1. La deuxième sexualité

Eesti ühiskonnas viimastel kuudel aset leidvate sündmuste hulgast kerkib esile mitu teemavaldkonda, mis kohalikke inimesi kõige enam elevil hoiavad. Eelkõige meenuvad pronkssõduri ning Eesti ja Venemaa suhete halvenemisega kaasnenud sündmused, samuti Riigikogu liikme staatuse seaduse vastuvõtmise problemaatika. Kuivõrd eelnimetatud teemad on käesolevaks ajaks oma aktuaalsuse teatud määral kaotanud, on meedia viimastel nädalatel asunud paljusid inimesi üles kütma 11.augustil toimuva homoparaadi ümber toimuvaga. Käesoleva kirjutise ülesandeks ei ole kritiseerida ajakirjanduse ärilisi huve ega õhutada inimesi homoparaadist osa võtma. Sellega püüab autor uurida hoopis homoseksuaalsuse kui probleemi erinevaid aspekte eesmärgiga anda nähtusele üks võimalikest tõlgendusviisidest.

Uudised reformidest homosuhete reguleerimise ning homoparaadi korraldamise kohta on erinevates uudisteportaalides tekitanud elavat vastukaja. Suurem osa reageeringutest on homoseksuaalsust kui nähtust üldiselt tolereeriv, kuid selle igasugust demonstreerimist ja propageerimist tauniv. Leidub ka neid, kes peavad omasooiharust tervikuna ebanormaalseks ja haiglaslikuks, nõudes riigilt homoseksuaalsete isikute põhiõiguste laiaulatuslikku piiramist. Vaid väike osa netikommentaatoritest aktsepteerib homoseksualismi täielikult, piiramata oma tolerantsi mingite "aga'dega". Nagu ka hiljutised uuringud on näidanud, saab eelnevast tulenevalt järeldada, et valdav enamus Eesti elanikest ei poolda kas suuremal või väiksemal määral homoseksualismi ilminguid. Sellise sotsiaalse olukorra põhjuseid ning homoseksuaalsuse puudulikkuse (aga ka täisväärtuslikkuse) põhjendusi on toodud sadu. Alljärgnevalt on erinevatest selleteemalistest seisukohtadest tehtud valik ning neid veidi analüütilisemast vaatepunktist lähtuvalt käsitletud.

Üks peamisi aspekte, mis puudutab homoseksuaalsust ning mida võib nii selle poolt- kui vastuargumentide tuumana välja lugeda, on seotud omasooiharuse normaalsuse või ebanormaalsusega. Sellisest kriteeriumist lähtudes tuleks esmalt vaadelda, mis on üldse normaalne, mis mitte. Norm on üldise määratluse kohaselt juhis või reegel, järelikult peaks sõna normaalne viitama millelegi juhisekohasele või reeglipärasele. Iga juhise ja reegli eesmärgiks on viia subjekti talitlemine kooskõlla mingi kindla suunaga. Samas kehtestavad juhised ja reeglid standardi, mille mittejärgimine on võimalik, kuid enamjaolt ka sanktsioneeritav. Järelikult viidatakse normaalsest rääkides millelegi üldkehtivale ja üldiselt tunnustatavale. Kuigi normid muutuvad ajas ja ruumis, on neile iseloomulik teatud püsivus - ainukordne sooritus ei muuda teguviisi veel normaalseks.

Järelikult on termin normaalne eeltoodu kohaselt puhtkvantitatiivne nähtus, mis demokraatliku ühiskonna protsesside kontekstis peaks tähendama, et normaalne on see, mis on omane enamikule inimestest. Järelikult on normaalseteks nähtusteks näiteks igahommikune hammaste pesemine ning tööl või koolis käimine, samas kui taimetoitlus ja vasakukäelisus on ebanormaalsed. Nii on lugu ka seksuaalse orientatsiooniga. Kuivõrd valdav enamus inimesi on heteroseksuaalsed, siis on just heteroseksuaalsus normiks ning iga kõrvalekalle sellest (peamiselt omasooiharus) on ebanormaalne. Kuivõrd pluralistlikus ühikonnas ei tohi puhtalt vähemusse kuulumise fakt olla sallimatuse ja diskrimineerimise põhjuseks (keegi ei ole tolereerimatu ju näiteks juusteta inimeste suhtes), siis ei saa ka väide, et homoseksuaalsus on ebanormaalne (mis on iseenesest tõene), olla mingisuguse sallimatuse aluseks.

Paljud omasooiharuse kritiseerijad, kes on veendunud selle ebanormaalsuses, kuid ei suuda normile mittevastavust põhjendada, modifitseerivad sageli oma seisukohta, väites, et homoseksuaalsus on haiglaslik ning iga gei ja lesbi on füüsiliselt või psüühiliselt haige. Selle väite paikapidavuse uurimiseks tuleks esmalt selgitada välja arstiteadlaste seisukoht ning sealjuures pidada silmas eelkõige homoseksualismi definitsioonist tulenevaid, mitte sellega sageli (st mitte alati) kaasaskäivaid aspekte. Ameerika psühhiaatrid on seisukohal, et homoseksuaalsus ei ole organismi vaimutegevuse häire (järelikult ei saa homoseksualiste saata vaimuhaiglasse ravile). Homoseksuaalsus per se on vaid üks seksuaalse käitumise vorme ning seega ei kätke ta endas mingisugust vaimset haigust, mistõttu kustutati kõne all olev nähtus 1973.a psüühikahäirete nimekirjast. USA psühholoogid on kinnitanud, et homoseksuaalsus ei ole vaimne haigus ega kõlbeline rikutus, vaid lihtsalt rahvastiku vähemuse viis oma seksuaalsuse ja inimlike tunnete väljendamiseks. Uuringud on tõestanud, et nii geid kui lesbid funktsioneerivad inimorganismina täpselt samamoodi nagu kõik teised. Järelikult ei ole mingit põhjust lugeda homoseksualismi haiguseks. WHO (Maailma Tervishoiuorganisatsiooni) Rahvusvahelise Haiguste Klassifikatsioonist (ICD) on homoseksuaalsus diagnoosina kaotatud.

Seoses omasooiharuse ning arstiteadusega tuleks peatuda veel ühel aspektil. Nimelt ei ole teada homoseksuaalsuse konkreetsed põhjused, mis oleksid universaalselt seletatavad kõikide geide ja lesbide puhul. Samas on olemas palju teooriaid, mis probleemi üht või teist aspekti kirjeldavad. Sellal kui sotsioloogias peetakse homoseksuaalsust õpitud käitumiseks, on arstiteaduses läbi viidud mitmeid uuringuid selle kohta, et homoseksuaalsusel on geneetiline baas. Nii bioloogilisi kui ka sotsioloogilisi teooriaid on palju ning argumenteerimisel ei piisa pelgalt ühe valimisest nende seast ning sellele toetumisest - esmalt tuleb endale selgeks teha, mida teooria kui mõiste endast kujutab, seejärel oleks otstarbekas õppida vahet tegema heal ja halval teoorial ning alles lõpuks tuleks leida usaldusväärne teooria probleemi adekvaatseks seletamiseks.

Teadusliku teooria eesmärgiks on faktide ning nendevaheliste seoste selgitamine. Järelikult peab teadmiste kirjelduste kogum omama kindlat empiirilist alust. Teooria peab olema kooskõlas varasemate, eksperimentaalselt kinnitatud teooriatega, seda peab toetama mahukas hulk tõendusmaterjali. Teooria peab tegema ennustusi tuleviku kohta, olema katseline, korrigeeritav ja dünaamiline. Samuti võiks see olla sõnastatud võimalikult lühidalt ja täpselt ning - mis antud antud juhul kõige tähtsam - teooria ei tohi olla ümber lükatud! Kui küllaldane tõendusmaterjal on teooria vääraks tunnistanud ning paremad seletused on selle koha võtnud, siis osutub teooria vääraks (tuletagem meelde Ptolemaiose geotsentrilise maailmasüsteemi teooria ümberlükkamist). Mida enam eelpooltoodud tunnuseid teooria sisaldab, seda tõsiseltvõetavam ta on. Järelikult ei ole teooriad võrdväärsed ning nende kaalukus sõltub muuhulgas ka sellest, kuidas suhtuvad konkreetsetesse teooriatesse teised sama valdkonna teadlased.

Kandes eelneva üle homoseksuaalsuse põhjuste uurimisele, saab järeldada järgmist. Kuna teadlaste üldise seisukoha järgi ei ole olemas mingit absoluutset printsiipi, millest lähtuvalt saaks homoseksuaalsuse tekkealuseid seletada, siis ei ole põhjendatud eeltoodud vaatepunktist oluliselt erinevale teooriale tuginemine. Arstid tunnistavad, et homoseksuaalsuse komplekssuse ning andmete vähesuse ja vastukäivuse tõttu ei ole võimalik lugeda homoseksuaalsust puhtalt geneetiliseks või sotsiaalseks probleemiks, vaid see omab arvatavasti mõlema elemente ning varieerub indiviiditi. Ameerika pediaatrid on seisukohal, et seksuaalne orientatsioon ei ole tõenäoliselt määratud mitte üksikutest faktoritest, vaid pigem geneetiliste, hormonaalsete ja keskkonna mõjude kombinatsioonidest. Järelikult ei ole mõtet eeltoodust erinevale tugineda. Ei ole võimalik väita üheselt ja kahtlematult, et homoseksuaalsuse puhtbioloogiline või -sotsiaalne päritolu on ümberlükkamatu fakt. Kuivõrd seksuaalsus on nii bioloogilise kui ka sotsiaalse iseloomuga, siis on mõistlik eeldada, et homoseksuaalsuse põhjused kätkevad endas ka mõlema tunnuseid. Eeltoodu ei tähenda automaatselt vähekaalukate teooriate loojate ebaprofessionaalsust või nende vähest autoriteetsust, vaid kinnitab tõdemust, et teadlased peavad nii interdistsiplinaarselt kui ühe teadusharu piires koostööd tegema.

Vaatamata sellele, et pole teada kõiki homoseksuaalsuse põhjuseid, väidavad teadlased, et omasooiharus ei ole isikliku valiku küsimus - see on inimeses paigas juba varajases elueas. Kui nähtus peaks olema valitav, siis peaks peaks homoseksuaalsete inimeste hulk ühiskonnas olema sõltuv sotsiaalsetest ja moraalsetest tingimustest. On aga jõutud järeldusele, et homoseksuaalsete inimeste osakaal ei ole märkimisväärselt varieerunud sõltuvalt geograafilisest, ajaloolisest ja kultuurilisest kontekstist - enamjaolt on omasooiharate hulk erinevates keskkondades olnud 1-10% elanikkonnast. Samuti peaks homoseksuaalsuse valikuline iseloom viitama sellele, et nähtus eksisteerib vaid inimühiskonnas, olgugi et omasooiharust on täheldatud ka loomariigis. APA (American Psychological Association) väidab, et katsed homoseksuaalsete kalduvuste elimineerimiseks ei ole tõhusad ning on tõenäoliselt ohtlikud. Samuti ei ole APA liikmete meelest seksuaalne orientatsioon teadlik valik, mida saaks tahtlikult muuta. Üldkokkuvõttes võib seega tõdeda, et puudub teaduslik alus väitmaks, nagu oleks homoseksuaalsusel voluntatiivne külg.

Suur hulk inimesi taunib homoseksuaalsust nähtuse seksuaalse külje tõttu, taandades omasooiharuse lihtsalt geide ja lesbide voodielule. Väidetakse, et homode seksuaalharjumused on just põhjuseks, miks nende diskrimineerimine peaks olema tolereeritav. Märkimisväärne on siinjuures asjaolu, et paljud taunivad homoseksuaalsete meeste seksuaalkäitumise üht võimalikku aspekti - anaalseksi, samas kui lesbide voodielu ei ole nii märkimisväärse põlu alla sattunud.

Arvatakse, et geide seksuaalelu baseerub ainult anaalseksil. Selleks, et kahe samasoolise isiku seksuaalsuhte teatud aspekt saaks olla nende diskrimineerimise aluseks (eeldusel, et diskrimineerimiseks tuleb leida põhjus), peab esmalt tegema kindlaks, kas nimetatud aspekt iseloomustab homoseksuaalsust kui nähtust tervikuna. Ehk teisisõnu - kas anaalseks on eranditult iseloomulik homodele ning täiesti võimatu heteroseksuaalse orientatsiooniga inimeste puhul. Uuringud on tõestanud, et anaalseksi harrastab üle poole geipaaridest, mõningate andmete põhjal kohati kuni 80%. Järelikult ei harrasta kõik geid regulaarselt anaalseksi. Samuti on kõnealune seksuaalkäitumise vorm võimatu lesbide seksuaalsuhte puhul, mistõttu saab väita, et sugugi mitte kõik homoseksuaalse orientatsiooniga inimesed ei harrasta anaalseksi. Seega on sallimatus seksuaalkäitumise alusel põhinev vaid puhtal induktsioonil, mis tõest tulemust anda ei pruugi (kui suur osa naistest värvib küüsi, siis ei saa ju väita, et kõik naised värvivad küüsi). Küsitlused tõestavad ka, et anaalseksi harrastavad mõnikord ka heteropaarid (erinevatel andmetel umbes kolmandik neist). Järelikult ei saa väita, nagu oleks anaalne suguühe põhjuseks, miks homoseksuaale ei tuleks sallida. Inimeste intiimelu ei tohiks reeglina puudutada kolmandaid isikuid (oma lähedaste seksuaalvahekorras ettekujutamine on ju ka ebameeldiv suundumusest sõltumata), see peaks jääma igaühe siseasjaks. Samuti ei ole võimalik väita, nagu demonstreeriksid homod avalikult oma seksuaalkäitumist.

Eelnevaga seoses tuleb kindlasti peatuda homopropaganda (sh homoparaadide) temaatikal. Nagu juba ülal mainitud, on just tavapärasest erineva seksuaalse sättumuse väljanäitamine selleks põhjuseks, miks suur osa eestlastest on negatiivselt meelestatud homoparaadide korraldamisse ning "kapist väljatulemistesse" tervikuna. Domineerib las-nad-olla-kui-nad-mind-ei-häiri-mentaliteet. Igasugust avalikku homoteema käsitlemist peetakse nähtuse promomiseks, kaasaegseks propagandaks, seega üldiselt homoseksuaalsuse reklaamiks.

Reklaami kui nähtusesse üldiselt võib suhtuda mitmeti. Üks võimalus on näha reklaami kui inimese otsuselangetamist raskendavat tegurit, mis tervikuna mõjutab indiviidi negatiivselt. Isiku otsus ei saa reklaami tõttu vabalt kujuneda, mistõttu on ta ohver, keda tuleb reklaami halva mõju eest kaitsta. Teise variandi kohaselt ei mõjuta reklaamid inimest negatiivselt, vaid annavad talle tervikuna võimalikult palju informatsiooni, mille alusel saaks inimene ise oma otsuse langetada. See versioon eeldab inimese mõistlikkust ning aktiivsust, kuna inimene suudab eelduslikult end ise kahjuliku mõju eest kaitsta. Kaasaegne Eesti eraõigus kui isikutevaheliste suhete süsteem on rajatud põhimõttele, mille kohaselt on isikutel vaba õigus teha otsuseid oma õigussuhete kujundamisel omavastutuslikul alusel. Seega eeldatakse füüsilistelt ja juriidilistelt isikutelt eelkõige iseenda aktiivsust. Riik kaitseb suhetes nõrgemaid pooli siis, kui kaitsevajadus tuleneb otseselt õigussuhte iseloomust (nt töötajad, tarbijad). Järelikult näeksin mina reklaamis pigem soodustavat kui laastavat mõju otsuse langetamisele.

Homoparaade võib võrrelda reklaamiga. Korraldajate sõnul on homoparaadide korraldamise üheks põhieesmärgiks nähtuse ülejäänud ühiskonnale lähemaletoomine - kui ühiskonnas teatakse, et eksisteerivad tavapärasest erinevad inimesed, kes sellele vaatamata elavad sama elu kui ülejäänud enamus, siis suhtutakse neisse ilma hirmude ja eelarvamusteta. Kuivõrd demokraatlikus ühiskonnas peab vähemustel olema võimalus oma arvamust avaldada, siis ei tohiks ka homoparaadi korraldamine olla keelatud. Kui riik keelaks homoparaadi ära, siis ei oleks järgitud demokraatlikule riigile omast vähemuste kaitse printsiipi. Samuti puuduks kolmandate isikute võimalus otsustada, kas nad toetaksid seda sündmust või mitte, ning nad ei saaks olla arvamuse kujundamisel aktiivsed, sest riik võttis neilt selle võimaluse ära. Sellisel juhul ei oleks ka seisukoha vaba väljaarenemine (ning põhimõtteliselt samuti selle väljendamine demokraatliku õigusriigi printsiipe järgides) soodustatud. Igal indiviidil on õigus langetada ise oma otsus selle kohta, kuidas suhtuda homoseksuaalsusesse, kusjuures see otsustus ei pea olema ilmtingimata pooldav - homomeelsuse väljanäitamise vastased ei pea homoparaadi heaks kiitma, samuti ei ole nad kohustatud sellele üldse reageerima. Demokraatlik ühiskond peab aga olema vähemuste suhtes vähemalt salliv. Tolerantsus ei tähenda seega mitte ainult formaalset heakskiitu või pooldavat suhtumist, vaid ka vähemuste olemasolu talumist. Järelikult ei ole põhjendatav arvamus à la "olgu nad olemas, aga ärgu promogu end". Niisiis ei seisne probleem homoparaadi toimumise kohas ega ka mitte homoparaadis kui nähtuses - küsimus on põhimõtteline.

Ei ole ka võimalik väita, nagu avaldaks homoseksualistide "kapist väljatulekute" sagenemine ning homoparaadide korraldamine halba mõju teistele isikutele. Kui homoseksuaalse orientatsiooniga inimene julgeb teistele oma seksuaalsusest rääkida, siis ei tähenda see automaatselt üleskutset samuti homoks hakata - nagu juba ülalpool mainitud, ei ole oma seksuaalsuse valimine ning sellest loobumine tahteliselt võimalik. Samuti pole homoseksuaalsus nakkushaigus.

Paljud inimesed arvavad, et oma teistsuguse seksuaalsuundumuse väljanäitamine mõjutab negatiivselt eelkõige lapsi, kes ei ole oma vanuse tõttu suutelised teatud nähtustele adekvaatseid hinnanguid andma ning võivad seetõttu sattuda omasooiharate "ohvriks". Uuringud on tõestanud, et lapsed, kelle on üles kasvatanud samasoolised vanemad, ei ole ilmtingimata geid või lesbid. Samuti tuleb silmas pidada, et homoseksuaalse suunitlusega kurjategijate süüteod alaealiste suhtes ei kvalifitseeru mitte homoseksualismi, vaid pedofiilia alla, mis erinevalt omasooiharusest on kuritegu (seega pole karistusseadustiku mõttes vahet, kas pedofiili ohvriks oli temaga samast või temast erinevast soost alaealine). Kui riik keelaks homoparaadi lastevanemate või õpetajate nõudmisel põhjusel, et see võib ohustada laste kõlblust, siis tähendaks see lihtsalt nimetatud isikute soovi ühest oma kohustusest (st selgitustööst) vabaneda põhjusel "pole nähtust, pole probleemi!". Noored oskavad ise koos vanemate ja kooli toega teatud otsuseid langetada ning endas seisukohti kujundada.

Mõningatest kommentaaridest on jäänud kajama mõte, nagu paneks homoseksuaalsuse kui teema pidev meedias kajastamine ning riiklik tugi normaalseid, heteroseksuaalse orientatsiooniga inimesi tundma, nagu oleks nende seksuaalne orientatsioon tabu. Kui riik reguleerib seadusega näiteks diskrimineerimiskeeldu seksuaalse orientatsiooni tõttu, kohalik omavalitsus annab loa homoparaadi läbiviimiseks või Riigikogus võetakse vastu tsiviilpartnerluse seadus, siis ei tähenda see kohe, et heteroseksuaalsus satuks põlu alla - samasooliste suhete olemasolu tõdetakse normaalse heteroseksuaalsuse kõrval, mistõttu ei ole homo- ja heteroseksuaalsuse vaheline suhe selles mõttes mitte vertikaalne, vaid horisontaalne.

Homoseksualismi ja riigi vahelised suhted on viimastel aastatel tasapisi üha enam kõneainet pakkuma hakanud. Muudetud on mitmeid seadusi peamiselt eesmärgiga keelata diskrimineerimine inimese seksuaalse orientatsiooni tõttu. Näiteks sätestab Eesti Vabariigi töölepingu seadus, et tööandja ei või töölesoovijaid töölevõtmisel ja töölepingu sõlmimisel muuhulgas seksuaalse suundumuse tõttu ebavõrdselt kohelda (TLS § 10). Õiguskantsleri seadus sätestab igaühe õiguse õiguskantsleri poole pöördumiseks, kui isik leiab, et teda on muuhulgas seksuaalse suundumuse tõttu diskrimineeritud (ÕKS § 19 lg 2 p 12). Samuti sisaldab KarS § 151 karistust tegevuse eest, millega on avalikult üles kutsutud vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele muuhulgas seksuaalse sättumusega seoses. Seega on nimetatud sätete puhul tegemist põhiseadusliku võrdsuspõhimõtte (st põhiõiguse) konkretiseeringutega, mistõttu ei ole õigustatud väide, et homoseksuaalsetele inimestele ei tule seadusega eraldi kaitsemehhanisme luua just nende väikese arvu tõttu ühikonnas.

Väga sageli arvatakse, et homoparaadi lubamine või tsiviilpartnerluse seadustamine toob kaasa veidrate koosluste riigipoolse toetuse. Ollakse hirmul selle ees, et homokooselude seaduslik reguleerimine võib kaasa olukorra, kus isik sooviks abielluda näiteks oma kinga, viirpapagoi või koguni iseendaga. Paraku unustatakse siinjuures ära põhimõte, mille kohaselt on kooselu kokkuleppelise iseloomuga (PKS § 2 lg 1 sätestab näiteks, et abielu sõlmitakse abiellujate ühisel soovil). Järelikult on kooselu fundamentaalseks aluseks vaba tahe, mida on aga võimelised reeglina teostama täisealised isikud. Kuna täiskasvanud mees ja mees ning naine ja naine on üldjuhul mõlemad täieliku teovõimega isikud, kes suudavad ise oma tegudega õiguslikke tagajärgi kaasa tuua ning nende eest vastutada, siis on nad ühtlasi ka oma vaba tahte väljendajad. Õiguslikus mõttes ei ole viimaseks suutelised aga loomad, keda tsiviilõiguses käsitletakse asjadena - asjaga ei ole võimalik kokkulepet sõlmida (inimene teostab vaid võimu asja suhtes). Alla 15-aastane alaealine ei saa abielluda seetõttu, et ta ei ole oma vanuse tõttu suuteline oma tegude tagajärgi adekvaatselt hindama (tal on piiratud teovõime). Samuti ei ole võimalik õiguslikult reguleeritud suhe inimese ja surnu vahel, kuna viimane ei suuda väljendada kehtivalt tahet (selline suhe ei oleks kokkuleppeline). Seetõttu saab väita, et homoseksuaalsus ei ole mingilgi määral võrreldav pedofiilia, zoofiilia või nekrofiiliaga.

Veel üheks põhjuseks, miks ollakse sageli homoseksuaalsuse toetamise vastu Eestis, on rahvastiku väike arv ning hirm eestlaste peatse väljasuremise ees. Paljud on veendumusel, et kui homode kooselule antakse riiklik pitser, siis on paarikümne aasta pärast normiks omasooiharus ning vähemuses heteroseksuaalsed inimesed. Selline emotsioon ei oma õnneks mingit alust. Ülalpool on kirjutatud sellest, et homoseksuaalsus ei ole päritav ega nakkav. Homoseksuaalsete laste vanemad on just heteroseksuaalse orientatsiooniga inimesed. Omasooiharuse proportsioonid on uuringute kohaselt olnud ajaloos reeglina samad, mistõttu pole põhjust eeldada, et need suureneksid hüppeliselt tulevikus. Samuti pole homoseksuaalsete indiviidide hulk olnud varieeruv erinevates ühiskonnakorraldustes, muutuda võib vaid selle väljendamise ulatus. Eestlaste väljasuremiseni ei vii seega mitte homoseksuaalsus, vaid madal iive. Kui sallimatuse põhjuseks on see, et homoseksuaalid ei saa omavahel lapsi, siis tuleks olla intolerantne ka nende inimeste suhtes, kes mingil muul põhjusel ei ole endale järeltulijaid soetanud.

Homoseksuaalsuse levikut ühiskonnas on võimalik analüüsida veel mitmete teiste aspektide kaudu, kuid nendel siinkohal ei peatuta. Ülaltoodud asjaolud on hetkel Eesti kontekstis kõige enam kõneainet pakkuvad, mistõttu on käsitletud vaid neid. Paljude (ka käesoleva) homoseksuaalsust käsitlevate kirjutiste põhiliseks puuduseks pean ma eelkõige negatiivset probleemipüstitust. Tavaliselt asutakse nähtust käsitlema õigustamise kaudu. Selle asemel, et lähtuda puhtalt homoseksuaalsuse olemusest vastandina heteroseksuaalsele loomusele, võetakse aluseks ühiskonnas laialt levinud väärarusaamad selle nähtuse kohta ning asutakse neid ümber lükkama. Probleem sellise käsitluse juures peitub selles, et pärast kõiki ümberlükkamisi saame me vastuse küsimusele, mis homoseksuaalsus ei ole, kuid see, mis ta tegelikult on, jääb siiski mingil määral lahtiseks.

Tekstist saab kõigele vaatamata järeldada, et homoseksuaalsus on kvantitatiivselt ebanormaalne nähtus, mis ei kvalifitseeru meditsiiniteadlaste seisukoha järgi haiguste kategooriasse. Selle üheseid põhjuseid käesoleval hetkel ei teata, kuid kindel ollakse selles, et homoseksuaalsus ei ole valitava loomuga. Omasooiharuse käsitlemise vallas levib palju väärarusaamu, mis sageli baseeruvad üldistamisel ning vastandamisel. Sellele vaatamata on homoseksuaalsus niisama mitmekesine nähtus kui iga teinegi ning see ei vastandu normaalsele seksuaalsuhtlusele. Geid ja lesbid kuuluvad oma seksuaalse orientatsiooni tõttu ühiskondlikku vähemusse, kelle tolereerimise vajadus tuleneb otseselt demokraatia printsiibist. Seega peavad nii riik, ühiskond kui ka üksikisik aktsepteerima homoseksuaalse minoriteedi olemasolu. Iga ebanormaalse nähtuse mittesallimine (sh homofoobia) oleks tõeline koorem igale indiviidile, aga ka ühiskonnale tervikuna - mustvalget elukorraldust on suurem osa meist kogenud ja seda suhteliselt hiljuti...

Prologue

Well, here it finally is, my long-awaited international blog. The reason why I decided to start writing it in a foreign language is my wish to introduce my thoughts to wider, more international public and also practice my English skills. I have several friends and acquaintances abroad who have expressed their wish for reading my blog in a language they understand. So, in order to satisfy their request, I decided to embark upon writing it in English. As I want to centralize all my texts here without losing their function, the first posts in this blog will mainly be the translations of the correspondent Estonian texts.

Once upon a time I had a thought that writing a blog was not and would not be my thing. Yet here I am. As a person of creative soul I am very critical about myself (yes, Franz Kafka is one of my favourite writers), thus I am very seldom content with the results of my work. I have always known that my ideas and inner world are a Value with a capital "V", but despite that are in an unwritten form. Therefore, I guess everything I am going to write down here will not be what there is inside me in unmaterialized form. Whether I am capable of being consistent and overcoming the eternal chasm between the theory and the practice, time shows. However, as anyone can see, my first attempt is already a failure as I hate the sentences which contain both (conversationally) opposite words such as theory and practice; yet they are both here written in black and white.

For me, reading objective descriptions (except for travelogues) is extremely annoying. Therefore I am not planning to concentrate here on writing about what I have done somewhere sometime with someone. I want to emphasize the reasons of my deeds, thoughts and Weltanschauung, not their consequenses or the ways my inner world expresses itself. I remember a foregone argument with my brother about which films are worth watching. I was young and stupid then (now I sometimes feel younger and more stupid than then, but I am aware of that), and I considered typical Hollywood motion pictures that clear everything up at the end to be good films. My brother disagreed with me saying that my taste was really bad and demanding action films. Nowadays I prefer the dramas and the thrillers that presume the viewer's brainwork and offer very often vague possibilities for interpretation. My texts can be compared with the last category. Thus I am not going to write about what I have done or thought, but rather why I do or don't do something or think this or that way. And if I can't find any reasons for my actions, I will write down the details with no connection between them. Maybe I am old-fashioned, but the content also matters. Call it boring or inconvenient, I don't mind.

I think that I have no skills for writing objective descriptions about other people (at least such texts are not fit for publishing). Every time I encounter such task, I end up in the situation that could be entitled as "L'État - c'est Moi!". On the other hand, I consider myself much more objective in comparison with other people yet knowing that objectivity as a phenomenon does not exist. The important factor therefore is that I know myself well enough to value who I am. I think that's the starting point.

What I wanted to bestow consideration upon is what I have already written about: I don't like to reproduce the events but to analyse them. Alas, very often it results as a sort of introspection toward myself. Therefore, my seemingly objective texts can also be read as the way I see myself. Some thoughts should stay between the lines, that's why I expect the readers of my blog to be of a more intelligent nature.

The main goal of my blog is not to make sure that everyone who reads these texts agrees with me completely. I don't want to advertise myself. In fact, my first priority isn't to gain as many readers as possible. I write the blog for myself. I do it because I want my thoughts to be gathered in one place. I am aware of the fact that the concept of the blog assumes externality. However, the circumstance that my blog is public is quite irrelevant for me. I use it as the easiest and most convenient way for concentrating my thoughts in written form. Whether people care about my texts or not, is secondary. That's why I also don't assume them to be politically too correct.

Despite the fact that I write mainly for me, I am not against critical remarks towards my thoughts, however I assume that the critique is objective. The people who can't prove their arguments when arguing with me and rely on dirty tricks such as argumentum ad hominem are really funny for me. Critisizing means that my blog has some importance. And that's what makes me feel good.