinjuures olema teadlikult jaatav ning tahtev suhtumine üliinimese väljakujundamisse.

Selline käsitlus ühest küljest tõstab inimese väärtuse esile, teiselt poolt aga ahendab seda metafüüsikale omase maailmanägemusega võrreldes veelgi. Siit järeldub, et Nietzsche hindas inimeste juures ainult seda, et nad peavad enne oma hääbumist tekitama millegi uue – st üliinimese. Zarathustra meelest peavad maailmas olema inimesed, kes rajavad teed üliinimesele, samas teades, et üliinimene võib ühtlasi tähendada inimese enda hukku. Inimkonna eesmärk ei seisne Nietzsche hinnangul mitte edukas tulevikus või üldises heaolus, vaid korduvalt esinevates inimkonna „kõrgeimates eksemplarides“ ehk üliinimestes. Inimene on pelgalt sillaks looma ja üliinimese vahel, nagu Zarathustra eeskõne ka esile toob.

Nietzsche peab ülimaks eesmärgiks seega üliinimese juurde jõudmist. Kuna aga tee selleni on keeruline, siis nõuab see rasket võitlust ning ohverduste tegemist. Selleni jõudmist on autor võrrelnud ka mäe tippu ronimisega ning üliinimese vaba olemust on ta kõrvutanud naeru ja tantsuga.

Üliinimese olemust saab tõlgendada mitmel moel ning ka ajalooline pretsedent on säärasest interpretatsioonist värvikaid, kuid sageli mitte eriti õnnelike tagajärgedega vorme välja kujundanud. Näiteks on võimalik Nietzsche üliinimest tõlgendada millegi muuna kui uue liigina pärast inimest – Übermensch tekib üksikinimesest. Filosoof lootis ise, et tulevikus on üliinimesi rohkem kui üks, kuid see ei tähenda tema meelest üliinimeste rassi väljakujunemist. Siit tulenevalt on tegemist pigem ükskikisikuga, kes teostab end ennast ületades üliinimesena. Niimoodi interpreteerides ei ole põhjendatav Nietzsche üliinimese ja aaria rassi võrdsustamine, mis Hitleri-Saksamaa ideoloogiliseks aluseks oli.

„Zarathustra“ esimesed osad koosnevad suuremalt jaolt peategelase poolt läbiviidavate õppetundide ja jutluste kirjeldustest, mis kokkuvõttes katavad olulise osa Nietzsche küpse filosoofia põhiteemadest, olgugi et sümboolses ja suhteliselt raskesti arusaadavas vormis. Zarathustra enda elu ja saatus kaovad ära õpetussõnade taha, millest teos õigupoolest koosnebki.

Romaan algab peategelase otsusega laskuda pärast kümmet aastat üksildasest koopast mägedes alla inimeste sekka, kusjuures Zarathustra on täis indu, tunneb end targana ja tunnetab endas armastust inimeste vastu, soovides seetõttu inimkonnale oma teadmisi jagada, see tähendab - rääkida üliinimesest. Paralleele saab siinjuures tõmmata Platoni „Koopamüüdiga“. Antiikfilosoofi meelest on valgustatud mõtlejal vastutus laskuda pärast tõe teadasaamist tagasi illusioonide koopasse ning vabastada sealsed vangid valelikkusest. Viimast tegevust mõistab Nietzsche looja minemisena: ka Zarathustra tahab vales elavaid inimesi vabastada. Erinevus seisneb siin pigem tõelisuse ja näilisuse olemuses, mis eelnevaga koosmõjus toobki esile Nietzsche filosoofia mängulise iroonilisuse.

Juba loojamineku esimestel momentidel ootab Zarathustrat ees teatud tagasilöök. Pühakuga kohtudes tulevad ilmsiks teatud erisused: kui Zarathustra armastab inimesi ning tahab sellest ideest kantuna inimestele tõde kuulutada – tõde näeb ta annetusena - , siis vanake seevastu on pühendunud Jumalale, esindades oma eluviisiga niiviisi religioosset eraklust. Pühak hoiatab Zarathustrat selle eest, et inimesed on tema tõe suhtes kriitilised ega taha seda aktsepteerida, viidates nii sellele, et inimesed, kes mõtlevad ja käituvad üldkehtivatest normidest erinevalt, peavad tahes-tahtmata arvestama ka masside halvakspanuga. Zarathustra on aga oma ettevõtmise õigsuses piisavalt veendunud ning kavatseb hoiatusele vaatamata jätkata.

Esimene suurem üllatus tabab Zarathustrat siis, kui ta saab teada, et vanakese meelest ei ole jumal surnud. Seda tsitaati võib pidada Nietzsche üheks enimkasutatud ja kõige sagedamini valesti mõistetud ütluseks. Ta ei mõtle sellega viidata asjaolule, nagu oleks Jumal kunagi elus olnud ning mingi imepärase sündmuse läbi hukka saanud. Nietzsche läheb siin sügavamale. Kristliku jumala idee väljendas Lääne tsivilisatsiooni ideaale; see periood, mil sellesse usuti, on Nietzsche arvates tema ajaks ümber saamas ning alles kaasajal hakkavat inimesed aru saama, et usk kõrgemalasetsevatesse väärtustesse on surnud koorem ühiskonnale, mis on nendestsamadest väärtustest välja kasvanud. Nii viitab ta sellele, et kõik senised väärtused on oma väärtuse, st usutavuse kaotanud, astudes seega otseselt vastu nii platonismile kui ka kristlusele.

Linna saabudes teatab Zarathustra, et tahab inimestele õpetada üliinimest. Inimkond olevat lihtsalt sild looma ja üliinimese vahel. Selleks et inimkonnast kasvaks välja Übermensch, peavad indiviidid jääma ustavaks maale ega tohi uskuda metafüüsika kõrgematesse väärtustesse. Üliinimene peab olema vaba ühiskonna eelarvamustest ja moraaliprintsiipidest ning looma omaenda väärtused ja eesmärgid. Üliinimese vastandiks on sisuliselt viimne inimene, keda Nietzsche võrdleb ussikesega ja kelles saab ära tunda väikekodanliku oleskleja. Selles mõttes on just viimne inimene Nietzsche arvates madalaim võimalik olend. Aga ka lihtsalt inimeseks olemine pole piisav – tuleb olla see, kes ollakse, ei tohi sulanduda rahvamassi.

Mis on suurim, mida võite elada läbi? Suure põlguse tund on see. Tund, millal teie õnngi teile läilaks läheb ja niisama teie mõistus ja voorus“.1 Nii kirjeldab Zarathustra inimese võimsaimat elamust – suure põlguse tunni saabumist. Viimase all näeb Nietzsche seega hetke, mil saadakse aru, et varasemad ideed on olnud tühised ja alatud, ning seatakse eesmärk millegi kõrgema saavutamiseks. Kõrgem eesmärk peab väljenduma aga üliinimeses ning suure põlguse tunnist saab sisuliselt alguse reaalne üleminek üliinimese väljakujunemisele.

Rahvas ei taha Zarathustrat kuulda võtta, kuna jutt põlgusest on otseselt suunatud inimsoo vastu ning just uhkus tõstab inimese pead sel hetkel kõige enam. Seetõttu soovitakse näha hoopis köietantsijat. Kuigi Zarathustra proovib tõestada, et kõige põlatavam on viimne inimene ning inimene ise ei ole mitte eesmärk, vaid pigem sild eesmärgi suunas, naerdakse ta hoopis välja, kuni juhtub õnnetus: köietantsija kukub poole etteaste peal kõrgelt alla ning sureb, Zarathustra võtab ta aga oma hoole alla. Viimane on ainsa erandina see inimene, kes võtab Zarathustra juttu tõe pähe. Zarathustra suudab talle selgeks teha, et kristluse põhilohutus, mis seisneb usus elusse pärast surma, sisuliselt ei oma tähendust. Nii on köietantsija teoses kui inimkonna üleminekuprotsessi metafoor praeguselt inimteadvuse tasandilt kõrgemale, edasijõudnumale.

Oma esimese päeva lõpul inimeste seas on Zarathustra kurb inimeste vastuvõtmatuse suhtes ning edaspidi otsustab ta püüda veenda mitte enam rahvamasse, vaid üksikuid indiviide, kes on huvitatud sellest, et nad eristuksid „karjast“. Nii siirdub ta Kirju Lehma nimelisse linna, kust ta leiab endale need inimesed, keda otsis. Saades aga aru, et tema ülesanne nedega seoses on täidetud, räägib ta oma hüvastijätukõnes neile kinkivast voorusest kui ülimast voorusest – see peab saama kõigi teiste väärtuste röövliks. Seega on kinkiv hing sisuliselt ülespoole mineku eelduseks, selle puudumisel kujuneks välja mandumine, mis on Nietzsche meelest tagasiminek viimse inimese suunas ning seega kõige halvem.

Edasi jõuab Zarathustra eneseületamise ja võimutahte probleemi juurde. Kõik elusolev sisaldab iseenesest võimu tahet ning püüab end sellest tulenevalt maksma panna. Elav hindavat paljut elust kõrgemaks, selles mõttes annab selline hindamine juba ise tunnistust võimutahtest, tahtest end ületada, endast kõrgemaks saada. Pole olemas midagi absoluutselt muutumatut, nagu platonism seda väitnud oli, ikka ja jälle peab iga olemasolev nähtus end ületama ning seetõttu muutumatu olema. Hea ja kuri ei ole diametraalselt vastandatavad, sest hea peab purustama endised väärtused, olles sellega ühtlasi ka kurjus. Samal ajal peab see looma uued väärtused, olles seega ka ise ülimate väärtuste väljendajaks. Siit võib välja lugeda Nietzsche tõekäsitluse kübemeid: võimutahe on end ümbritseva tõlgendajaks ning absoluutset tõde ega teadmiste neutraalsust ei ole olemas.

Zarathustra kritiseerib tugevalt kõiki massiliikumisi ning sellesisulisi kihutustöid. Kristlus põhineb tema meelest keha (vastandina hingele) ning inimliku maailma (vastandina metafüüsilisele „väärtuste“ maailmale) vihkamisel ning sisuliselt ka kavatsusel eitada mõlemat hinge surematuse ning surmajärgse elu kaudu. Natsionalismis ning massidele suunatud poliitikas näeb Nietzsche vahendeid, mille abiga kurnatud või haiged kehad püüavad põgeneda iseenda eest. Viimased andvat kergesti alla ning pöörduvad religiooni, natsionalismi, demokraatia või mõne muu põgenemisviisi poole. Küllalt tugevad inimesed aga Zarathustra meelest võitlevad, olles seega teatud määral kõrgeima eesmärgi eelduseks.

Nietzsche pidas oma „Zarathustrat“ olulisimaks teoseks, mille ta kirjutanud on. Seda käsitles ta kui suurimat kingitust inimkonnale. Samuti arvas ta, et just selles teoses arendas ta oma saksa keele täiuslikkuseni, mistõttu pidas ta end Lutheri ja Goethe väärikaks järeltulijaks. Tegelikult pidi ta aga tunnistama, et lugejad ei saanud „Zarathustrast“ aru ning seda peeti sageli pigem suurest vastuvaidlemise tungist ajendatud kirjatükiks, mille sisule ei ole absoluutselt tähelepanu pööratud. Nii ei täitnud ta küll kaasajal oma funktsiooni, kuid teda tuleb sellele vaatamata hinnata kui üht olulisemat postmodernistlikku maailmafilosoofiasse kuuluvat teost.

1 F. Nietzsche. Nõnda kõneles Zarathustra. Tallinn, Olion: 1993, lk 8.