Ma ei saa magada. Diivanil on see lõhn. Põrandal ei saa... Kõik mõtted keerlevad peas. Isegi ei keerle. Aga ma tean, et need on seal OLEMAS. Ja see ei lasegi mul magada. Süda peksleb juba ei tea mitmendat tundi. Kõik väriseb. Justkui oleks minu sees tiksuma hakanud äratuskell, mis kohe-kohe helisema hakkab. Hingan vaid mehaaniliselt, nagu lõõts. Pea on raske ja vajub kogu aeg alla. Peggy Bundy irvitab telekas. Aga ma ei suudagi kellelegi silma vaadata. Ma ei suuda inimese kujugi taluda. Naervaid inimesi ei või enam välja kannatada. Tundub, et nad irvitavad MINU üle. Inimene on roiskuv liha, millest saaks gurmaanidele hea raguu. Lõustad kõdunevad Francis Baconi maalil. Meeste lõhn on vastik. Selles on ülbust, enesekesksust, eluviha. Inimesi toodetakse konveieril nagu Pasolini kiirtoitu. Pean end sundima midagi tegema, kuni väsimusest kokku kukun. Tahan kõndida, kuni enam ei jõua. Tahan uppuda lumme, kuni enam välja ei paista. Tahan külmuda, kuni enam ei tunne. Tahan magada, kuni kõik on meelest läinud. Tahan olla nii, nagu olin kõige alguses. Kaua. Võib-olla igavesti. Olen egoist, teen vaid haiget. Faust ilma Mephistopheleseta. Ei huvitagi enam, et kõik teada saavad. Mis neil sellest? Niikuinii mõtlevad, mida tahavad. Võtsin tablette. Mitu tükki. Lootsin, et need teevad mind haigeks. Aga isegi pea ei käi ringi. Ja vist enam haigemaks ei annagi minna. Sel polegi tähtsust. Mitte millelgi pole tähtsust.
No comments:
Post a Comment