37. Naljakat "Iliases"

Thetis anub Zeusi, et too Agamemnonile Achilleuse au teotamise eest kätte maksaks. Peajumal vastab:

Jah, pahad tõesti on lood. Mind sunnid sa sattuma tülli

Heraga. Siis kõnel hurjutaval kohe ärritab mind ta.

Ründab ka muidu ta mind kogu aeg siin taevaste keskel,

öeldes, et aidata Troojat ma püüdvat võitluste käigus.

Kuid mine eemale nüüd, et sind ei silmaks siin Hera!

Küll pean selle eest hoolt, et täitub viimati soov sul.

Noogutan peaga ma nüüd, et uskuda võiksid sa tõesti,

sest on kindlaim märk see ikka ju taevaste keskel,

et olen nõus; igimuutmatu on sõna, mis olen andnud,

ning see teostuma peab, kui kord olen nooganud peaga.

(I, 517-527)

Iga jumalate liigutus paneb Olümpose värisema, nagu selgub siinsamas Zeusi sõnade järel:

Ütles Kronion ja sinkjasmusti ta liigutas kulmi

ning igikestvad hiuksed tal langesid lainena ette

valdija pealt surematult. Ja vappus sest kõrge Olümpos.

(I, 528-530)

Aga Hera nägi pealt, „kuis oli Zeusiga nõutlend / Thetis, see meretaadi Nereuse laps hõbejalgne“ (I, 537-538).

Nüüd sõnad torkavad nii kohe Zeusi poole ta pööras:

„Zeus salaõel! Kes käis jumalaist seal jälle su juures?

Kangesti soovid sa, jah, teha otsusi nii minust eemal

ning minu teadmata kõik, salamahti! Ei iialgi söanda

lausuda mulle sa ausalt, mis mõtted mõlguvad peas sul.“

(I, 539-543)

Zeus noomib Herat tolle uudishimu pärast. Hera, arhetüüpne abielunaine, jätkab aga samamoodi:

Hirmus Kronose poeg! Mis nüüd küll ütlesid mulle!

Kas olen liigselt tõesti ma nõudnud ja uurida püüdnud?

Võid teha otsuseid vaikselt sa niipea kui seda soovid.

Nüüd aga kardan, kas ei läbi peta ehk sind sulasuuga

Thetis, see meretaadi Nereuse laps hõbejalgne.

Hommikul istus su seltsis ta ning sul kaisutas põlvi.

Küllap, noogates pead, sa tõotasid talle, et austust

saab nüüd Achilleus ja laevade ees mehi hulgana hukkub.

(I, 552-559)

Sellised viha või nördimust väljendavad hüüatused on Homerose eepostes tavalised:

Mis sõnad, julm Kronion, sa viskasid nüüd minu vastu!

(IV, 25)

Mis sõna nüüd üle lendas su hammaste aiast, Atreides?

(IV, 350)

Ares, kes on saanud lahingus Athenalt haavata, kurdab Zeusile oma hädasid. Zeus aga vastab (kas isarolli on üldse kunagi paremini kirjeldatud kui siin?):

Nii ära vingu mu ees, vilets kakleja, kargleja kergats!

Vastikuim mulle sa kõikidest muist siin Olümpose hooneis.

Ikka on meeles sul riid, verivaenud ja taplusemöllud.

On emalt Heralt see vaim sinu sees, tuliriiakas, tõrges;

ainult käskides taltsaks ma teen teda ennastki tihti.

Arvan, et nüüdki sa just tema nõu läbi kannatad nõnda.

Kuid ma ei vaadata või enam sind valus vaevlemas raskelt,

sest minust sündind sa ning ema on sinu sünnitand mulle.

Kui oleks, turmade tooja, sa sündinud taevasest teisest,

Hadeses, muist uraniididest allpool sa siis oleks ammu.

(V, 888-898)

Homerosel on „võrdkülgsed laevad“, „kanniksetõmmukad lained“, „vänderdi astuvad veised“. Võitlejad on „tapluseahned“, heitlused on „oieterohked“. Poseidon on „maa-süleshoidja“, Koit on „roossõrmine, vara sündind“, naised on „valgekäelised“, Diomedes on „suur sõjahüüdja“ ning Menelaos „ruuge“. Athena on „öökullisilmne“, mis mõjub eriti naljakalt siis, kui see esineb nimisõnana:

Las teab Öökullisilmne, et ei isa vastu ta jaksa!

(VIII, 406).

Kui Zeus tahab mõnele surelikule teadet viia, siis kutsub ta jumalate käskjala, „tuuljalg“ Irise. Too loeb „pilvedekoguja“ sõnumi adressaadile täies mahus ja peaaegu samas sõnastuses ette, ka siis, kui see on mitu lõiku pikk.

Ka võrdlustes ei piirdu Homeros ühe või paari sõnaga:

Kuid ise laagris Achilleus käis ja end rakmesse seada

mürmidoonlastel käskis. Ent nood nägid välja kui hundid,

näljast ahned, kel rinnus on määratu julgus: jo toorelt

tõmbavad tükkideks nad kohe sarveka põdra, kui selle

padrikus kätte nad saand; veri must neil lõugadest valgub,

kuid pärast karjana kõik tumeveelise allika äärde

joostes, nad kitsaste keeltega seal vett lakuvad pinnalt;

toob röhitsus vahel suust verist oksetki tapetud loomast;

karvane rind neil on kartmatust täis, kõht pungili toidust

— nõnda ka mürmidoonlaste valdjad ja nõumehed kähku

ümber ulja Achilleuse sõbra nüüd koondusid, rinnad

täis sõjaindu. Ka käis Achilleus seal ise ringi,

süüdates uljust uut sõjatraavleis ja kilpidekandjais.

(XVI, 155-167)

Homeros jutustab kõigest kohe. Kui kangelased satuvad lahingus vastamisi, siis on neil küllalt aega, et oma kuulsusrikast sugupuud kirjeldada ja vaprusega vastase ees hoobelda, nagu siin:

Mis häda küll, Sarpedon, sind ajas, Lüükia peameest,

võplema siia mu teele? Ei taplusest miskit sa taipa.

Kes see küll luisand on, et oled Aigisekandja poeg sa?

Ei, oled võrratult nõrgem sa meestest nendest, kes muiste

ilmale sündind on isa Zeusist, välkudeheitjast.

Kuis oli teisiti küll, nagu teatakse, Herakles-sangar,

too minu taat! Oli julgeim ta mees, lõvihingega rinnus!

Saabus ta siiagi kord Laomedoni traavlite järgi

kuue laevaga vaid, ühes kaaslasi palju tal polnud.

Kuid puruks lõi teie Trooja ta kõik, tegi tühjaks ta teed teil.

Kuid sinu hing on arg, lased hukkuda siin oma rahval

ning abi suurt pole küll sinust Ilioni meestele, arvan.

Asjata Süüria jätsid. Ka kui oleks palju sa võimsam,

siis nüüd see minu piik sind Hadese ustele paiskab.

(V, 633-646)

Et Zeusi magama uinutada ja sellega ahhailasi aidata, laenab Hera Aphroditelt võluvöö, millele ükski mees ei suuda vastu panna. Zeus meelitab Herat, kes väidab end olevat teel Okeanose juurde, endaga magama. Samas loetleb ta talle siin oma seniseid kallimaid:

Hera, sinna sa võid väga hästi ju minna ka hiljem.

Kuid maha heidame nüüd ühes nautima puhkust ja armu.

Ep ole nii kuum arm seni täitnud veel iial mu rinda

ning mind hurmanud nii jumalanna, või mainegi naine.

Nõnda ei lembind ma noort Ixioni kaasatki, kellelt

sündis siis Peirithoos, see nõumees taevaste võrdne,

ei salesäärset Danaed (kel isaks valdjas Akrisios),

kelt elu Perseus sai, too kuulsaim heeroste hulgas,

mitte ka kuulsa Phoinixi tütart, kes sünnitas Kreetas

mulle siis Minose ning Rhadamantyse taevaste võrdse,

ei ka Semelet ja ei Alkmenet, Teeba vürstinnat,

kes pojaks ilmale mulle tõi Herakles-sangari võimsa,

ent Semelest Dionysos sündis maailmale rõõmuks.

Ei kenapalmikulist Demeterit armastand nii ma,

ei igikaunist Letot ja ei sind ennastki enne,

kui sind armastan nüüd. Magus kirg on haarand mu meele.

(XIV, 313-328)

Kui jumalad soovivad mõnd kangelast surmast päästa, siis mähivad nad ta udupilve. Kui aga võitleja on siiski määratud surma saama, siis jutustab Homeros meile sellest umbes nii nagu Demokooni puhul:

Raevunud kaaslase surmast, ta oimude kohta Odysseus

paiskas piigi ja teiselt poolt pead samast väljagi tungis

sel terav tipp. Ning öö üle sangari silmade langes.

(IV, 501-503)

36. Lilla jopp ja valge vihmamantel

Nägin mitu päeva vaeva, et oma märkmeid Ilmar Raagi „Eestlanna Pariisis“ kohta arvustuseks vormida, kuid peagi sain aru, et see film ei suuda siiski mu pingutust õigustada. Avaldan vaid ideekavandi.  

Kodukultuur versus ideaalkultuur. Viimase koondkujuks sobib hästi see filmi peaosatäitjatest, kelle nimi tiitritesse esimesena ilmub.

Tegevuspaigaks mütoloogiline Pariis. Triumfikaar, millega kulmineerub Anne esimene öine jalutuskäik (ja millel on ka narratiivne funktsioon, sest see paigutab Frida korteri kindlasse linnaossa ja ühiskonnaklassi), Eiffeli torn, öine Seine... See, et pariislased ise Louvre'is ei käi (või pigem see, et nad väidavad, et nad seal ei käi?). Et Prantsusmaa on armastuse ja võrgutamise kultuur (eestlaslikku ingellikkust ja prantslaslikku seksapiili on filmis läbivalt kõrvutatud). Segaduses välismaalased Pariisi metroos, kui rong peatub ja uksed ei avane.

Kust osta hommikuks croissant'e?

Tegelikku Pariisi tungib kaadrisse väga vähe. Tänavastseenid on steriilsed, inimtühjad. Lõhnapoes on Anne ainuke klient. Inimesi näeme vaid seal, kus ilma ei saa (kohvikus, Eiffeli torni juures).

Arusaadav, miks filmi pealkiri on „Eestlanna Pariisis“ ja mitte „Pariis eestlanna pilgu läbi“ vms.

Aga äkki on selline maneerlikkus taotluslik? Ehk näidatakse meile vaid seda Pariisi, mille jaoks Annel on silmi, Pariisi, mida ta on suuteline ära tundma (vastandina tundmaõppimisele)? Parfüümid, uus kleit ja kingad, sest Pariis on moepealinn. Filmi lõpus nagu turist, kes, kohver käes, käib läbi vaid sümboolsed kohad. Just nagu kirjeldaks keegi, kes pole Pariisis kunagi käinud, seda, mida ta tahaks seal teha.

Anne ja Carmela Soprano. Mõlemat tõmbab koju, kuid Carmela õpib Pariisi kohta ka midagi uut. Anne silmad on lahti vaid valitud hetkedel. Võib-olla peegeldab see umbsus Anne kodutust. Carmela ei pea, saba jalge vahel, Ameerikasse naasma. Anne kui vang, Pariis kui paratamatus.

Kas filmi vead tulevad Anne isiksuse iseärasustest? Kas need on üldse vead? Kas tegu on hoopis ühtsusega tegelaskuju/narratiivi ja misanstseeni vahel?

Selles naiivses kramplikkuses, millega lihtinimesed oma keskpärastest maitse-eelistustest kinni hoiavad, on mõnikord midagi väga kurba...

Vaevumärgatav naeratus, mille Anne kiiresti maha surub, kui ta Pariisi lennujaamas papitükil oma nime näeb. Ta vist häbeneb mind, sest mul tuleb temaga sammu pidada, et autoni jõuda. Anne versus mannekeen vaateaknal (ehk on siin midagi liiga palju?). Mees kohvikus (mida ta Annet vaadates mõtleb?). Anne kui teenijatüdruk ja Frida hirmutamistaktika ohver (Prantsusmaa mõjub sisseastujale tihti just sellisena – hirmutamiskultuurina). Telefonikõne koju. Need kohmetud seismised ja tegevuse otsimised, käte sättimised, vargsi kapi avamised jne.

Anne kui eestlane. Anne kui naine, kui keskealine naine. Need kaadrid on filmi kõige liigutavamad.

„Eestlanna Pariisis“ kui sotsialiseerumishäbi analüüs. Harjumuspäratus keskkonnas, kus mult eeldatakse aktiivset suhtlemist, olen enamasti eneseteadlikult kohmetu, kuid kohe kui avaneb väljapääsuvõimalus, neutraliseerib mingi ootamatu, kontrollile allumatu, ehk isegi jumalik jõud selle ebamugavustunde ning ma saan rahus koju minna. Aga rahu on üürike, sest kohe tõstab minus pead filosoof; filosoof, kes nõuab säärase fatalismi asendamist selge teadlikkusega sellest, millised suhtlemisprobleemid mul lahendamata jäid.

Anne naasmine enne äralendu Frida korterisse mõjub kui deus ex machina. Et filmi helge noodiga lõpetada.

Anne ja Ukuaru Minna.

Pool või kolmveerand filmi. Ei näita, jutustab. Ajakirjaniku kombel. Justkui kuulmise järgi. Kompositsiooni laialivalguvus poleks probleemiks, kui tegu oleks naturalistliku filmiga, kuid siin on detailid liialt alla joonitud, müütilised. 

„Eestlanna Pariisis“ ja Hou Hsiao-Hsieni „Punase õhupalli lend“: sarnane narratiivne lähtealus, kuid esimene on umbsevõitu, teine on värskem.

Kas pole see, et Anne üht öist jalutuskäiku saadavad filmi heliribal trompetiviisid (?), mitte austusavaldus Jeanne Moreau läbimurdefilmile „Lift tapalavale“, milles tema tegelaskuju Miles Davise muusika saatel samuti öises Pariisis uitab?