...m'anam..mo chroí..mo ghlóir...: July 2016

Portugali vaimulaadi kõige iseloomulikumaks väljenduseks arhitektuuris peetakse azulejo'sid ehk nelinurkseid kaunistatud ja glasuuritud keraamilisi plaate. Neid on kasutatud kirikute ja kloostrite, paleede ja esindushoonete, korter- ja eramajade, rongi- ja metroojaamade, tööstushoonete ning kohvikute, restoranide, pagariäride ja õllebaaride sise- ja väliskujunduses. Lissaboni vanades linnajagudes ei leidu vist tänavat, kus poleks mõnda azulejo-fassaadi.

* * *

Enamik azulejo'dega kaetud elumajadest ei torka kunstimeisterlikkuse poolest kuidagi silma. Need on šabloonsed, need ei kuuluta möödujatele agressiivselt oma eripära, neid võiks nimetada isegi anonüümseteks, kui neile nende identiteeditunnus – aadress – külge poleks kleebitud. Azulejo'd on siin lihtsana mõjuvate geomeetriliste mustritega ning eeskätt sinistes, rohelistes ja hallides toonides. Mõnel domineerib beež, teise või kolmanda värvina kasutatakse aeg-ajalt ka punast. Reeglina on kogu fassaad plaatidega kaetud ning plaatidel on terve fassaadi ulatuses üks ja seesama muster, ehkki akende ja uste ümbruses kasutatakse kitsamaid ja tihedama joonestikuga plaate. Muster on tavaliselt abstraktne, plaadi või neljast plaadist koosneva grupi keskse osa moodustab mingi kujund, näiteks romb, plaati lähemalt vaadates näen aga tihti, et keskse kujundi poolt katmata äärealadele on lisatud peenikesi taimornamente. On ka ühevärvilisi, täiesti kaunistamata plaate, ent need pole kunagi sellistes toonides, millega me vannitube katta armastame.

Ainus ala, mis pole neil fassaadidel plaatidega kaetud ja kus töötlemata kivi värv nähtavale tuleb, on paksud ukse- ja aknaümbrised. Rõdudel on tihedad keerulise mustriga sepisvõred, mida hoiavad tihti kahe või kolme pikivaoga konsoolid. Mõnikord on konsoolide vahele kahes reas paigutatud mõned azulejo'd figuratiivse kujutisega. Need torkavad hästi silma, sest rõdu põrand, alumise akna ülemine äär ja konsoolid toimivad raamina. Paljud fassaadid on korda tegemata, ent siin näib aeg olevat räsinud pigem karkassi kui keraamikat. Tänavalaternad on kinnitatud otse hoonete külge. Paljudel hoonetel roomavad lahtiste elektrijuhtmete kimbud. Mõnikord on tänavanimi samuti keraamilistel plaatidel – need tõusevad siis oma heleda tausta tõttu kirjust azulejo-mustrist hästi esile –, sagedamini on need esitatud ühel suurel kiviplaadil või siis otse fassaadikivile tembeldatud.

Aeg-ajalt – eeskätt Alfama, Chiado ja Lapa linnaosades ning Intendente metroopeatuse lähedal –, kohtame hoopis teistsuguseid azulejo-hooneid. Need äratavad tähelepanu kunstilise teostuse poolest, neid ei saaks anonüümseteks nimetada isegi siis, kui neilt aadress küljest rebida, nad kuulutavad maailmale valjult oma eripära. Siin on abstraktsete kujundite asemel kasutatud keerukaid taimornamente. Palju on vaase, pärgi, vanikuid ja postamente; medaljonide alt looklevad paksud lainelised varred; kasutatakse rikkalikult ripatseid ja volange. Plaadid võivad olla isegi reljeefsed, just nagu oleksid õienupud ja puuviljad neile peale kleebitud. See on inglite ja putode maailm; siin-seal näeme inimnägusid ja büste. Taimevaibast eralduvad akendevahelistel aladel ovaalraamis maastikud, pildikesed stseenidega pühakute imetegudest või allegoorilised figuurid. Kujutised on tihti otseselt seotud hoone otstarbega ning selgitavad, põhjendavad või põlistavad seda; see muudab paljud fassaadid tõlgendatavaks. Ka värvitoonid on nende hoonete puhul elavamad: valitsevad kollane, beež, valge, roheline ja sinine, ent leidub ka fassade, milles üldmulje kujundab oranž.

Figuuride ja taimse ornamendiga kaunistatud azulejo-fassaadid tekkisid pisut hiljem kui elamud, mille fassaade katavad täies ulatuses geomeetrilise mustriga azulejo'd. See et need kaks tüüpi teineteisele sedavõrd teravalt vastanduvad, on seotud tööstusrevolutsiooni järel selgelt välja joonistunud pingega tööstustoodangu, käsitöö ja kunsti vahel. Üldine trend fassaadide katmiseks azulejo'dega sai Portugalis alguse 1840. aastatel sisserännanud brasiillaste eeskujul. Massilised mõõtmed sellele trendile andis azulejo'de tööstusliku tootmise algus. Uued tööstusmeetodid, mis võimaldasid valmistada lihtsaid stiliseeritud mustreid, andsidki tulemuseks fassaadid, mille kirjeldamisega me käesolevat teksti alustasime. Ent 19. sajand polnud mitte ainult tööstusrevolutsiooni, vaid ka romantismi sajand. Mehhaniseeritud tootmise järsk kasv tõi endaga kaasa hulga vastureaktsioone, alates looduse, ajaloo, preindustriaalsete kunstistiilide ja käsitöö aussetõusmisest ning lõpetades pöördumisega „sisse“. Selles mõjuväljas sündisid ka meie taime-vaibaga kaetud ja elusolenditega asustatud azulejo-fassaadid. Tuntuimad neist on pärit 1860. aastate esimesest poolest, mitme kunstniku nimi on teada.

* * *

Mind tabas kirjeldatud romantilisi fassaade nähes alati teatav kokkupuutešokk. Sellest šokist jäi suhu meeldivalt magus maik. Ma teadsin, et mu ees olid meistriteosed, nii seetõttu, et keegi teine oli neid juba sellisena kirjeldanud, kui ka selle tõttu, mida ma ise nägin. Ma imetlesin neid fassaade kui palverändur, alandlikult, kohusetundlikult, kartes kasvõi hetkekski pilku kõrvale pöörata. Mu andumus tegi mind enda üle uhkeks. Ma kujutasin ette, kuidas ma neist fassaadidest hiljem oma tuttavatele räägin ja püüan jätta muljet, nagu oleks just nende juures Lissaboni rohkem kui Praça do Comérciol või São Pedro de Alcântara vaateplatvormil (ja ma lootsin samas, et ükski mu tuttavatest neid fassaade eales ei näe). Ära minnes vaatasin ma tagasi, saatsin oma hooneid pilguga, kuni need mu silmist kadusid, andsin need tänava hoolde tagasi sama õrnalt kui armastatu, kellele keegi ei tohi haiget teha... Ent nüüd, kuid hiljem ja kilomeetreid eemal, on mul neist romantilistest azulejo'dest suu hapu. Ma tean ka nüüd tehtud pilte vaadates ning neile fassaadidele mõeldes või neist rääkides, et tegu on šedöövritega, ainulaadsete kunstiteostega, milletaolisi kusagil mujal maailmas ei leia. Ma olen endiselt enda üle uhke, kuna mul on olnud õigus olla nii väärika suhte üks osapool, et just tänu minule teab keegi, et siin ongi rohkem Lissaboni kui Praça do Comérciol või São Pedro de Alcântara vaateplatvormil (ja ma tunnen kergendust, et ükski mu tuttavatest siin veel käinud pole). Ent ma näen ka, et mu jätkuv andumus koormab mind, et meie esimese kohtumise värskusest pole midagi järel, et mu fassaadide roosid ja kameeliad närtsivad...

Kui liigne andumus tõukab andumuse eset minust peaaegu alati eemale, siis tihti juhtub ka nii, et see, mida ma läbielamise hetkel vaevalt tähele panin või ebaoluliseks pidasin, hakkab mind aja möödudes magnetina ligi tõmbama. Minu Anjos'e linnaosas paikneva hotelli vastasmaja – või kõrvalmaja? – fassaadi briljantrohelised mustrita azulejo'd, mille päritolust pole mul aimu, mida ma tegelikult kunagi korralikult ei vaadanudki, mis on mul meeles vaid seoses vihmavalingute, sigarettide, kotitäite nêspera'de ning mu toonaste kordaminekute, ihade ja igatsustega, on mulle saanud kordi kallimaks kui kõik hoolikalt tallelepandud killud, ilmselt just seetõttu, et see on mu teadvusest vaid läbi lipsanud, et ma pole seda rituaalse põhjalikkusega imetlenud, seda enda omaks teinud, sellega ajalistesse suhetesse astunud ja sellel ka riknema minna lasknud.

Selles mõttes saab mingi koha tundmaõppimist võrrelda romaani lugemisega. Kui ma mõne hoone või vaate juures peatuma jään, et seda imetleda või sellest pilti teha, siis märgin ma selle ära just nagu loetavas romaanis huvipakkuva koha. Mind motiveerib linn-romaani lugemist muuhulgas jätkama kogumisvajadus: ma tahan, et mu ääremärkuste kollektsioon oleks ülevaatlik, et see võtaks mu lugemiskogemuse veenvalt kokku, veelgi enam – et see asendaks hiljem mu lugemiskogemust. Ehkki selline lugemine on praktilises mõttes kasulik, sest võimaldab hiljem tekstist konkreetsetes raamides mõelda ja rääkida, ei suuda see minus tekitada mingeid igatsusi. See on totaalne lugemine. Raamatut teist korda riiulist haarama (mingit linna uuesti külastama) paneb mind tavaliselt hoopis mõni tähelepanu ja äramärkimist mitteväärinud, pooleldi unustatud ja oma poolikusest väge ammutav tekstilõik.

* * *

Portugali keraamiliste plaatide kunst on tegelikult vanem, kui ma ülal arvata lasknud olen – ja seda olen ma teinud põhjusega, sest kogu azulejo’de vanem ajalugu paistab Lissabonis ringi liikudes vähem silma. See kunst on pärit küll araablastelt, kelle võimu all oli valdav osa Ibeeria poolsaarest alates 711. aastast – Portugali kuningriik kuulutati välja 1139. aastal, Lissabon vallutati 1147. aastal –, ent selle juured ulatuvad juba antiikmaailma mosaiikideni (sõna „azulejo“ tuleb araabiakeelsest sõnast, mis tähendab poleeritud kivi).

Esialgsed azulejo-kompositsioonid valmisid alicatado tehnikas: plaadid lõigati geomeetriliste kujunditena, iga plaat värviti mosaiigikivikestele sarnaselt ühe värviga ning seejärel pandi plaadid kokku keerulisteks geomeetrilisteks mustriteks. Et aga selline meetod on töömahukas ja toodab palju lõikejäätmeid, siis hakati toonases kunstikeskuses Sevillas peagi kasutama cuerda seca tehnikat. Nüüd kanti värvid otse nelinurksetele saviplaatidele, aga et need põlemisel kokku ei jookseks, joonistati nende vahele musta pigmendiga segatud rasvasest ainest kontuurid. 15. ja 16. sajandi vahetuse paiku tulid kasutusele arista ja cuenca tehnikad, mille puhul eraldatakse värvid puidust või metallist vormi kasutades. Domineerisid mauride kunstile tüüpilised geomeetrilised kujundid, nöör- ja silmusmustrid, lillemotiivid.

Olulisem murrang azulejo-kunstis leidis aset 15. sajandi viimasel kümnendil. Esmalt, 1492. aastal langes kristlaste kätte Granada, viimane moslemite riik Pürenee poolsaarel. Seejärel, 1498. aastal tõi Pisa kunstnik Francesco Niculoso endaga Sevillasse kaasa majoolikatehnika, mille puhul värv kantakse otse plaatidele nagu lõuendile või puidule. Uus tehnika, islami mõjuvälja vähenemine ja renessansi kohalejõudmine võimaldas hakata kujutama keerulisemaid vorme. Azulejo'dele ilmusid inim- ja loomafiguurid ning lood. Sellest ajast on pärit esimesed mitmevärvilised paneelid allegooriliste kujutiste, pühakute ja ususümbolite ning mütoloogiliste, jahi- või piiblistseenidega.

Kui varem valmistasid azulejo'sid erilise väljaõppeta käsitöölised, kes kasutasid senitehtud motiive korduvalt, siis nüüd, figuratiivse laadi tekkega, sai azulejo'dest kunst.

* * *

Üleminek figuratiivsele kunstile pidi tekitama palju küsimusi, eriti seoses azulejo'de komposiitse iseloomu ja rolliga teiste kunstivormide kõrval. Kui varem kasutati azulejo-plaatide kuju ära keerukamate abstraktsete vormide loomisel – plaatide piirjooni sai sageli teiste geomeetriliste kujundite liigendajana esile tuua –, siis nüüd polnud azulejo'de ruudukujulisus kompositsiooni seisukohast enam oluline. Plaatidele maaliti nüüd samamoodi nagu üheosalisele pinnale, samas kui kunstivormi sõltumatuse huvides oleks olnud aus piirjooned just esile tuua.

* * *

Portugali jõudsid uued tehnikad ja motiivid 16. sajandi esimestel aastatel. Sellest ajast saadik on azulejo'sid Portugalis järjepidevalt kasutatud. Neid ei peeta mitte lihtsalt levinud dekoorielemendiks, vaid neist räägitakse kui millestki, mis defineerib Portugali arhitektuuri.

Kuni esimeste kohalike meistrite tekkeni 16. sajandi keskpaigas imporditi majoolikaplaate Portugali Hispaaniast ja Madalmaadest. Vanimad kohalikud säilinud azulejo-teosed on pärit 16. sajandi lõpust (São Roque kirik Lissabonis); need mõjuvad oma primitiivsete figuuride ja katsetuslikkusega ligitõmbavalt. Samast ajast on pärit ka esimesed monumetaalkompositsioonid. Kuna viimaste valmistamine võtab aga aega ja on kallis, siis tõusid kirikute ja kloostrite suurte seinapindade katmisel mõneks ajaks taas au sisse geomeetrilised motiivid. Esialgu paigutati valged ja sinised ruudukujulised plaadid malelaua taoliselt ja diagonaalselt vaheldumisi (azulejo enxaquetado). Nende asemele tulid peagi horisontaalselt seatud mitmevärvilised plaadid, mis moodustasid keerukamaid abstraktseid kujundeid ja mustreid (enxaquetados ricos). Levinud olid selliselt valminud mustrite ja keerukate raamistustega vaipkompositsioonid (azulejo de tapete).

17. sajandil tõusis esile azulejo'de lähedus tekstiilikunstile ja idamaade mõju nende motiivistikule. Kirikute altariesiseid oli moes kaunistada eriti Indiast sisseveetud kangaste eeskujul; altariesiste sageli kollased raamplaadid pidid matkima altarilinade kuldseid ääri. Sajandi teisel poolel kujutati azulejo-paneelidel India tekstiilidest inspireerituna linde, loomi ja lilli (aves e ramagens, „linnud ja oksad“). Ka Euroopa maalikunsti mõju oli tuntav. Levinud olid maneristlikus stiilis lillekujutised. Friisidel kujutatakse Jan Brueghel vanema eeskujul lillevaase, mida ümbritsevad linnud, delfiinid või putod (albarrada).

17. sajandi teisel poolel jõudis Portugali Delfti fajanss. Madalmaades hiina portselani mõjutusel populaarseks saanud sinise maalinguga valged esemed avaldasid Portugalis sedamaid huvi ning rikkad portugali kliendid hakkasid Amsterdami töökodadest tellima suuri azulejo-paneele ajalooliste stseenidega. Sajandivahetuse paiku hakati sinivalgeid figuratiivseid azulejo'sid tootma ka kohapeal. Algas Portugali azulejo-kunsti kõrgaeg, mis kestis kuni 18. sajandi keskpaigani ja mida nimetatakse meistrite tsükliks (Circlo dos Mestres). Domineerisid suured käsitsimaalitud narratiivsed kompositsioonid vohavate baroksete motiividega (João V stiil). Majade sissepääsude juurde, trepimademetele ja siseõuedesse ilmusid külaliste vastuvõtmiseks mõeldud elusuuruses figuure kujutavad paneelid (figuras de convite). 1740. aastatel mindi seoses rokokoostiili levikuga üle delikaatsematele pastoraalsete motiividega paneelidele. Kollane oli teine põhivärv sinise kõrval.

Sel perioodil sai alguse ka azulejo'de masstootmine ning neid hakati välja vedama Portugali kolooniasse Brasiiliasse. Paljud kirikud, kloostrid, paleed ja eramajad kaeti azulejo'dega seest ja väljast. Enne 1755. aasta maavärinat, mis meistrite tsüklile lõpu tegi, valitsesid azulejo'de masstootmises mitmevärvilised merekarbimotiivid...

* * *

20. sajandil hakati taas looma eraldiseisvaid azulejo-paneele. Tõusetus autorsuse tähtsus, figuratiivsed azulejo'd kolisid üle muuseumidesse. Lissaboni Rahvuslik Keraamiliste Plaatide Muuseum annab ülevaate olulisematest 20. sajandi azulejo-kunstnikest. Lissaboni metroojaamade kaunistamine abstraktsete azulejo-paneelidega sajandi lõpul tõi kaasa kunsti taaselustumise ja uuenemise.