47. Budapest as Paris

When I rotate the map of Budapest 90 degrees anticlockwise, I am astounded by the similarity of its topography to that of Paris. The similarity goes much further from the fact that a major river flows through the both cities, further from the nickname ''Paris of the East'' that has often been attributed to Budapest (and, in my opinion, much more rightly so than to the other pretendents to that title, such as Bucharest and Riga).

The center of gravity in the inner arrondissements of Paris has always been the Louvre, to which in today's Budapest corresponds the Parliament Building. Lipótváros, the area around the parliament, is Budapest's first arrondissement, even though there it is part of District V. There are many tourists and officials around in both, but in Lipótváros the tourists are much more concentrated to certain areas whereas in the 1st of Paris it is almost impossible to find a quiet corner.

The central part of Belváros and the Jewish district together form the Marais of Budapest. The former corresponds to the 4th arrondissement of Paris; Váci utca is an equivalent of one of the main arteries of the Marais, such as rue des Francs-Bourgeois. Again, the side streets here are more quiet than those in the southern part of the Marais. The area around the Great Synagogue is similar to the 3rd arrondissement because, at least in daytime, it is more relaxed than its neighbour. It is clearly much more bobo than the northern part of the Marais. Nonetheless, the both are among my favourites.

In both Budapest and Paris, the oldest neighbourhoods are on the other side of the river. It is difficult to place the Latin Quarter on the map of Buda, but things are easier with the 6th arrondissement, to which corresponds, with its connections of power and money, the Castle Hill. Matthias Church could then be the Abbey of Saint-Germain-des-Prés. The Víziváros and, to a higher degree, Rózsadomb neighborhoods up north form the Faubourg Saint-Germain of Budapest. Gellert Hill in the south could be Jardin des Plantes.

In Budapest, the bend of the Danube is not as dramatic as that of the Seine in Paris, which is why the comparison of the two cities becomes more complicated in the more outlying districts. Andrássy út, the Avenue des Champs-Élysées of Budapest, ends at the monumental Heroes' Square, which corresponds to the Place Charles de Gaulle, but unlike the Bois de Boulogne of Paris, the City Park begins right after it. The rest of the 16th arrondissement would be located north and north-west of the Nyugati train station. The Újlipótváros neighbourhood is interesting in terms of its early Modernist (Bauhaus) architecture more or less like the 16th in Paris, where a lot of art nouveau and early 20th-century architecture is concentrated. But in Budapest, the 8th arrondissement is much smaller; here the 16th arrondissement is right next to the first.

The Pest side is more dense in terms of the variety of neighbourhoods than the Rive Droite of Paris. That is why, here, at Oktogon, the grands boulevards (Erzsébet körút and Teréz körút) cross the Champs-Élysées. It is in these areas that the fin-de-siècle café culture much cherished by authors such Krúdy and Proust fleurished.

The southern part of Belváros, especially the fashionable cafés and restaurants around the Egyetem Square, could form the 12th arrondissement. The area behind the Hungarian National Museum is not really a boboland as the 11th in Paris, but I have spent a lot of time in the both, alone, walking, at night.

In the east, Rákóczi út becomes less and less Hungarian like in Paris Boulevard de Magenta becomes quickly less and less French in the north. Keleti train station is Gare du Nord. The area between the City Park and the Geological Museum is certainly not the equivalent of Montmartre in Budapest. There is no Montmartre in Budapest.

If the soul of Paris could be found in Belleville or Ménilmontant, in Budapest, too, it resides in the poorer outskirts of the historical city, in Józsefváros and Ferencváros.

The areas behind the first Buda hills are the 14th and the 15th arrondissements, but only because I don't know anything about them just like I don't know much about what is behind Montparnasse in Paris. 

46. Istanbul

I

Dushanbe keskust ümbritsev eeslinnadega kaetud künkavöö varjab vaate siit idas paiknevale Pamiiri mäestikule, mille põhjapoolseid ahelikke ma alles lennukiaknast vaadelda saan.

Lennuk võtab esmalt suuna põhja, tuues nähtavale pisikeste lumiste püramiidjate tippudega kõrgmäestikuala, mis ulatub nii kaugele, kui silm võtab. Siit kuni Tiibetini kulgeb „maailma katus“, otse ette jääb Tjan-Šan – sõnad, mille üle mõtisklesin viimati keskkooli geograafiatundides, kui tumedate velvetkardinate taga, keskpäevapäikese varjus, näidati meile nõukogudeaegseid – sest tollal, 1990. aastate lõpus, ei olnud paljud uued õppematerjalid veel maakoolidesse jõudnud – ülesvõtteid neist maailma piirkondadest, millest täna vaevu kuuleb.

Mees kõrvalistmel, kes mõne minuti eest lennujaama bussis kahe Korea tüdrukuga elavalt vestles, ütleb, et töötab mittetulundusühingus, mis varustab tadžiki mägikülasid joogiveega. Tadžikistan on 97% ulatuses kaetud mägedega ning joogivee ammutamine on paljudele piirkondadele probleem. Osutan ta veepudelile eesistme taskus, mille logol on needsamad mäed.

Lendame nüüd edela suunas. Üksik mäeahelik – madalam, ja vist mitte seetõttu, et lendame kõrgemal – kulgeb põhja pool lennukiga paralleelselt, kuni katkeb hoopis. Seadistan eesistme küljes oleva ekraani lennumarsruudi režiimile. Ehkki see riigipiire ei kuva, tean, et Tadžikistan on selja taha jäänud.

Olen ärevil, sest meie teele jäävad suured Siiditee kultuurikeskused Samarkand ja Buhhaara. Aşık Veysel Satıroğlu kare hääl kajab üle selle kõnnumaa. Atatürk on surnud; ta on leinalaulus Aleksander Suure (Iskender), Samarkandi ja Buhhaara suur pärija. Ma ei taha nende linnanimede kaunist kõla enda jaoks ära rikkuda ning otsustan, et ei loe lähitulevikus nende kohta midagi. Piisab pilgust lennukiaknast, mälestusest.

II

Moda

Kohad, kus olen käinud või mille külastamisest unistan, ning raamatud, mida olen lugenud või plaanin kätte võtta, on värvilised. Meeleseisundeid, kus just värvitus on väärtus, esineb haruharva ning kehtib reegel: värviline, järelikult oluline. Kui New Orleansi ja Salvador da Bahía paletis on eri värvid nõnda killunenud, et raske on mõnda esile tõsta, ning Veneetsia ja Montreali puhul valitseb üks värv – vastavalt tuhm hõbe ja punane –, siis Istanbuli pilt on selgelt mitmetooniline. Siin on palju punast – Türgi lipu punane, lõputute tomatikastmete punane, tee punakaspruun –, kuid vast olulisemad on Bosphoruse vee varjundid erinevatel kellaaegadel, eriti keskpäevapäikese tuhm rohekassinine Kadıköy praamilt vaadatuna, ning loojanguoranž. Igal värvil pole siia asja, väärikad must ja paar hallivarjundit peavad aga kindlasti olema.

Sinu värvid: endatehtud fovismihõngulised maalid, mille pilte sa mulle telefonist näitasid kõrvuti ülesvõtetega ehitusplatsidelt, kus sa töötasid; „Kas pöörlevate dervišite sema-tseremoonia tasub vaatamist?“ – „Kindlasti! Muide, ma olen mevlevi“; sa püüdsid mulle selgitada, kuidas leevendada alternatiivravi meetoditega kopsuvähki, kuid ei saa aru, et see, kes oli haige, polnud mitte mu isa, vaid vanaisa, ning see, kes tema eest hoolitsema pidi, polnud mitte mu vanaema, vaid ema; sa said, nagu Ferzan Özpeteki filmi peategelane, sugulaselt päranduseks vana hamami ja nagu tema... Ja nii edasi.

Must on sinus tõsidus ja see, et sul on väga madal hääl. Sa suitsetad väga palju.

Kirjutamata tekstid: Kabataş, Moda

Heybeliada

„Loodan, et reis Türki aitab sul elus mõned korrektuurid teha.“

Kirjutamata tekstid: Taksim, Galata

Çukurcuma

Muuseumi sulgemiseni oli mõnikümmend minutit. Peale Teie ja minu oli seal veel vaid üks paar, kellel oli türgikeelne „Süütuse muuseum“ kaasa võetud ning kes väljapanekut vitriin vitriini haaval raamatuga võrdlesid. Poiss hoidis terve aja tüdrukul käest või piha ümbert kinni ning vaatas osavõtlikult raamatusse, sellal kui too sealt õiget peatükki otsis või mõnda kohta ette luges. Meid nad tähele ei pannud. Viimasele korrusele nad ei jõudnudki.

„Kust Te pärit olete? Kas Teil on see raamat läbi loetud?“ küsisite Te minult.

Muuseumivaikust lõhestas ühel vahepealsetest korrustest Müzeyyen Senari viisijupp, mille lõpu langev meloodia hääbus vaikusesse samamoodi, nagu on olematusse kadunud see ajastu, millest väljapanek tunnistust annab.

Suur hulk käekellasid, mustvalged fotod, isikuandmete leheküljelt avatud passid, värviline kittelkleit, joomata jäänud tee ja söömata jäänud dolma. Võib-olla raadio. Palju metalliläiget punasest sametist alusriidel. Suitsukonide väljapanek esimesel korrusel.

Objektides jäädvustatud elud. Kunstiteos. Mõtlesin Proustile.

Mind hämmastas, kui läbimõeldult olid vitriinid ruumi paigutatud. Mõni liigutas mind puhtalt oma asukohaga.

„Ei, seda ma lugenud pole,“ tõdesin kahetsustundega. „Aga mõnda teist olen küll. Selle muuseumi kontseptsioon on väga huvitav.“

Te ei saanud vist hästi aru, aga sõna „kontseptsioon“ kuuldes noogutasite Te nõustuvalt.

Te vist nägite mu meeleliigutust, kui olin viimase peatükini – Kemal Bey surivoodini – jõudnud, selle kõrval toolil istet võtnud ning, silmad pisaraid täis, enda ees ühte punkti vaatasin.

Ma ei öelnud Teile, et tegelikult on parem, et ma seda raamatut lugenud pole. Olin seal juba selletagi liiga sentimentaalne.

Ma tulin Teie järel alla tagasi ning kirjutasin Nişantaşı kirjanduskaardilt üles nende sündmuste asukohad, mis mulle „Mustast raamatust“ tuttavad olid.

Te lahkusite pisut enne mind, ilma et oleksite mulle otsa vaadanud või mingil muul moel meie äsjast vestlust meelde tuletanud.

Mõtlesin, kas minu rääkimisviis oli Teile võõrastav ja Te pettusite või oli asi lihtsalt selles, et Te ei osanud kuidagi vestlust jätkata.

Cihangir

„Mida sa edasi plaanid?“ küsisid sa, kui olin oma pide lõpetanud.

Ma ei mäletagi, mida vastasin, aga arvasin, et said aru, et ma ei taha seksida. Sa pidid niikuinii hiljem paari sõbraga mingis baaris kokku saama. Tundus, et sellega oli asi otsustatud.

„Mida sa edasi plaanid?“ küsisid sa, kui olime Istiklali avenüüle jõudnud.

Sa teadsid, et mu korter on Taksimis, väga lähedal. Olid öelnud, et elad ise sõbra juures.

Leppisime kokku, et kohtume mingil teisel päeval.

Mõtlesin, et pead nüüd minema, kas sõprade juurde või siis koju, kus sul oli haige koer, kelle eest pidid hoolitsema. Ütlesid, et ei tohi Cihangirist väga kaugele minna.

Läksime Cihangiri suunas. Sa näitasid, kus prantsuse tänav asub. Rääkisid rohkem kui varem. Mulle tundus, et katsetasid teist taktikat või siis olid löönud käega ja said kergemalt hingata.

Kusagil siin sa elad, mõtlesin Sıraselvileri avenüül.

„Ja nüüd? Mis edasi?“

Siin peaksin seda mina sinult küsima, naersin endamisi. Teadsin, et sa ei kutsu mind külla.

Süütasin sigareti. Ütlesid, et Bosporusele avanev kitsas trepp, mille metallist käetoele nõjatusin, on reede-laupäeva õhtuti noori täis.

Rääkisin millestki, aga nähes, kui pingsalt sa mu näo erinevaid osi silmitsesid, sain aru, et sa ei kuulanud mind enam.

Küsid üks kord veel, enne kui Istiklalil lahku läksime.

„Ma vist ei meeldi sulle. Ütle, kui see on nii!“ kirjutasid tund aega hiljem.

Kirjutamata tekstid: Galata, Taksim (2x), Nişantaşı, Beşiktaş ja Ortaköy

III

Võib arutleda selle üle, miks taoline sünesteesia teistele kunstiliikidele ja näiteks inimestele ei laiene. Võib-olla on lugemist ja reisimist ühendav märksõna eksootilisus? Eesti kirjandust on mul raske olnud omaks võtta just seetõttu, et see ei võimalda mul argielust piisavalt kaugele põgeneda. Samas olen alati püüdnud reisida nii, nagu oleks linn, mida parajasti külastan, mu kodulinn, seega kõik värvilise üle parda heites.

See tekst on kirjutatud pärast mu esimesi Istanbuli reise 2014. aasta veebruaris. Esimeses osas kirjeldatud lennureisi sihtkoht oli Istanbul, kus mind oodati. Plaanisin alguses Aşık Veysel Satıroğlu motiivi oluliselt laiendada, et seos Türgiga oleks selgem. Samuti tahtsin teksti tarbeks põhjalikumalt uurida Kesk-Aasia, Kaukaasia ja Anatoolia geograafiat, sest geograafia paistab lennukiaknast – ja ilm oli kogu lennu vältel selge! –, kultuur aga eriti mitte. Teises osas oli iga kohaga seotud mingi väike lugu, keegi. Kolmanda osa planeeritud eripära ma ei mäleta; ilmselt pidi see jälle olema „reisimise teooria“. Kõik jäi pooleli. Toimetasin teksti 2015. aasta juulis. Võib-olla kirjutan esimese osa kunagi lõpuni. 

45. Kuidas ma loen Orhan Pamuki „Musta raamatut“

1. Lugemismõnu

Juba ammu pole ma midagi nii suure naudingu ja pühendumusega lugenud. „On küll ikka!“ naeran ma nagu isa, kes tunneb imetlust oma poja edusammude üle, neil varahommikutel, mil lugemisind on une mitmeks tunniks eemale peletanud.

Ent andumus on tekkinud liiga kergesti. Miski häirib mind, kas romaani enda juures või selle juures, kuidas ma seda loen. Otsin põhjendusi, miks „Must raamat“ pole nii hea kui mõni muu hiljuti loetud teos. See on intellektuaalist autori lõpuni kontrollitud, eneseteadlik, lugejaga manipuleeriv ja närviliselt mänglev tekst, samas kui mõni teine on küpse ja tundliku autori aus ja hästi kirjutatud teos meie olemise põhialustest.

„Must raamat“ on tegelikult mõlemat. 19. ja 20. sajand. Hea raamat ja raamat, mille lugemist naudin. Tunnen, et protest on vaid formaalne. Lugemismõnu tühistab selle.

2. Lugemistöö

Ma loen päevas vaid üks-kaks peatükki. Ma loen üle varasemate peatükkide need kohad, mis uue teksti valguses uue tähenduse omandavad. Peaaegu kõik esimese osa peatükid loen ma läbi kaks korda, mitte nii väga selleks, et neist paremini aru saada, vaid et loetu ühes oma mõistatustega mu mällu ja kogemusse paremini kinnistuks. Raamatu algust loen ma nagu tavaliselt kolm või neli korda. Sellel ebakindlal pinnal, kus mind tekstistruktuurid veel ei toeta, peaks esimene lugemisvoog olema pikk. Alguses tuleks korraga lugeda mitte neli, vaid nelikümmend lehekülge.

Sõnad, fraasid või lõigud, millel näib olevat mingi sügavam tähendus või mis on lihtsalt hästi kirjutatud, joonin alla kohe alguses, peatades lugemisvoo. Paus ei lõhu raamatumaailma, vaid jäätab selle korraks. Hiljem leian kõik omalt kohalt üles. Et mu lugemistöö soliidsemana paistaks, tõmban iga joone hariliku pliiatsiga mitu korda üle. Raamatu esimeses pooles kasutan kahte pliiatsit: nüri on all- või püstjoonte tõmbamiseks, terav kommentaaride jaoks. Tähenduslik on see, et seal, kus Galip kolib Celâli korterisse ja hakkab tema identiteeti üle võtma, jääb ka mul märkmete tegemiseks alles üks pliiats.

Esimeses peatükis märgin näiteks ära järgmised kohad:

• Galip vaatab oma magavat naist Rüyat – kirjutan kõrvale „cf. Albertine“,
• Galip loeb lapsena ajakirja L'Illustration – joonin alla, sest selle ajakirja kaks 1939. aasta numbrit on mul endalgi kodus,
• Galip ja Vasif vaatavad lastena aknast välja, sellal kui vanaema ja vanaisa nende selja taga toas suitsetavad – tõmban joone teksti kõrvale ning kujutan ette, et just selliseid kirjeldusi hakkan järgmistel lehekülgedel ära märkima,
• Galip ja Rüya ootavad kannatamatult vee soojenemist teekannus, et end enne seksimist pesta – märgin samuti ära pildikirjelduse pärast,
• Alaâdini pood – tõmban joone alla eelaimuse tõttu, et siin toimub hiljem mingi oluline sündmus.

Mind üllatab, et niivõrd intensiivne lugemistöö ei tapa mu lugemismõnu. Aeg-ajalt lehitsen ma läbiloetud lehekülgi. Kuna mu panus on näha peaaegu igal leheküljel, siis õnnitlen end.

3. Helesinine

Helesinised on ruuduline tekk, mille all Rüya magab, aabitsa hobune, kui vanaema sellele suitsu peale puhub, vanaisa unenägu ning Galipiga bussis oleva tüdruku juuksed. Lina hommikusöögilaual on valge-helesinise malelaua sarnane. Sinivalge on keep Galipi seljas, kui tal juukseid lõigatakse. Kardinad on sinised, vihm on tumesinine. Vanavanemad on ahelsuitsetajad; sigaretituha värv resoneerub samuti kirjeldatud värvigammaga. Teisi värve peaaegu ei ole.

Autor maalib meie kujutlusvõimet.

Helesinise peaaegu eksklusiivne eelistamine on tähenduslik.

Peatüki lõpus lahendab autor saladuse: Rüya kolib majja, Galip tahab meheks saada ning laseb endal juukseid lõigata, juuksur tõstab Galipi söögilaua peale taburetile ning paneb ta ümber sinivalge keebi, mis pitsitab kurku ja ripub allapoole põlvi nagu tüdruku seelik, see keep tekitab laps-Galipis samasugust rahutust nagu nüüd, täiskasvanuna, Rüyat katva teki helesinine värv.

Hilisemates peatükkides joonin kõik helesinised samuti alla, kuid mitte nii suure järjekindlusega. Muud värvid kahvatuvad helesinise kõrval kõikjal.

9. Helesinine kaantel

Helesinine on ka autori nimi raamatu kaanel, ringike, mille sees on viide ta Nobeli preemiale, ning raamatu ühelõiguline lühikirjeldus tagakaanel. Loodetavasti pole see kokkusattumus.

Kaanel olev puu oma okstega võiks meenutada Borgese „Hargnevate teede aeda“.

10. Mitteametlikud pealkirjad

Kui nii edasi läheb, siis tekivad ametlike pealkirjade kõrvale mitteametlikud. Esimese peatüki „Kui Galip esimest korda Rüyad nägi“ mitteametlik pealkiri on „Helesinine, suits ja juuksur“.

11. Nimede sümboolika

Joonin alla ka peategelaste nimede tähendused türgi keeles, mis on ära toodud esimesel leheküljel. Galip on „võitja“, Rüya on „unistus, unelm, unenägu“, Celâl on „ülevus“.

12. Joyce

Teise peatüki alguseks on romaanides tavaliselt mingisugune esmane toetav arusaamine tekkinud. Ala on piiritletud, salapära vähenenud; teine peatükk mõjub tihti pettumusena. Siin aga pole teine peatükk teine peatükk, sest jutustaja on erinev. Galip loeb esimese peatüki lõpus Celâli artiklit. Teine peatükk on Celâli artikkel.

See paneb alguses mõtlema Joyce'ile. Joyce'ilikud on romaani stiil, kompositsioon ja erudeeritus. Mehmet ütleb Galipile telefoniraamatu läbitöötamise käigus, et ta hakkas numbrites nägema saladuslikke sümboleid, et „telefoniraamat põimub kogu meie ajalooga, kogu İstanbuliga!“. See on ilmselt viide „Ulyssese“ autorile, kes olevat öelnud, et tema romaan on kui telefoniraamat ja et selle põhjal saab kogu Dublini üles ehitada, kui linn peaks maa pealt kaduma.

I osa 3. peatükk algab jutustaja sõnadega: „Selle päeva hommikul, kui naine ta juurest lahkub, astub Galip...“. Galip ei tea veel, et Rüya tema juurest lahkuda kavatseb. Jutustaja järgmine lause algab aga juba õhtus: „Sama päeva õhtul Rüya lahkumiskirja uurides avastab ta...“. Sama peatüki lõpuks on Galip pärast kontoris ja tädi Hâle pool olekut jõudnud koju. „Korteris oli kõik samamoodi, nagu Galipist oli jäänud...“. „Siis istus ta laua taha ja luges veel kord läbi Rüya lahkumiskirja.“ Veel kord?

Millal luges Galip Rüya kirja esimest korda? Galip lahkus kodust 1. peatüki lõpus, helistas 3. peatüki 3. leheküljel Rüyale, kes oli siis veel kodus, ning enne õhtusööki tädi Hâle pool käis kiiresti kodust läbi, et Rüya kaasa võtta. Jutustaja kirjeldab kahe lausega Galipi jooksu läbi lume koju ning tema teed tagasi, mitte aga seda, mida ta kodus tegi või nägi. Sarnaselt „Ulyssese“ viimase, sisemonoloogis peatüki algusele, kus Molly Bloom imestab selle üle, et Leopold pole kunagi hommikusööki voodisse küsinud ning sedasama teeb ka lugeja, kes teab, et sellele eelneva peatüki lõpus ei rääkinud Molly ja Leopold hommikusöögist sõnakestki, nii ei öelda ka siin meile, millal täpselt Galip Rüya lahkumiskirja esimest korda luges. Siis, kui ta sugulaste pealekäimisel Rüya järel käis? Me jälgime Galipi päeva hommikust õhtuni, kuid meile ei räägita kõike, mida ta selle jooksul tegi.

Võib-olla tappis ta ka Celâli ja Rüya, ilma et sellest juttu oleks?

13. Calvino

Et raamat jaguneb peatükkideks nõnda, et paarituarvulistes toimub tegevus, paarisarvulistes on antud aga süžeega otseselt kokkupuutuvad Celâli ja hiljem Celâlina esineva Galipi artiklid, siis on võimalik võrdlus Calvino romaaniga „Kui rändaja talvisel ööl“. Selle naispeategelase saatuseks on samuti veeta elu raamatuid lugedes, nõnda nagu Rüya neelab detektiivromaane.

Ehtcalvinolik on ekslemine pseudonüümide rägastikus ning katsed teksti dešifreerida, näiteks I osa 7. peatüki kirjeldus lugejast, kes teeb 13. sajandi araabia müstiku ibn Zerhānī teose lehekülgede äärtele materialistlikke märkusi, lisab nendele pika ja ebavajaliku kommentaari, kirjutab seejärel kommentaarile tõlgenduse, „nagu oleks see olnud keegi teine, kes tema raskesti arusaadavat kommentaari kommenteeris“, ning siis samasugustel kaalutlustel lisab eessõna ning kirjeldab episoode oma religioossest ja revolutsioonilisest elust.

Et ma ei ole Calvino romaani ilmselt piisava huvi ja põhjalikkusega lugenud, siis ei arenda ma lugemise käigus seda võrdlust ka oluliselt edasi, vaid piirdun äratundmise nentimisega.

14. Albertine

Edasiarendatum on ilmselt võrdlus Proustiga.

Galip vaatab, kuidas Rüya magab (I osa 1. ptk), ning mõtleb armukadedalt, kes kõik võiksid peale tema Rüya mälu aias ringi liikuda. 1. osa 15. peatüki 2. loos räägib kirjanik loo kirjanikust, kelle „suhe kirjutamisse oli lausa haiglaslik“, „kes ei suutnud inimeste sekka minna, sest ei saanud lahkuda oma kirjutuslaua tagant, oma lukustatud toast“, kelle „laua taga veedetud päevad venisid neljateist tunni pikkusteks ja voodisse läks ta alles hommikupoole ööd“ (vrd Prousti kirjutamisharjumused). See kirjanik abiellub hiljem oma unelmate naisega, kuid abielu ei muuda tema elu. Ainsaks muutuseks sai see, et „ta tunnetas teatud kooskõla rahulikult magava ilusa naise unenägude ja enda unistuste vahel, mis teda koidu eel, harjumuspäraselt pärast esimest palvelekutset voodisse heites haarasid.“ Võrdle: Prousti jutustaja vaatab magavat Albertine'i ning tunneb, et see on ainus olukord, kus Albertine täielikult talle kuulub.

Rüya lahkumine ja Albertine'i lahkumine

Kolm vana ajakirjanikku 1. osa 9. ptk lõpus räägivad lugejast, kes pidas end samal ajal nii Albertine'iks kui ka Proustiks.

15. Stiili muutumine

Märgin üles, kui näiteks jutustaja keset lõiku märkamatult muutub.

16. Teksti liigendamine peatüki sees

Mõnikord võrdlen sama lehekülje erinevaid lõike või lauseid joonega.

Kui ühes peatükis on mitu juttu, siis nummerdan need, et neid oleks hiljem lihtsam leida, ning kui nende lugude jutustajad on erinevad, siis märgin ka nende nimed üles.

17. Surmatants ja peegel

18. Küsimused teksti kõrval

Mõnikord panen teksti kõrvale kirja küsimuse, mille mingi sõna või fraas minus tekitab, kuid üldiselt püüan nendele küsimustele lugemise käigus vastuse leida. Selles romaanis on igale probleemile mitte üks, vaid mitu lahendust. Küsimustele vastamine ei ole raske, kuid vastuseid on palju!

19. Gloss kompositsiooni kohta

Teinekord kommenteerin glossiga raamatu ülesehitust, eriti kui autor ise on seda ootamatult selgitanud.

20. Skeemgloss

II osa 3. peatükis räägitakse süžeede laenamisest, kirjandusteoste autentsuse võimatusest ning lugude universaalsusest, mis muudab kõikide samade süžeede jutustajad samadeks inimesteks. Selleks ajaks on Galip asunud elama Celâli korterisse ning võtmas üle tema identiteeti. Celâl on kehastunud Mevlânaks, kelle „Mesnevi“ pole algupärane teos, vaid koosneb laenudest hulgast varasematest teostest. Joonistan lehekülje ülaossa skeemi.

21. Nooled

Lehekülgedevahelised viited

22. Vead

I osa 8. peatükis on öeldud: „Aga ajakirjanik pole ei Ezop ega Mevlâna.“ Vaatan kohe Wikipediast järele, kas Ezop on Aisopos türgi keeles. Kas see nimi on siin jäetud tõlkimata kavatsuslikult ning kas originaalis on siis kasutatud selle nime kuju mingis teises keeles? Või on tõlkijad olnud hooletud?

II osa 13. peatükis on nime trükkimisel samuti viga: La Beuyere La Bruyere'i asemel.

I osa 15. peatükis räägib Galip lugu vanast ajakirjanikust, kes on pühendanud kogu oma allesjäänud elu Prousti romaanile ning kelle iga eluseik omandab tähenduse, kui seda saab Prousti romaaniga võrrelda. Autor kirjutab, et vana ajakirjanik meenutab „kurvalt teise köite lehekülgi, kus Albertine Prousti maha jättis“ ning muuhulgas ka „nende ühist Veneetsia-reisi“. Albertine jätab Prousti jutustaja maha mitte teises, vaid viienda köite lõpus. Võib-olla loeb ajakirjanik sarnast kokkusurutud väljaannet, mida minagi kunagi lugesin, kus kahte raamatusse on kogutud kõik Prousti romaani seitse osa ning Albertine'i lahkumine on siis tõesti kirjeldatud teises köites? Aga jutustaja ja Albertine ei käinud kunagi koos Veneetsias. Lugedes on tavaline, et paljud detailid jäävad valesti meelde. Kellel jäi siin valesti meelde – autoril, jutustajal, ajakirjanikul, minul? Lisan küsimärgi ja kirjutan „sic“.

23. Suur I

Istanbul või İstanbul? Tavaliselt kirjutatakse Istanbul, aga „Mustas raamatus“ kõikjal İstanbul. Türgi keeles kirjutatakse İstanbul, sest täpiga İ/i pole sama mis täpita I/ı, mis hääldub umbes nagu [õ]. Nimede kirjutamisel eesti keeles kasutatakse lähtekeele nimekuju. Väikese tähega pole probleemi, sest türgi i on eesti keeles samuti i ning türgi ı, mida eesti keeles pole, kirjutatakse ümber samamoodi nagu saksa ß või prantsuse â. Mis saab aga suurtähega? See, mis on suur I türgi keeles, ei ole seesama, mis on suur I eesti keeles, sest hääldus on erinev. Kui ma kirjutan Istanbul eesti keeles ilma täpita, siis ma tean, et seda tuleb hääldada I-na vaid seepärast, et Istanbul on niivõrd levinud nimi ning et selle kirjutamine keeles kättesaadavama graafilise vormiga on mõistlikum. Mis saaks siis, kui mingis ladina tähestikku kasutavas keeles häälduks a näiteks e-na ning [...]?

24. Smiley

Kahel korral panen allajoonitud lõigu kõrvale smiley, sest tunnen selles ära torke minule.

1. „Et keegi ei tunne Albertine'i ega tea Prousti, seetõttu ongi meie riik nii vaene ja hale, mõtles vana ajakirjanik. Kui ühel päeval ilmub sellesse riiki inimene, kes Proustist ja Albertine'ist aru saab, siis jah, võib-olla tõesti hakkavad need viletsad vuntsidega inimesed tänavalt elama uut elu, võib-olla tõesti ei ründa nad armukadedushoos üksteist nugadega, vaid hakkavad unistama nagu Proust, et manada silme ette oma armastatu kuju. Kõik need kirjanikud ja tõlkijad, keda peetakse haritud inimesteks ning kellele antakse tööd ajalehtedes, on tegelikult kehvad ja taipamatud, sest nad pole lugenud Prousti, pole tundnud Albertine'i, pole taibanud, et vana ajakirjanik luges Prousti ega mõistnud, et ta ise on saanud Proustiks ja Albertine'iks.“ (I osa, 15. ptk)
2. „See imeline armastus, mida ta [vana ajakirjanik] oli läbi elanud ja millest teadis İstanbulis ainult tema ja mitte keegi teine, mis oli ta eluväärikuse ainsaks allikaks ning mida mitte keegi saa mustata – seda suurt armastust tahetakse tahumatul viisil kirjeldada sadadele tuhandetele taipamatutele lugejatele, justkui rüvetades nii aastaid jumaldatud Albertine'i.“ (I osa, 15. ptk)

26. Sugupuu

Sellest, et Celâl on Galipile nõbu ja Rüyale poolvend, saan ma aru juba esimestes peatükkides, kuid seda ei öelda kunagi sõnaselgelt ning lugeja peab ise sugupuu kokku panema. Autor manipuleerib meie mäluga: kogu info on kohe antud, kuid mitte sellisel viisil, nagu meile vaja.

27. Intsest

Rüya ja Celâl on poolõde ja -vend, kuid raamatu tagakaanel on öeldud, et Celâl on Rüya eksabikaasa. Romaan viitab rohkem kui üks kord intsestimotiivile. Mehmet räägib Galip-Celâlile telefonis, kuidas too kirjutas „peredest, kelle liikmed elavad sama trepikoja eri korterites, mistõttu nõod omavahel abielluvad“, nagu Galip ja Rüya, ning et ta osutas nendele kui „peatamatu lagunemise, primitiivsuse, uputava kurbuse tunnustele“.

Kirjutan kõrvale: „ Faulkner ja García Márquez“.

28. Rüya endine mees

Galip arvab, et Rüya on läinud oma endise mehe juurde. Et aga Rüyaga on samaaegselt kadunud ka Celâl, siis kahtlustame, et Rüya endine mees on Celâl, ehkki kohe alguses, kui Rüya endine mees teksti ilmub, ütleb Galip mõttes Celâlile, et kui leiab Rüya ta endise mehega, siis suudaks Celâl paremini kui tema veenda Rüyat tagasi tulema, viidates justkui sellele, et tegu on kahe erineva inimesega. Autor näeb vaeva, et meile Rüya eksabikaasa nime mitte paljastada. Tekstis on kogu aeg kirjas „Rüya endine mees“, seda isegi siis, kui Galip tema nime I osa 7. peatükis albaania professori tekstis kohtab. Lõpuks jäävad sõelale endine abikaasa ja Celâl.

Kuhu on kadunud märkmed raamatu moto ning sufismi (eriti Mevlâna, ibn 'Arabï ja Şeyh Galipi) kohta?

See kirjutis polnud mõelnud mitte arvustusena, vaid esseena sellest, kuidas ma „Musta raamatut“ lugesin või mis minuga üldse toimub, kui ma romaane loen. Kirjutasin teksti 2013. aasta detsembris ja 2014. aasta jaanuaris, kuid jätsin selle siis pooleli. Toimetasin seda 2015. aasta juulis.

44. I Wanted to Write about...

I wanted to write about my journey through Vilnius and Poland to Berlin, but I can't.

I wanted this journey to be an exploration of new ways of travelling, but instead I understood how difficult it was for me to free myself of my habits.

A döner was the only thing I ate yesterday. It is coffee and cigarettes that sustain me when I travel. But I am not hungry. Not even weak. I began my day at 8, and I walked through Friedrichstadt, Museum Island, Spandauer Vorstadt, Prenzlauer Berg, Friedrichshain and SO 36 without having eaten anything.

Apelsin. Need to come back to this café. Haven't eaten anything fresh for days. I go to another café, find a place where to charge my phone, order my regular double espresso and still water with ice and lemon, and try to listen to the conversation between a woman and a man who seems to be in paternity leave. The man lets the woman pay for him. I pay for myself, leave, go back to the apelsin place but walk on because a man in front of me enters it and makes me hesitate.

I like it when they put three slices of lemon in my water. When they put two or four, I imagine how they cut the slice in half, and this is not interesting. When they put three, it is more complicated. It indicates that they have taken extra care.

Duras

Vandré

Auf 'm Bahnhof Zoo

Dried plums with stones from Lithuania

Grateful that I have friends whom I can send an SMS when passing through their city. That I have friends who are willing to come to another city, to another country even, just to meet me.

Proustian impressions are vivid only when they occur once or twice. If I try to manipulate them and go for a nightly promenade in a city where there is a river just because I vividly remember another walk along the river I once had in another city, I lose it.

In Paris, all my impressions were alive. They didn't act as signs behind which a universal meaning hides itself, but they were all connected to each other and to my general aesthetic, emotional and intellectual disposition. This time I can easily omit most of them from the writing because they convey nothing of me and of the places where I was. Or they are the noise that could only support what there is really to write about. Or I simply don't want to write about them because I have already talked about them. And because I have talked about them, because they have found their home, in the situation where I talked about them and with the people I told about them, writing about them would be a threefold betrayal.

Or is it simply because I cannot write about them? That the skills and the material that I have do not support the way of writing that I think is appropriate for this trip. An impression-based travelogue should be written in the present tense, in a fragmentary form, but even when I take the journey itself as the centre of my writing – and not the destination – I cannot be truthful because my mindset was completely different [...]. When I read the texts I wrote after my trips to the United States and to Serbia, I think I was insincere. The essay form would be even bigger a failure: when filling the gaps between the descriptions of impressions, which would still be the basic block stones of the writing, vain exaggerations and fast conclusions are easy to come. I want the impressions to remain pure, to be the only point of departure, to be real, not fictional. But I hate chaos in literature.

And I still feel I need to write. I always say that my trips never begin and end at the airport, that is it necessary for me to prepare for them and to take time afterwards to formulate in words what exactly happened.

It was very important for me to finish this text because during my trip to Berlin I thought I had discovered something new about myself. But the form that I used in my text about Paris and that I wanted to adopt here did not correspond to the disorderly nature of that trip. Around half a year later, in autumn 2013, I gave up. There were many impressions and experiences that I cherished, that wanted to write about. I have forgotten most of them. I edited the text in July 2015. 

43. Headlines on PlanetRomeo

–

“If you have any questions, just write me.”

You have only this sentence and a few selfies in your profile, and you think I can conjure up questions out of thin air?

“This is your figurehead and will show up in search results. (15-200 characters)”

Copy-paste is really the best you can do?

“Feel welcome to challenge me! You choose how.”

You are a power bottom, right?

“Catch me if you can.”

I think I will not, seeing what films you watch.

“It's my life, take it or leave it!”

Daffyd Thomas?

“Warning: devil inside! Hit me if you dare.”

You attend all the parties at the most fashionable mainstream clubs in town, parties with names such as Get Fucked! or special parties with an S&M or fetish dress code, but you would piss your pants if you found yourself alone at a sex club, where things go much further from words and dress codes.

“I am a guy interested in meeting people without complex and self-confident, to get some of other countries culture, make friends and who knows maybe...”

Who knows, maybe, one day, if God permits, if I sit here quietly, patiently, someone notices me and...

“Hey Jungs, suche nix, finde aber gerne.”

You're looking for nothing but you watch my profile ten times a day.

“Forever alone...”

Forever will be.

“I can resist everything except temptation.”

Funny, you thought. So did the other hundreds that copied this to their headline.

+

The following anecdotes are probably all stolen from somewhere but they contain a good dose of irony, intelligence, or life experience even, which I find captivating.

“Try saying “straight acting" with a dick in your mouth.”

“My body is not a temple. It's an amusement park.”

“Carefully chosen words and big penises are sexy.”

“Why do I need a boyfriend, when I can find yours here?”

“Make love not porn.”

And I love this one:

“Si tu crois que entre nous c'est le plan cul!! t'as frappé à la mauvaise porte!!! d'allieur je suis a K... !! Peutetre tu es occultiste et tu veux soutirer mes chances ou meme tu veux distrubuer ta maladie !! euh pardon vas voir ailleurs! je ne suis pas effiminé Mais je suis d'une douceur un peux exageré pour mec! je suis trop tactil, genre calin et j'aime la discretion et la beauté! En tt cas je ne savais pas qu'il existe des gays homophobe!!”

I began this compilation in July 2012 with a much bigger vision, but because it is based on a negative emotion, which has never helped me in writing, I quickly forgot the plan. I completed the list and edited it in July 2015. 

42. On New York: A Documentary Film

New York: A Documentary Film (1999-2003; directed by Ric Burns) is an outstanding phenomenon in the genre of the television documentary. First of all, its total length of 17.5 hours, divided between eight episodes, guarantees that the selection of the essential topics from the history of New York City is not too violent, that all these topics are treated thoroughly and that the leftovers do not appear as tragic. Most TV documentaries are about what I already know and thus urge me to turn to literature to find a more detailed and systematic coverage. New York: A Documentary Film, on the other hand, provides a significant number of facts for those who want to create, bit by bit, their own history of that vibrant city. It does not merely demonstrate the facts related to its subject, as is often the case with overviews of history; it explains the less visible social, cultural and economic changes that have shaped the city's story, and it attemps to convey the atmosphere of the city. Emphasis has been put on the causes of the events, and the significance of these events in historical perspective is described in a way that does not outbalance the details. This equilibrium works well in that it gathers together all the signs that personify what New York City has been and is.

The biggest asset of this epic documentary is the deep love its makers have for its subject.

One of the interviewees states that there is no big novel about New York City as there are about London, Paris and Saint Petersburg. New York: A Documentary Film could be this missing "novel" – a rich, beautiful and emotionally captivating monument in honour of the greatest city in the world.

***

Scenario:

• New York Conspiracy of 1741
• Battle of New York 1776
• Alexander Hamilton
• Washington Irving "Rip Van Winkle", "A History of New York"
• Dewitt Clinton and the Erie Canal
• The New York Herald
• P. T. Barnum and Barnum's American Museum
• Walt Whitman
• Panic of 1857
• Frederick Law Olmsted and Calvert Vaux, the construction of Central Park
• Abraham Lincoln's Cooper Union Speech
• 1863 Draft Riots
• George Templeton Strong
• Fernando Wood
• Bethesda Terrace
• Cornelius Vanderbilt
• William M. Tweed & Tammany Hall
• Panic of 1873
• J. P. Morgan
• The construction of Brooklyn Bridge
• Lower East Side
• How the Other Half Lives, Jacob Riis
• The Sidewalks of New York
• Consolidation of New York City, 1898
• The New Colossus, Emma Lazarus
• Al Smith
• Building of New York subway
• Shirtwaist strike of 1909 and Triangle Shirtwaist Factory Fire of 1911
• Hoovervilles in Central Park
• Jimmy Walker
• Fiorello La Guardia
• Robert Moses
• Harlem Riot of 1935
• 1939-1940 New York World's Fair
• Triborough Bridge
• Cross-Bronx Expressway
• The Death and Life of Great American Cities, Jane Jacobs
• Protests about the demolition of the Pennsylvania Station
• Philippe Petit
• Construction of the WTC towers

I created the scenario on the basis of the documentary in autumn 2010. I began the review in January 2011, but I never completed it. I edited the text in July 2015.