Võrdlen Rahvakogu Robert
Musili romaani „Omadusteta mees“ esimeses köites kirjeldatud
paralleelaktsiooniga.
Aga siis meenub mulle, et
ma ei loe ajalehti, et ma ei tea päris täpselt, mis asi see
Rahvakogu on, et mu võrdlus võib olla kohatu.
Ja siis meenub jälle, et
tavaliselt polegi kõike vaja teada, et arvamuse või kujundi
väljasettimiseks piisab ajendist ja paarist võrdlusalusest.
Et pole oluline, kas
võrdlus on tõene või väär.
On huvitav mõelda, et
tänavu möödub täpselt sada aastat sellest, kui Musili tegelased
hakkavad ette valmistama keiser Franz Joseph I troonileasumise 70.
juubelit, et demonstreerida Austria-Ungari paljurahvuselise
impeeriumi ühtekuuluvust ning poliitilist, kultuurilist ja ideelist
üleolekut Saksamaast, mille keisri Wilhelm II 30. aastapäeva
tähistamise korraldamine oli juba alanud (sestap paralleelaktsiooni
nimetus).
Need tegelased räägivad
vaimust ja hingest sama lennukalt, nagu räägitakse praegu ilmselt
demokraatiast ja isamaast.
Mulle tuli see võrdlus
pähe vist siis, kui nägin pilti, millel istuvad mingi pika laua
taga mingis keldris endised ja praegused tuntud ja unustatud
poliitikud ja mittepoliitikud ning räägivad rahvast.
Nõnda nagu Musilil
tulevad kokku aristokraadid, kõrged riigiametnikud, töösturid ja
sõjaväelased ning räägivad rahvast.
Musilil oli põhjust olla
irooniline. Minul vist ei ole ja ma ei taha ka. Sarkasm on niigi
liialt moes. Nagu sushi, iPhone ja Must Puudel.
Paralleelaktsioon
pühitseb status quo'd. Rahvakogu püüab lahendada probleemi.
Aga selline olemisviis jääb minust väga kaugele.
Ja siis meenub mulle, et
selliseid inimesi on väga vaja.
Ja siis jälle, et
neid on alati niigi.