45. Kuidas ma loen Orhan Pamuki „Musta raamatut“

1. Lugemismõnu

Juba ammu pole ma midagi nii suure naudingu ja pühendumusega lugenud. „On küll ikka!“ naeran ma nagu isa, kes tunneb imetlust oma poja edusammude üle, neil varahommikutel, mil lugemisind on une mitmeks tunniks eemale peletanud.

Ent andumus on tekkinud liiga kergesti. Miski häirib mind, kas romaani enda juures või selle juures, kuidas ma seda loen. Otsin põhjendusi, miks „Must raamat“ pole nii hea kui mõni muu hiljuti loetud teos. See on intellektuaalist autori lõpuni kontrollitud, eneseteadlik, lugejaga manipuleeriv ja närviliselt mänglev tekst, samas kui mõni teine on küpse ja tundliku autori aus ja hästi kirjutatud teos meie olemise põhialustest.

„Must raamat“ on tegelikult mõlemat. 19. ja 20. sajand. Hea raamat ja raamat, mille lugemist naudin. Tunnen, et protest on vaid formaalne. Lugemismõnu tühistab selle.

2. Lugemistöö

Ma loen päevas vaid üks-kaks peatükki. Ma loen üle varasemate peatükkide need kohad, mis uue teksti valguses uue tähenduse omandavad. Peaaegu kõik esimese osa peatükid loen ma läbi kaks korda, mitte nii väga selleks, et neist paremini aru saada, vaid et loetu ühes oma mõistatustega mu mällu ja kogemusse paremini kinnistuks. Raamatu algust loen ma nagu tavaliselt kolm või neli korda. Sellel ebakindlal pinnal, kus mind tekstistruktuurid veel ei toeta, peaks esimene lugemisvoog olema pikk. Alguses tuleks korraga lugeda mitte neli, vaid nelikümmend lehekülge.

Sõnad, fraasid või lõigud, millel näib olevat mingi sügavam tähendus või mis on lihtsalt hästi kirjutatud, joonin alla kohe alguses, peatades lugemisvoo. Paus ei lõhu raamatumaailma, vaid jäätab selle korraks. Hiljem leian kõik omalt kohalt üles. Et mu lugemistöö soliidsemana paistaks, tõmban iga joone hariliku pliiatsiga mitu korda üle. Raamatu esimeses pooles kasutan kahte pliiatsit: nüri on all- või püstjoonte tõmbamiseks, terav kommentaaride jaoks. Tähenduslik on see, et seal, kus Galip kolib Celâli korterisse ja hakkab tema identiteeti üle võtma, jääb ka mul märkmete tegemiseks alles üks pliiats.

Esimeses peatükis märgin näiteks ära järgmised kohad:

• Galip vaatab oma magavat naist Rüyat – kirjutan kõrvale „cf. Albertine“,
• Galip loeb lapsena ajakirja L'Illustration – joonin alla, sest selle ajakirja kaks 1939. aasta numbrit on mul endalgi kodus,
• Galip ja Vasif vaatavad lastena aknast välja, sellal kui vanaema ja vanaisa nende selja taga toas suitsetavad – tõmban joone teksti kõrvale ning kujutan ette, et just selliseid kirjeldusi hakkan järgmistel lehekülgedel ära märkima,
• Galip ja Rüya ootavad kannatamatult vee soojenemist teekannus, et end enne seksimist pesta – märgin samuti ära pildikirjelduse pärast,
• Alaâdini pood – tõmban joone alla eelaimuse tõttu, et siin toimub hiljem mingi oluline sündmus.

Mind üllatab, et niivõrd intensiivne lugemistöö ei tapa mu lugemismõnu. Aeg-ajalt lehitsen ma läbiloetud lehekülgi. Kuna mu panus on näha peaaegu igal leheküljel, siis õnnitlen end.

3. Helesinine

Helesinised on ruuduline tekk, mille all Rüya magab, aabitsa hobune, kui vanaema sellele suitsu peale puhub, vanaisa unenägu ning Galipiga bussis oleva tüdruku juuksed. Lina hommikusöögilaual on valge-helesinise malelaua sarnane. Sinivalge on keep Galipi seljas, kui tal juukseid lõigatakse. Kardinad on sinised, vihm on tumesinine. Vanavanemad on ahelsuitsetajad; sigaretituha värv resoneerub samuti kirjeldatud värvigammaga. Teisi värve peaaegu ei ole.

Autor maalib meie kujutlusvõimet.

Helesinise peaaegu eksklusiivne eelistamine on tähenduslik.

Peatüki lõpus lahendab autor saladuse: Rüya kolib majja, Galip tahab meheks saada ning laseb endal juukseid lõigata, juuksur tõstab Galipi söögilaua peale taburetile ning paneb ta ümber sinivalge keebi, mis pitsitab kurku ja ripub allapoole põlvi nagu tüdruku seelik, see keep tekitab laps-Galipis samasugust rahutust nagu nüüd, täiskasvanuna, Rüyat katva teki helesinine värv.

Hilisemates peatükkides joonin kõik helesinised samuti alla, kuid mitte nii suure järjekindlusega. Muud värvid kahvatuvad helesinise kõrval kõikjal.

9. Helesinine kaantel

Helesinine on ka autori nimi raamatu kaanel, ringike, mille sees on viide ta Nobeli preemiale, ning raamatu ühelõiguline lühikirjeldus tagakaanel. Loodetavasti pole see kokkusattumus.

Kaanel olev puu oma okstega võiks meenutada Borgese „Hargnevate teede aeda“.

10. Mitteametlikud pealkirjad

Kui nii edasi läheb, siis tekivad ametlike pealkirjade kõrvale mitteametlikud. Esimese peatüki „Kui Galip esimest korda Rüyad nägi“ mitteametlik pealkiri on „Helesinine, suits ja juuksur“.

11. Nimede sümboolika

Joonin alla ka peategelaste nimede tähendused türgi keeles, mis on ära toodud esimesel leheküljel. Galip on „võitja“, Rüya on „unistus, unelm, unenägu“, Celâl on „ülevus“.

12. Joyce

Teise peatüki alguseks on romaanides tavaliselt mingisugune esmane toetav arusaamine tekkinud. Ala on piiritletud, salapära vähenenud; teine peatükk mõjub tihti pettumusena. Siin aga pole teine peatükk teine peatükk, sest jutustaja on erinev. Galip loeb esimese peatüki lõpus Celâli artiklit. Teine peatükk on Celâli artikkel.

See paneb alguses mõtlema Joyce'ile. Joyce'ilikud on romaani stiil, kompositsioon ja erudeeritus. Mehmet ütleb Galipile telefoniraamatu läbitöötamise käigus, et ta hakkas numbrites nägema saladuslikke sümboleid, et „telefoniraamat põimub kogu meie ajalooga, kogu İstanbuliga!“. See on ilmselt viide „Ulyssese“ autorile, kes olevat öelnud, et tema romaan on kui telefoniraamat ja et selle põhjal saab kogu Dublini üles ehitada, kui linn peaks maa pealt kaduma.

I osa 3. peatükk algab jutustaja sõnadega: „Selle päeva hommikul, kui naine ta juurest lahkub, astub Galip...“. Galip ei tea veel, et Rüya tema juurest lahkuda kavatseb. Jutustaja järgmine lause algab aga juba õhtus: „Sama päeva õhtul Rüya lahkumiskirja uurides avastab ta...“. Sama peatüki lõpuks on Galip pärast kontoris ja tädi Hâle pool olekut jõudnud koju. „Korteris oli kõik samamoodi, nagu Galipist oli jäänud...“. „Siis istus ta laua taha ja luges veel kord läbi Rüya lahkumiskirja.“ Veel kord?

Millal luges Galip Rüya kirja esimest korda? Galip lahkus kodust 1. peatüki lõpus, helistas 3. peatüki 3. leheküljel Rüyale, kes oli siis veel kodus, ning enne õhtusööki tädi Hâle pool käis kiiresti kodust läbi, et Rüya kaasa võtta. Jutustaja kirjeldab kahe lausega Galipi jooksu läbi lume koju ning tema teed tagasi, mitte aga seda, mida ta kodus tegi või nägi. Sarnaselt „Ulyssese“ viimase, sisemonoloogis peatüki algusele, kus Molly Bloom imestab selle üle, et Leopold pole kunagi hommikusööki voodisse küsinud ning sedasama teeb ka lugeja, kes teab, et sellele eelneva peatüki lõpus ei rääkinud Molly ja Leopold hommikusöögist sõnakestki, nii ei öelda ka siin meile, millal täpselt Galip Rüya lahkumiskirja esimest korda luges. Siis, kui ta sugulaste pealekäimisel Rüya järel käis? Me jälgime Galipi päeva hommikust õhtuni, kuid meile ei räägita kõike, mida ta selle jooksul tegi.

Võib-olla tappis ta ka Celâli ja Rüya, ilma et sellest juttu oleks?

13. Calvino

Et raamat jaguneb peatükkideks nõnda, et paarituarvulistes toimub tegevus, paarisarvulistes on antud aga süžeega otseselt kokkupuutuvad Celâli ja hiljem Celâlina esineva Galipi artiklid, siis on võimalik võrdlus Calvino romaaniga „Kui rändaja talvisel ööl“. Selle naispeategelase saatuseks on samuti veeta elu raamatuid lugedes, nõnda nagu Rüya neelab detektiivromaane.

Ehtcalvinolik on ekslemine pseudonüümide rägastikus ning katsed teksti dešifreerida, näiteks I osa 7. peatüki kirjeldus lugejast, kes teeb 13. sajandi araabia müstiku ibn Zerhānī teose lehekülgede äärtele materialistlikke märkusi, lisab nendele pika ja ebavajaliku kommentaari, kirjutab seejärel kommentaarile tõlgenduse, „nagu oleks see olnud keegi teine, kes tema raskesti arusaadavat kommentaari kommenteeris“, ning siis samasugustel kaalutlustel lisab eessõna ning kirjeldab episoode oma religioossest ja revolutsioonilisest elust.

Et ma ei ole Calvino romaani ilmselt piisava huvi ja põhjalikkusega lugenud, siis ei arenda ma lugemise käigus seda võrdlust ka oluliselt edasi, vaid piirdun äratundmise nentimisega.

14. Albertine

Edasiarendatum on ilmselt võrdlus Proustiga.

Galip vaatab, kuidas Rüya magab (I osa 1. ptk), ning mõtleb armukadedalt, kes kõik võiksid peale tema Rüya mälu aias ringi liikuda. 1. osa 15. peatüki 2. loos räägib kirjanik loo kirjanikust, kelle „suhe kirjutamisse oli lausa haiglaslik“, „kes ei suutnud inimeste sekka minna, sest ei saanud lahkuda oma kirjutuslaua tagant, oma lukustatud toast“, kelle „laua taga veedetud päevad venisid neljateist tunni pikkusteks ja voodisse läks ta alles hommikupoole ööd“ (vrd Prousti kirjutamisharjumused). See kirjanik abiellub hiljem oma unelmate naisega, kuid abielu ei muuda tema elu. Ainsaks muutuseks sai see, et „ta tunnetas teatud kooskõla rahulikult magava ilusa naise unenägude ja enda unistuste vahel, mis teda koidu eel, harjumuspäraselt pärast esimest palvelekutset voodisse heites haarasid.“ Võrdle: Prousti jutustaja vaatab magavat Albertine'i ning tunneb, et see on ainus olukord, kus Albertine täielikult talle kuulub.

Rüya lahkumine ja Albertine'i lahkumine

Kolm vana ajakirjanikku 1. osa 9. ptk lõpus räägivad lugejast, kes pidas end samal ajal nii Albertine'iks kui ka Proustiks.

15. Stiili muutumine

Märgin üles, kui näiteks jutustaja keset lõiku märkamatult muutub.

16. Teksti liigendamine peatüki sees

Mõnikord võrdlen sama lehekülje erinevaid lõike või lauseid joonega.

Kui ühes peatükis on mitu juttu, siis nummerdan need, et neid oleks hiljem lihtsam leida, ning kui nende lugude jutustajad on erinevad, siis märgin ka nende nimed üles.

17. Surmatants ja peegel

18. Küsimused teksti kõrval

Mõnikord panen teksti kõrvale kirja küsimuse, mille mingi sõna või fraas minus tekitab, kuid üldiselt püüan nendele küsimustele lugemise käigus vastuse leida. Selles romaanis on igale probleemile mitte üks, vaid mitu lahendust. Küsimustele vastamine ei ole raske, kuid vastuseid on palju!

19. Gloss kompositsiooni kohta

Teinekord kommenteerin glossiga raamatu ülesehitust, eriti kui autor ise on seda ootamatult selgitanud.

20. Skeemgloss

II osa 3. peatükis räägitakse süžeede laenamisest, kirjandusteoste autentsuse võimatusest ning lugude universaalsusest, mis muudab kõikide samade süžeede jutustajad samadeks inimesteks. Selleks ajaks on Galip asunud elama Celâli korterisse ning võtmas üle tema identiteeti. Celâl on kehastunud Mevlânaks, kelle „Mesnevi“ pole algupärane teos, vaid koosneb laenudest hulgast varasematest teostest. Joonistan lehekülje ülaossa skeemi.

21. Nooled

Lehekülgedevahelised viited

22. Vead

I osa 8. peatükis on öeldud: „Aga ajakirjanik pole ei Ezop ega Mevlâna.“ Vaatan kohe Wikipediast järele, kas Ezop on Aisopos türgi keeles. Kas see nimi on siin jäetud tõlkimata kavatsuslikult ning kas originaalis on siis kasutatud selle nime kuju mingis teises keeles? Või on tõlkijad olnud hooletud?

II osa 13. peatükis on nime trükkimisel samuti viga: La Beuyere La Bruyere'i asemel.

I osa 15. peatükis räägib Galip lugu vanast ajakirjanikust, kes on pühendanud kogu oma allesjäänud elu Prousti romaanile ning kelle iga eluseik omandab tähenduse, kui seda saab Prousti romaaniga võrrelda. Autor kirjutab, et vana ajakirjanik meenutab „kurvalt teise köite lehekülgi, kus Albertine Prousti maha jättis“ ning muuhulgas ka „nende ühist Veneetsia-reisi“. Albertine jätab Prousti jutustaja maha mitte teises, vaid viienda köite lõpus. Võib-olla loeb ajakirjanik sarnast kokkusurutud väljaannet, mida minagi kunagi lugesin, kus kahte raamatusse on kogutud kõik Prousti romaani seitse osa ning Albertine'i lahkumine on siis tõesti kirjeldatud teises köites? Aga jutustaja ja Albertine ei käinud kunagi koos Veneetsias. Lugedes on tavaline, et paljud detailid jäävad valesti meelde. Kellel jäi siin valesti meelde – autoril, jutustajal, ajakirjanikul, minul? Lisan küsimärgi ja kirjutan „sic“.

23. Suur I

Istanbul või İstanbul? Tavaliselt kirjutatakse Istanbul, aga „Mustas raamatus“ kõikjal İstanbul. Türgi keeles kirjutatakse İstanbul, sest täpiga İ/i pole sama mis täpita I/ı, mis hääldub umbes nagu [õ]. Nimede kirjutamisel eesti keeles kasutatakse lähtekeele nimekuju. Väikese tähega pole probleemi, sest türgi i on eesti keeles samuti i ning türgi ı, mida eesti keeles pole, kirjutatakse ümber samamoodi nagu saksa ß või prantsuse â. Mis saab aga suurtähega? See, mis on suur I türgi keeles, ei ole seesama, mis on suur I eesti keeles, sest hääldus on erinev. Kui ma kirjutan Istanbul eesti keeles ilma täpita, siis ma tean, et seda tuleb hääldada I-na vaid seepärast, et Istanbul on niivõrd levinud nimi ning et selle kirjutamine keeles kättesaadavama graafilise vormiga on mõistlikum. Mis saaks siis, kui mingis ladina tähestikku kasutavas keeles häälduks a näiteks e-na ning [...]?

24. Smiley

Kahel korral panen allajoonitud lõigu kõrvale smiley, sest tunnen selles ära torke minule.

1. „Et keegi ei tunne Albertine'i ega tea Prousti, seetõttu ongi meie riik nii vaene ja hale, mõtles vana ajakirjanik. Kui ühel päeval ilmub sellesse riiki inimene, kes Proustist ja Albertine'ist aru saab, siis jah, võib-olla tõesti hakkavad need viletsad vuntsidega inimesed tänavalt elama uut elu, võib-olla tõesti ei ründa nad armukadedushoos üksteist nugadega, vaid hakkavad unistama nagu Proust, et manada silme ette oma armastatu kuju. Kõik need kirjanikud ja tõlkijad, keda peetakse haritud inimesteks ning kellele antakse tööd ajalehtedes, on tegelikult kehvad ja taipamatud, sest nad pole lugenud Prousti, pole tundnud Albertine'i, pole taibanud, et vana ajakirjanik luges Prousti ega mõistnud, et ta ise on saanud Proustiks ja Albertine'iks.“ (I osa, 15. ptk)
2. „See imeline armastus, mida ta [vana ajakirjanik] oli läbi elanud ja millest teadis İstanbulis ainult tema ja mitte keegi teine, mis oli ta eluväärikuse ainsaks allikaks ning mida mitte keegi saa mustata – seda suurt armastust tahetakse tahumatul viisil kirjeldada sadadele tuhandetele taipamatutele lugejatele, justkui rüvetades nii aastaid jumaldatud Albertine'i.“ (I osa, 15. ptk)

26. Sugupuu

Sellest, et Celâl on Galipile nõbu ja Rüyale poolvend, saan ma aru juba esimestes peatükkides, kuid seda ei öelda kunagi sõnaselgelt ning lugeja peab ise sugupuu kokku panema. Autor manipuleerib meie mäluga: kogu info on kohe antud, kuid mitte sellisel viisil, nagu meile vaja.

27. Intsest

Rüya ja Celâl on poolõde ja -vend, kuid raamatu tagakaanel on öeldud, et Celâl on Rüya eksabikaasa. Romaan viitab rohkem kui üks kord intsestimotiivile. Mehmet räägib Galip-Celâlile telefonis, kuidas too kirjutas „peredest, kelle liikmed elavad sama trepikoja eri korterites, mistõttu nõod omavahel abielluvad“, nagu Galip ja Rüya, ning et ta osutas nendele kui „peatamatu lagunemise, primitiivsuse, uputava kurbuse tunnustele“.

Kirjutan kõrvale: „ Faulkner ja García Márquez“.

28. Rüya endine mees

Galip arvab, et Rüya on läinud oma endise mehe juurde. Et aga Rüyaga on samaaegselt kadunud ka Celâl, siis kahtlustame, et Rüya endine mees on Celâl, ehkki kohe alguses, kui Rüya endine mees teksti ilmub, ütleb Galip mõttes Celâlile, et kui leiab Rüya ta endise mehega, siis suudaks Celâl paremini kui tema veenda Rüyat tagasi tulema, viidates justkui sellele, et tegu on kahe erineva inimesega. Autor näeb vaeva, et meile Rüya eksabikaasa nime mitte paljastada. Tekstis on kogu aeg kirjas „Rüya endine mees“, seda isegi siis, kui Galip tema nime I osa 7. peatükis albaania professori tekstis kohtab. Lõpuks jäävad sõelale endine abikaasa ja Celâl.

Kuhu on kadunud märkmed raamatu moto ning sufismi (eriti Mevlâna, ibn 'Arabï ja Şeyh Galipi) kohta?

See kirjutis polnud mõelnud mitte arvustusena, vaid esseena sellest, kuidas ma „Musta raamatut“ lugesin või mis minuga üldse toimub, kui ma romaane loen. Kirjutasin teksti 2013. aasta detsembris ja 2014. aasta jaanuaris, kuid jätsin selle siis pooleli. Toimetasin seda 2015. aasta juulis.