18. Poirot: Still Alive

Some British detective dramas seem to have lost their charm and vitality in the course of more than a decade-long run. One cannot avoid thinking about Midsomer Murders here, which is now a poor reflection of what it used to be ten years ago. Aging is clearly not a problem for Agatha Christie's Poirot, the newest episode of which, Murder on the Orient Express, premiered in the United States on July 11.

Although the value of every adaptation can be assessed on the basis of the comparison to the original work only, in this case, to the Agatha Christie's 1934 novel, these adaptations have several qualities on their own. Of course, Murder on the Orient Express has been one of the most popular Poirot stories, and its conclusion, which reveals that instead of one suspect all twelve are guilty of the murder, remains stunning in any faithful adaptation in any medium. The particular value of the Poirot episode has first a lot to do with its cast. David Suchet, though visibly older than in 1989, when the series began, is still brilliantly convincing in his portrayal of the Belgian detective, and even now we regularly find the names of veteran actors and actresses in the show's cast list (in this episode, Eileen Atkins's role as Princess Dragomiroff is particularly noteworthy). The way the visual narrative uncovers the real identity of the victim - an Italian mafioso who had kidnapped and killed a three-year-old girl -, the murder of whom is later revealed by Poirot to be a revenge by the party of twelve, reminded me of the way convicted killers are normally presented in newspaper articles and books about the cruellest murderers ever. The actor really looks like a perverted criminal, and his portrayal, thus, affects the way we evaluate Poirot's dilemma at the end of the episode - whether or not to reveal the facts concerning the murder to the police. Poirot's inner struggle about such a Robin Hood-like treatment of justice - it is revealed that Poirot is a devout Catholic - is, compared to the novel, more highlighted here, and the way he is distanced from his positivist worldview and shown as a vulnerable human being makes this episode stand out.

What makes Murder on the Orient Express an episode especially close to me is its mise-en-scène. The train, on which the murder and the investigation take place, is at one point depicted as having stopped due to a snowstorm somewhere in the Balkans, and these frames reminded me of a similar scene in Pasternak's Doctor Zhivago. The similarity was so strong that it forced me to light candles, turn on Russian Orthodox music when writing this article, and imagine that it is snowing outside. Furthermore, the direct reference to a train in the title (titles like Shanghai Express, Chungking Express, 4.50 from Paddington, etc. always arise my interest beforehand for some reason) alongside with the fact that the events of the plot take place in the context of the pre-war British colonialism is an additional merit.

All these features made me recollect the time when Sunday night was the high peak of my week. The Estonian national television station aired shows like Poirot, Marple, Midsomer Murders, and Wire in the Blood then, and I always celebrated it with a good old English tea and a specially baked bara brith. These characteristics also forced me to reconsider my view that, today, good television is only made in the USA.

17. "usylessly unreadable Blue Book of Eccles"

Nii viitab James Joyce, üks maailmakirjanduse mõjukamaid sõnameistreid, "Finnegans Wake'is"¹, ajaloo ühes kõige eksperimentaalsemas proosateoses, naljatlevalt oma kunagisele suursaavutusele, 20. sajandi olulisimaks ingliskeelseks romaaniks kujunenud "Ulyssesele". Aastaks 1939, mil "Finnegans Wake" esimest korda tervikväljaandena ilmub ning laiem publik juba teab, et "Ulysses" pole sugugi mitte ainult raamat ühest Eccles'i tänaval elavast mehest, vaid ka põhjendamatult raskesti loetav ja sündsusetu sisuga raamat, ei üllata see hüperbool enam kedagi.

Üllatusena ei tule kellelegi ingliskeelses maailmas ka sajandilõpu lähenedes enam kui üks kord pillatud väide, et "Ulyssese" näol on tegemist aastasaja kõige olulisema kirjandusteosega, millega suudab mastaapsuselt konkureerida ehk vaid Marcel Prousti "Kadunud aega otsimas". Selleks ajaks on Joyce'i looming suutnud erinevate jutustava kunsti valdkondade arengut mõjutada nii põhjalikult, et võib isegi öelda, et Joyce'ile ollakse tänuvõlgu ka siis, kui temast ja tema teostest midagi ei teata. Selline anonüümne võlgnevus näib suur olevat ka eestlaste puhul.

Kui ingliskeelses kultuuriruumis seostub Joyce'i nimi tihtipeale omadussõnadega "keeruline" ja "ropp", siis eestlaste seas kutsub see parimal juhul esile vaid õlakehituse. Kas on põhjuseks Joyce'i peateose "Ulyssese" täieliku eestikeelse tõlke puudumine, Joyce'i loomingu ideoloogiline sobimatus selle kultuurikeskkonnaga, milles paljud eestlased on üles kasvanud, või siis hoopis proosaline tõsiasi, et nimi James Joyce ei kõla nii majesteetlikult ja meeldejäävalt kui näiteks nimed Gustave Flaubert või Fjodor Dostojevski, igatahes on mulle kogu aeg tundunud, et Joyce'i loomingust teatakse Eestis kahetsusväärselt vähe. Gümnaasiumi kirjandusetundidest mäletatakse ehk, et tegemist on mahuka teosega, milles kujutatakse näiliselt ebaolulisi sündmusi, mis Iirimaal Dublinis ühe päeva jooksul, 16. juunil 1904², aset leiavad. Võib-olla suudetakse pealkirja järgi tuvastada Joyce'i kavatsust müüdistada "Odüsseial" põhinevate paralleelide kaudu kaasaegset argipäeva ja tavainimest ning luua paralleel teose kolme peategelase, Leopold Bloomi, Molly Bloomi ja Stephen Dedaluse, ja Homerose trio Odüsseus-Penelope-Telemachos vahel. Stiili osas ollakse ehk kuulnud "Ulyssese" viimasest peatükist, mis kujutab kirjavahemärkidest loobumise kaudu vahetult teose naispeategelase Molly Bloomi teadvuse voolu, ning selle põhjal suudetakse teost seostada võib-olla isegi selliste märksõnadega nagu "sisemonoloog" ja "modernism". Enamasti aga teadmised "Ulyssesest" sellega ka piirduvad.

Tahan uhkustada nende teadmistega, mille võrra ma selle aasta maikuust, mil "Ulyssest" lugema asusin, rikkam olen.

1. Kirjutamis- ja avaldamislugu

Tõsiasi, et "Ulyssese" näol on tegemist on silmapaistva teosega, avaldub juba selle keerukas kirjutamis-ja avaldamisloos.

Kuigi "Ulyssese" viimase sõna "Yes" järel on teose kirjutamiskoha ja -ajana kirjas: "Trieste-Zurich-Paris, 1914-1921" (732),³ ilmnes Joyce'i huvi Homerose eepose vastu juba siis, kui ta 12-aastaselt Belvedere'i kooli õpilasena Odüsseusest kui oma lemmikkangelasest essee kirjutas. Ka "Dublinlaste" novellide pealkirjaks kavatses ta esialgu panna "Ulysses Dublinis". Ehkki Joyce oli juba 1907. aastaks aru saanud, et Odüsseuse lugu on "Dublinlaste" jaoks liiga mahukas ning tal tuleb sellest eraldi raamat - Dublini "Peer Gynt", nagu ta seda oma toonase iidoli Ibseni järgi nimetas - kirjutada, asus ta "Ulyssese" kallale alles siis, kui "Dublinlaste" kirjastamisprobleemide lahenemine ning "Kunstniku noorpõlveportree" lõpetamine talle selleks rohkem mahti andsid.

"Ulyssese" esimesed peatükid ilmusid serialiseeritud kujul alates 1918. aasta märtsist USA ajakirjas The Little Review ning lõike sellest avaldati 1919. aastal ka Londoni kirjandusajakirjas The Egoist. Taoline jupiviisiline ilmumine tõukas Joyce'i tagant viimaste peatükkide lõpetamisel. Arvestades tema keerulist kirjutamismeetodit - näiteks oli Joyce aastate jooksul kogunud tohutul hulgal märkmeid, mille ta kõik "Ulyssese" tarbeks süstemaatiliselt läbi töötas -, raskendas teose lõpetamist lisaks pealesurutud ajalistele piirangutele ka tõsiasi, et tal tuli samaaegselt korrigeerida varemavaldatud peatükke. Loo muutis veelgi keerulisemaks süvenev vastuseis juba trükis ilmunud episoodidele. Kuigi "Ulyssese" algusosa avaldamine läks suhteliselt edukalt, tekitasid hilisemad peatükid "Laistrügoonidest" alates USA postiametkondades meelehärmi ning The Little Review numbreid konfiskeeriti ja põletati. 1921. aasta veebruaris mõisteti ajakirja väljaandjad "Nausikaa" episoodi tõttu sündsusetuse avaldamises süüdi ning kuni USA kohtuajaloos epohhiloova otsuseni "United States v. One Book Called Ulysses" need süüdistused 1933. aastal teoselt võttis, ei julgenud keegi ingliskeelses maailmas "Ulyssest" avaldada.

Tervikväljaandena ilmus "Ulysses" Sylvia Beachi eestvedamisel ja raamatupoe Shakespeare and Company toetusel 2. veebruaril 1922, Joyce'i 40. sünnipäeval, Pariisis. Trükiti 1000 eksemplari, mille kaaned olid kujundatud Kreeka lipu värvides (valgete tähtedega pealkiri sinisel taustal). Väljaande suurimaks puuduseks olid trükivead, mis erandlikke avaldamistingimusi arvestades teksti sisse sattusid. Joyce asus neid kohe parandama, kuid iga järgnev väljaanne, mis Joyce'i loetletud parandustega arvestada püüdis, sisaldas ka täiesti uusi vigu. Kuigi vastavaid katseid tehtud pidevalt, pole "Ulyssese" tekst sellisena, nagu Joyce selle kirjutas, tänaseni päevavalgust näinud.

2. Vastuvõtt

Furoor, mida "Ulysses" ilmudes tekitas, ei piirdunud ainult juriidilise sfääriga. Ka Joyce'i kaasaegsete hinnangud teosele olid suuresti varieeruvad. Sporting Times'i 1. aprilli 1922. aasta väljaanne nimetas Joyce'i käimlakirjandusele spetsialiseerunud perverdiks, kelle "Ulysses" ajavat isegi hotentotil südame pahaks. Kui teost just pornograafiliseks ei nimetatud, siis võrreldi seda telefoniraamatuga (eufemism, mis kujunes Joyce'i lemmikuks). Quarterly Review oktoobrinumber kasutas teosele viidates väljendit "kirjanduslik bolševism": "Ulysses" olevat eksprerimentaalne, tavapäratu, antikristlik, kaootiline ja moraalivastane. Teised kriitikud olid viisakamad. J. M. Murry sõnul (Nation & Athenæum, 22. aprill 1922) on "Ulysses" on väga mahukas, raskesti loetav, peaaegu kättesaamatu - kokkuvõttes täiesti erinev teistest kirjutatud raamatutest. H. G. Wells olevat "Ulyssest" võrrelnud lausa revolutsiooniga.

Kui tollane meedia näis olevat oma arvamuse kujundanud Ameerika kohtuotsuse põhjal, mille järgi propageerib "Ulysses" sündsusetust ja õhutab kergemeelsusele, siis kaasmodernistide suhtumine Joyce'i teosesse oli keerulisem. Virginia Woolf kirjutas 16. augustil 1922 oma päevikusse, et "Ulyssese" 200 esimest lehekülge (esimesed kuus peatükki), olid tema meelt lahutanud, teda ergutanud ja võlunud ning temas huvi üleval hoidnud. Alates seitsmendas peatükist, kus tegelaskujudel ja intiimsel tundelaadil põhinev romaan annab teed stiilide segapudrule, on ta aga segaduses, tüdinud, ärritunud ja vaba pettekujutlustest. Kuigi Woolf nimetas Joyce'i "oma vistrikke sügavaks rahutuks teismeliseks" ning "Ulyssest" "iseennast harinud käsitöölise algeliseks ja viimistlemata teoseks", olevat ta tunnistanud ka, et luges teost aeg-ajalt imestuse ja avastamisrõõmuga.

Erinevalt Woolfist oli "Ulyssese" avameelsus inimkeha intiimsete aspektide suhtes paljudele teistele modernistidele väike probleem, võrreldes selle stilistiliste võimaluste hulgaga, millele teos teed rajas. T. S. Elioti hinnangul astus Joyce "Ulyssesega" suure sammu edasi, võimaldades kunstil lõpuks ometi kaasaegset maailma haarata. Ezra Pound kiitis seevastu Joyce'i stilistilist tõepärasust ja kokkusurutust, tõdedes, et Joyce'i tegelased mitte ainult ei räägi omaenda keeles, vaid ka mõtlevad selles. Veelgi enam, Pound kinnitas, et teoses pole mitte ühtegi rida ega poolrida, millel puuduks intellektuaalne intensiivsus, ning lehekülgede hulka arvesse võttes ei saa "Ulyssest" selle omaduse tõttu ühegi teise teosega võrrelda.

Ükskõik, kuidas kriitika "Ulyssest" tolle ilmumisel ka vastu ei võtnud, on esimeste kriitikute hinnangut arvestades kindel, et Joyce oli nii mitmeski mõttes tabanud oma ajastu närvi. Kuigi tänapäeva lugejate suhtumine "Ulyssesesse" on mõjutuste pikaajalise kuhjumisprotsessi tulemus ning erineb ulatuselt 1920. aastate peavoolu vastandlikest hinnangutest, oli kohe alguses selge, et "Ulyssesest" kujuneb välja midagi erilist. Sellele aitasid kaasa ka Joyce'i enda pretensioon kirjutada mitte lihtsalt teost, vaid suurteost, ning tema "kampaania" "Ulyssese" kriitika erinevate radade sissesõitmisel. Tuntud on Joyce'i väide, et ta pani oma surematuse kindlustamiseks "Ulyssesesse" sisse nii palju mõistatusi, et professoritel läheks vaja mitu sajandit, enne kui nad aru saavad, mida ta millegi all silmas pidas. Kuigi selline väljaütlemine võis esialgu tunduda suurustlemisena, on kriitikud aja jooksul üha enam selgusele jõudnud, et "Ulysses" ongi mõõtmatult suur ja mitmekülgne, täpselt nii nagu Joyce väitis.

3. Realism

Iiri kirjanduse entsüklopeedia tutvustab "Ulyssest" järgmisel viisil:

""Ulysses" ühendab terava psühholoogilise realismi entsüklopeedilise vaatega Dublini linnast ja selle elanikest ning toetub vihjete ja viidete kaudu jõuliselt kaasaegsele angloiiri kirjandusele ja laiemalt Lääne kirjandustele. Olles vormi poolest suuresti eksperimentaalne juba alguses, ning seda veelgi enam hilisemates peatükkides, kasutab teos suures mahus teadvuse voolu (ehk "sisemonoloogi") ning stilistilise paroodia tehnikaid, mis koos teiste uuendustega esitasid väljakutse harjumuspärastele kirjandusvõtetele."⁴

Selline tutvustus juhib tähelepanu kolmele vaalale, millel "Ulyssese" kriitika ajalooliselt põhineb. Nendeks on, nagu allpool näeme, realistlikkus, müütilisus ning tekstuaalsus.

Joyce kujunes kunstnikuks ning kirjutas esimesed teosed ajal, mil keldi taassünni liikumine oli oma kõrgpunktis. See kirjandus oli rõhutatult natsionalistlik ja oma kaasaega pelgav, nii et William Butler Yeats, üks liikumise liidritest, saic1931. aastal oma luuletuses "Coole Park ja Ballylee" tagasi vaadates öelda: "Meie olime viimased romantikud." Kui varajane Yeats ja näitekirjanik John Millington Synge lähtusid oma loomingus Iirimaa ajaloost ja folkloorist ning George Russell ammutas oma loomeenergia müstilistest läbielamistest, siis Joyce tervitas seda modernsust, mida viimased kartsid. Omamata usku iganenud traditsioonide taaselustamisse ning kritiseerides Yeatsi kultuurilist natsionalismi, rõhutas ta kogu oma loomingus indiviidi ja kunsti autonoomsust.⁵ Tema arvates pidi iga kirjanik oma looingus lähtuma täielikust truudusest reaalsuse suhes ning seda veendumust saatsid "Dublinlastest" alates elulised olukorrad, tegelaskujude ja detailide täpsus, napisõnaline stiil ning süžeekäikude lõpetamatus, mis ei teinud Joyce'ist kunagi populaarset kirjanikku. "Dublinlaste" novelle, mis kujutasid ilma peenutsemata tegelikke inimesi nende õigete nimedega ja neid mittesoosivates olukordades, kritiseeriti kui liiga ausaid. Ka "Kunstniku noorpõlveportreed" iseloomustati teravsilmse ja intellektuaalselt väärika romaanina. Tuues esile teose autori tahet ja oskust esitada läbipaistvat, kaunistamata ja intentsiivistamata tõde, nimetati Joyce'i esmase tähtsusega realistiks.

Kuigi võiks eeldada, et rõhuasetus detailidele õigustab end vaid väikesemahuliste teoste puhul, tõestab Joyce "Ulysseses", et ka eepiliste taotluste ja mõõtmetega romaanis pole faktid kunagi üleliigsed. "Ulyssese" kunstilisel maailmal on füüsiline paralleel (mõned "Ulyssese" väljaanded sisaldavad isegi Dublini kaarti); sellest leiame reaalselt elanud inimesi, kes vestlevad tegelikest, tolleaegsetes ajalehtedes kajastamist leidnud sündmustest. Me kohtame siin näiteks Iirimaa 19. sajandi suurima poliitiku, Iirimaa Parlamentaarse Partei asutaja ja juhi Charles Stuart Parnelli venda, aga ka teosoofist kirjanikku George Russellit, keda Joyce isiklikult tundis. Kõik need kohad, kus Stephen ja Bloom päeva jooksul viibivad, nägid 16. juunil 1904. aastal tõenäoliselt täpselt sellised välja, nagu neid meile teoses näidatakse. "Ulyssese" tegelased räägivad hiljuti lõppenud Buuri sõjast ja käimasolevast Vene-Jaapani sõjast, aga ka näiteks eelmisel päeval New Yorgis aset leidnud ja üle tuhande inimese elu nõudnud laevaõnnetusest. Kuigi üksikute detailide tõepärasuses on mõnikord kaheldud (à la tegelased ei saanud mingil hetkel mingit fakti veel kuidagi teada), õigustab tulemust juba fakt, et Joyce ei saanud paguluses elades kõiki Dublini linna üksikasju vahetult järele kontrollida. Seda enam oleks "Ulyssese" esimesi lugejaid hämmastanud Joyce'i kuulus ütlus, et teose kirjutamisel oli tema eesmärgiks anda Dublinist nii täiuslik pilt, et kui see linn peaks ühel päeval maa pealt kaduma, siis oleks tema raamatu põhjal võimalik see uuesti üles ehitada.

Kui "Ulysses" 1920. aastate alguses ilmus, siis leidus kriitikuid, kes selle olulisust just tõepärasuse alusel hindasid. "Ulyssest" kirjeldati kui romaani, mille inimtegelased elavad äratuntavalt reaalses maailmas ning on hõlmatud süžeelisse tegevusse. Ezra Pound, üks teose suurimaid imetlejaid ja sellesama realistliku kriitikakoolkonna rajajaid, tõstis esile "Ulyssese" inimlikku suurejoonelisust ja stilistilist usaldusväärsust tegelaste iseloomude nüansside suhtes. Ka George Bernard Shaw on "Ulyssest" kirjeldanud suuremõõtmelise tõepärasuse kaudu. "Ulysses" on tema järgi eemaletõukavalt tõepärane ülestähendus tsivilisatsiooni tülgastavast faasist ning "Ulyssese" Dublinit kirjeldab ta kui "võikalt reaalset". "Ma kõndisin kunagi nendel tänavatel, teadsin neid poode, kuulsin neid vestlusi ja võtsin neist osa. Nende eest ma põgenesingi 20-aastaselt Inglismaale," kirjutab ta.⁶

4. Müüt ja struktuur

Kuigi tõearmastus oli Joyce'i loomingu nurgakiviks, pole "Ulyssest" kaugeltki võimalik vaid sellele taandada. Võime tõttu eksisteerida samaaegelt kahes eraldiseisvas ja tajutavalt erinevas vormis on "Ulyssest" näiteks kirjeldatud keemiast tuntud allotroopia mõiste abil ning realismi kõrval tuuaksegi nimetatud teise vormina välja teose sümboolne üleküllastus (xvii). Paigutades "Odüsseiast" pärit sündmused kaasaegse linna konteksti ning andes antiikkangelastele tänapäevased vasted, peegeldab kogu teose struktuur Homerose eepose oma. Kuigi "Ulyssest" on võimalik lugeda ilma selle arvukatese mütoloogilistesse paralleelidesse süvenemata, on just teose seda tahku tihtipeale kõige enam väärtustatud. T. S. Eliot arvates oli Joyce'i "Odüsseia" paralleelkasutus lausa teadusliku avastuse tähtsusega. "Kasutates müüti, käsitsedes oskuslikult järjepidevat paralleeli kaasaegse ja antiikse vahel, on Joyce avastanud meetodi, mis kontrollib, korrastab, kujundab ja tähtsustab seda tühisust ja anarhiat, mida kujutab endast kaasaegne ajalugu. ... Narratiivse meetodi asemel võime nüüd kasutada müütilist meetodit," kirjutas ta.⁷

"Ulyssese" uuemad väljaanded sisaldavad tavaliselt kaht skeemi, mille Joyce vastavuste väljatoomiseks ise koostas (näide sellest, kuidas Joyce aktiivselt teose tulevikku kujundada püüdis). Esimene, mille Joyce 1920. aastal oma sõbrale Carlo Linatile saatis, kujutas endast teose kokkuvõtet, võtit, skeletti või skeemi ning andis "Ulyssese" 18 peatükile "Odüsseia" episoodide järgi pealkirjad. Järgmisel aastal koostas Joyce ka teise skeemi, mis esimesest üksikute detailide poolest erines, ning seda tuntakse esmaväljaandja nime järgi Gilberti skeemina. Prantsuse kirjanik ja kriitik Valéry Larbaud, kellele Joyce viimase skeemi esitas, pidi seda vaadates tõdema, et "Ulyssese" struktuur on nii keeruline, et ainsateks tunnusteks, mis võimaldavad "Ulyssese" 18 eraldiseisvat episoodi terviklikuks romaaniks siduda, on vähemalt ühe peategelase kohalolek igas peatükis, sama tegevuspaik (Dublin) ja tegevusaeg (16. juuni 1904) ning sisemonoloogi tehnika sagedane kasutamine.

Gilberti skeemi järgi on "Ulyssese" kolm osa järgmised: "Telemachia" (peatükid 1-3), "Odüsseia" (peatükid 4-15) ja "Nostos" ("kojunaasmine", peatükid 16-18). On arvatud, et iga osa esimese lause esitäht viitab ühele kolmest peategelasest: S Stephenile ("Ulyssese" Telemachos; esimese osa algustäht: "Stately, plump Buck Mulligan..."(3)), M Mollyle ("Ulyssese" Penelope; teise osa algustäht: "Mr Leopold Bloom ate with relish..." (53)) ja P Poldyle (Leopold Bloom, "Ulyssese" Odüsseus; kolmanda osa algustäht: "Preparatory to anything else..." (569)). "Ulyssese" 18 peatükki, millel teoses endas pealkirjad puuduvad, kuid mida Joyce'i kirjade ning Linati ja Gilberti skeemide järgi tuntakse "Odüsseia" vastavate episoodide kaudu, on koos äratundmist hõlbustavate põhitunnustega järgmised (N - narratiivi põhisisu; S - stiil):

1. peatükk: "Telemachos" (N: Stephen, Mulligan ja Haines Martello tornis; S: "algstiil");

2. peatükk: "Nestor" (N: Stephen koolis, vestlus hr Deasyga; S: "algstiil");

3. peatükk: "Proteus" (N: Stephen Sandymounti rannas; S: sisemonoloog);

4. peatükk: "Kalypso" (N: Bloomi hommik kodus; S: "algstiil");

5. peatükk: "Lootosesööjad" (N: Bloomi kirjavahetus ja suundumine sauna; S: "algstiil");

6. peatükk: "Hades" (N: Paddy Dignami matused; S: "algstiil");

7. peatükk: "Aiolos" (N: Bloomi töö Freeman's Journali büroos; S: ajalehepealkirjad ja retoorilised figuurid);

8. peatükk: "Laistrügoonid" (N: Bloom otsib süüa; S: "algstiil");

9. peatükk: "Skylla ja Charybdis" (N: Stephen tutvustab raamatukogus oma teooriat; S: "algstiil" ja shakespeare'ilikud veidrused);

10. peatükk: "Liikuvad kaljud" (N: erinevad tegelased Dublini tänavatel; S: 19 fragmenti interpolatsioonidega);

11. peatükk: "Sireenid" (N: Bloom Ormondi hotelli baaris; S: muusikaline stiil);

12. peatükk: "Kükloop" (N: Bloomi konflikt Barney Kiernani pubis; S: monokulaarne stiil pikkade mittenarratiivsete vahelepõigetega);

13. peatükk: "Nausikaa" (N: Bloomi seksuaalelamus rannas; S: naisteajakirjade stiil ja modifitseeritud "algstiil");

14. peatükk: "Päikese veised" (N: Bloom ja Stephen sünnitushaiglas; S: inglise proosastiilide ajalugu);

15. peatükk: "Kirke" (N: Bloomi ja Stepheni hallutsinatsioonid Bella Coheni bordellis; S: sürrealistlik draama);

16. peatükk: "Eumaios" (N: Bloom ja Stephen varjualuses; S: laialivalguv stiil);

17. peatükk: "Ithaka" (N: Stephen Bloomi pool; S: küsimused ja vastused);

18. peatükk: "Penelope" (N: Molly Bloomiga voodis; S: sisemonoloog)⁸

Paralleelide süsteem antiikmütoloogiaga ei ole siiski ainus tunnus, mis "Ulyssese" keerulist struktuuri iseloomustab. Linati ja Gilberti skeemid toovad iga peatüki pealkirjale, tegevuskohale ja sündmuste toimumisajale lisaks välja ka episoodile vastava kehaorgani, kunsti (teaduse), värvi, sümboli ja tehnika. Linati skeem esitab lisaks veel ka peatükkide tähendused ning Gilberti skeem annab tegelaste vastavuste loetelu. Joyce iseloomustas sellist struktuurset mitmekesisust järgmiselt:

"["Ulysses"] on eepos kahest rassist (Iisrael - Iirimaa) ning samaaegselt nii inimkeha tsükkel ka looke ühest päevast (elust) ... Samuti on see teatud määral entsüklopeedia. Ma ei kavatsenud mitte ainult esitada müüti sub specie temporis nostri, vaid võimaldada ka igal seigal (see tähendab, igal tunnil, igal organil, igal kunstil, mis on terviku somaatilises skeemis vastastikku seotud) kujundada või isegi luua omaenda tehnika."⁹

Tsitaat juhib tähelepanu vähemalt ühele "Ulyssese fundamentaalsele erinevusele oma antiigi eelkäijaga võrreldes. Et paralleelide süsteem "Odüsseiaga" kujutab endast vaid üht kihti teose mitmetasandilises struktuuris, siis on ka süžeelisel tegevusel "Ulysseses" väiksem osakaal. Kui "Odüsseias" oli Homerose eesmärgiks üles loetleda kõik need sündmused, mis on seotud Odüsseuse tagasipöördumisega Trooja sõjast ning mida "Ilias" ei puuduta, siis "Ulysseses" esitab James Joyce Leopold Bloomi "seiklusi" 20. sajandi esimese poole jutustavale kunstile omaselt marginaliseeritud kujul. On küll väär öelda, et "Ulysseses" midagi ei toimu, kuid varasemat kirjanduslikku traditsiooni arvestades ei leia siin välise tegevuse tasandil tõepoolest midagi eriti olulist aset. Selle asemel on autori tähelepanu tegelastel endil. Taoline erinevus väljendub ka teoste pealkirjades. Kui antiikne eepos "Odüsseia" kujutab peamiselt seda, mida Odüsseus oma rännakul Troojast koju Ithakale läbi elama pidi, siis modernistlik eepos "Ulysses", kasutades Odüsseuse kui tegelase latiniseeritud nime, visandab detailse täpsusega pildi sellest, kes on Leopold Bloom, kangelase tänapäevane paariline. Selsamal põhjusel saab ka "Ulyssese" esimesi peatükke kokkuvõtvalt kirjeldada nende peategelaste iseloomustuse kaudu.

5. Stephen Dedalus

"Stately, plump Buck Mulligan came from the stairhead, bearing a bowl of lather on which a mirror and a razor lay crossed." (3)

Selle kuulsa lausega "Ulysses" algab. Meile ei anta taustinformatsiooni selle kohta, kus tegevus toimub, kes on peategelased ning miks meile kõike seda üldse "näidatakse". Joyce'ile omaselt puudub temaatiline sissejuhatus. Veelgi enam, esimene nimi, kes meile tekstist vastu vaatab, ei kuulu ühelegi teose kolmest suurest põhitegelasest. Buck Mulligani vasteks, nagu Gilberti skeemist selgub, on hoopis Antinoos, Penelope tülikate kosilaste üks ninameestest Homerosel. Me saame sõnade "stately", "bearing" ja "crossed" põhjal aru, et teose alguslause viitab samaaegselt nii Mulligani hommikusele habemeajamisele kui ka katoliikliku missa paroodiale (Joyce'ile nii tüüpiline omadus öelda ühtede ja samade sõnadega kaht erinevat asja). Hiljem selgub, et oleme Martello tornis, kus Mulligan, inglane Haines ja teose üks kolmest peategelastest, Stephen Dedalus, elavad.

Lugeja ei pea viimase ilmumist kaua ootama: hüüdnimi Kinch, mida Mulligan peaaegu kohe esimese lause järel kasutab, käib just "Kunstniku noorpõlveportreest" tuntud Stephen Dedaluse kohta. Tollest teosest, mida täna peetakse üheks olulisimaks kujunemisromaaniks ingliskeelses kirjanduses, mäletame enesekeskset ja uhket noorukit, kes raputas endalt viimases peatükis maha perekondlikud, rahvuslikud ja usulised nõudmised, et vastata kunsti kutsele:

"I will not serve that in which I no longer believe whether it call itself my home, my fatherland or my church: and I will try to express myself in some mode of life or art as freely as I can and as wholly as I can, using for my defence the only arms I allow myself to use - silence, exile, and cunning.¹⁰

Kui "Portree" lõppedes pöördub Stephen Dedalus oma mütoloogilise nimekaimu Daidalose poole sõnadega "Old father, old artificer, stand me now and ever in good stead"¹¹ ning lahkub Ikarosena veel lendu alustamata, suuri kirjandusteoseid loomata, siis "Ulyssese" esimestelt lehekülgedelt vastu vaatav Stephen tuletab meile meelde sedasama tunnet, mis meid valdas "Portree" iga uue episoodi alguses. Stephen, kes tõuseb iga "Portree" peatüki siseselt (aga ka teose vältel tervikuna) allasurutu seisundist triumfeeriva sõltumatuseni, on iga järgmise peatüki alguses jälle sulanud tiibadega Ikaros. Selline rütm paneb meid ka "Ulyssese" alguses ootama Stepheni jõudmist enesejaatuseni, tuletades samas aga meelde, et igale tema tõusule järgneb paratamatult langus. Ja nii kuni lõpuni välja.¹²

Nii "Portrees" kui ka "Ulysseses" on Stepheni kannatuste põhjuseks tema kõikehaarav intellektuaalsus. Tema sisemaailmast leiame hulgaliselt assotsiatsioone erinevate ajastute sündmuste, mõtlejate ja ideedega, mille kommentaarid võivad "Ulyssese" mõningates väljaannetes mahu poolest isegi põhiteksti oma ületada. "Proteus", mis on peaaegu tervenisti esitatud Stepheni sisemonoloogina, viitab näiteks otseselt või kaudselt Dublini ajaloole, kaasaegsele poliitikale, iiri mütoloogiale, teosoofiale ning Uuele ja Vanale testamedile, aga ka filosoofidele Aristotelesest Acquino Thomaseni ja kirjameestele Shakespeare'ist Wilde'ini. Ei Linati ega Gilberti skeem omista teose esimesele kolmele peatükile vastet organi näol, mis viitab sellele, et Stepheni tugevused, aga samas ka nõrkused on selgelt vaimset laadi. Stephen mõtleb teooriates, sümbolites ja abstraktsioonides. Juba "Telemachose" alguses avaldub Stepheni kalduvus omistada füüsilise maailma objektidele ja isikutele metafoorseid tähendusi. Hiljem, "Skyllas ja Charybdises", kuuleme, kuidas Stephen oma Shakespeare'i elulool ja "Hamletil" põhinevat segasevõitu esteetikateooriat Dublini intellektuaalidele põhjendada püüab. Juba selle teooria põhisisu ja esitusviis annavad aimu Stepheni hirmust füüsilise maailma ees.

Stepheni jaoks on kunst elu loominguline ümberkujundamine, mis pole seotud mitte niivõrd emaliku materiaalsuse kuivõrd isaduse kui "juriidilise fiktsiooniga". Stephen eelistab mittekombatavaid isalikke vaime emalikele, kelle kehalisust ta ei usalda ning kes talle omaenda füüsilisust meelde tuletavad. Ükskõik, kui palju Stephen reaalsust ja keha ka ei jaataks, püüab ta end lõpuks alati nende eest kaitsta, rõhutades kunstniku voli kontrollida keele distanseeriva ja kujundava võime kaudu taltsutamatut materiaalset maailma.

"Kunstniku noorpõlveportrees" visandatuga võrreldes on "Ulyssese" Stepheni isiksus siiski oluliselt mitmekülgsem. Kuigi suutmatus loodetust erinevalt ühtegi märkimisväärset teost kirjutada on ta siin küllaltki ebakindlaks ja haavatavaks muutnud, avaldub üksikutes olukordades ka tema inimlikult soe, intellektuaalsuse poolt varjutamata jäänud tahk. "Nestoris", mille alguses leiame Stepheni ükskõiksete õpilaste ükskõikse õpetaja rollist, saame me näiteks teada, et Stephen tunneb puudust tähendusliku suhte järele. "Skyllas ja Charybdises" põimuvad Stepheni keeruliste teoreetiliste arutluste vahele lihtsad enesekahtlust väljendavad küsimused stiilis "Are you condemned to do this?" (199), mis ühelt poolt viitavad Stepheni pidevale sunnitusele põhjendada oma ideid temast intelletuaalselt madalamalseisvale publikule, teiselt poolt aga toovad esile Stepheni pihtimisvajaduse. Samas peatükis ilmneb ka Stepheni soov oma publikule muljet avaldada, selmet oma teooria olemuslikule aspektile rõhuda - tunnus, mida "Portree" Stepheni puhul eriti oodata ei oskaks. Ka "Liikuvates kaljudes" kohtame me avatumat ja meeldivamat Stephenit, kes seal itaallasest sõbra Almidano Artifoniga oma tulevikust räägib. Kadunud on enesekiitus ja ettevaatlikkus.¹³

Stepheni vastuolulisus ilmneb ehk kõige selgemini tema suhtes Mulliganiga. Meditsiiniüliõpilane Buck Mulligan, Stepheni suurim sõber-vaenlane (ingliskeelne sõna frenemy sobib sellesse konteksti hästi), on samamoodi - kuigi mitte nii läbitungivalt - intellektuaalsete huvidega, kuid temas on selgesti tajutav ka joie de vivre, mis Stephenis puudub. Buck käitub sageli klounilikult ning on pealetükkiv ja agressiivne. Kuigi ta norib Stepheni kallal pidevalt, ei puudu temas ka austus tolle suhtes, kes tihti sallivusega Mulligani lollitamistesse suhtub. Stephen omakorda kadestab Bucki tema füüsilise tugevuse ja vapruse pärast. Kuigi "Telemachose" viimane sõna "usurpaator" käib nähtavasti just Mulligani kohta, on noormeeste vaheline side oluliselt tugevam, kui Stephen seda endal arvata lubab. Kõige selgemini avaldub see "Skyllas ja Charybdises". Siin kurdab Mulligan selle üle, et Stephen lubatud viinarahaga kokkulepitud kohtumisele ei ilmunud, ning viimane naerab selle peale. Me mõistame, et kuigi Stephen peab Mulligani oma vaenlaseks, on ta õnnelikum tema kui nende õpetlaste seltskonnas, kellele ta edutult oma teooriat põhjendada püüab.

"Ulyssese" algustekst on väga tihe. Esimesed read toovad teosesse sisse motiivid, mida töödeldakse variatsioonidega järgmistes peatükkides. Üheks selliseks motiiviks on Iirimaa kui sümbol, maa, mille minevikku ja olevikku suhtuvad inglased nagu Haines leigelt ("We feel in England that we have treated you rather unfairly. It seems history is to blame."(20)) ning mille tulevik näib "Telemachose" järgi kuuluvat Mulligani-taoliste usurpaatorite kätte. Peatükk juhib tähelepanu ka pojamotiviile ning teiseks oluliseks sümboliks ongi Hamlet, Stepheni esteetikateooria keskne kuju ja üks tema enda paralleelidest "Ulysseses". Raamatukoguepisoodiks on lugejale selge, et Stepheni hirm kehalisuse ees on seotud tema surnud emaga, kes "Telemachosest" alates talle mäletustes kangastub. Stephen oli pärast "Kunstniku noorpõlveportree" tegevustiku lõppu ja enne "Ulyssese" oma algust sunnitud esteetilise "lennu" katki jätma ning Prantsusmaalt ema haiguse tõttu Dublinisse naasma. Kui viimane oma surivoodil Stephenit palus, et too tema eest Jumalat paluks, ei olnud Stephen (seesama noormees, kes oli "Portree" lõppedes igasugusest religioossest siduvusest enda jaoks lahti öelnud) seda teinud. Mälestus emast kutsub temas "Ulyssese" alguses esile valusaid hingehaavu: ema vaim on kättemaksuhimuline, ohtlik ja tülgastav.

Isa teema ei näi Stepheni silmis suhete tasandil teiste teose tegelastega seevastu esialgu olulist rolli mängivat. Erinevalt Telemachosest, kes oma isa otsib, ei tunne Stephen isa kohalolekust sugugi puudust. Oma füüsilise isa Simon Dedalusega, kes ilmub teose lehekülgedele paljudel kordadel, ei ole Stephenil päeva jooksul peaaegu üldse mingit füüsilist ega mõttelist kokkupuudet ning Stephen ei näi seda ka kuidagi igatsevat. Veelgi enam, sisemonoloogides ei avalda Stephen kunagi soovi leida endale isa. Kuna abstraktsioon on tema mõtlemise üheks vormiks, siis annab Joyce teada, et Stephenit aitaks see, kui ta saaks kogeda ennekõike isaduse ideed. "Ulyssese" 2. peatükk loob selleks esimese võimaluse härra Deasy näol, kes on direktor koolis, kus Stephen tunde annab. Kuigi Deasy püüab Stepheniga oma eelarvamusi täis antisemitistliku loomuga ideid jagada, ei suuda Stephen teda aga tõsiselt võtta ning selle asemel pillab ta ehk "Ulyssese" kõige kuulsamaks kujunenud fraasid:

"I fear those big words ... which make us so unhappy." (31)

"History ... is a nightmare from which I am trying to awake." (34)

"That is God. ... A shout in the street ..." (34)

Stepheni isa rolli suudab edukamalt täita Leopold Bloom, "Ulyssese" Odüsseus. Viimane ilmub teose lehekülgedele 4. peatüki alguses ning jääb sinna keskse figuurina (kas üksinda või koos Stepheniga) püsima kuni 17. peatüki lõpuni.

6. Leopold Bloom

"Mr Leopold Bloom ate with relish the inner organs of beasts and fowls. He liked thick giblet soup, nutty gizzards, a stuffed roast heart, liver slices fried with crustcrumbs, fried hencods' roes. Most of all he liked grilled mutton kidneys which gave to his palate a fine tang of faintly scented urine." (53)

Nii tutvustatakse meile Bloomi. Kuigi viimane lause teritab lugeja tähelepanu äkiliselt ("a fine tang of faintly scented urine"), on Bloomi esimene etteaste siiski võrdlemisi süütu. Ta sööb hommikust, valmistab oma naisele Mollyle hommikueinet ette ning on mõttevahetuses kassiga. Oleme aadressil Eccles Street 7, kus Bloomid elavad. Kell on umbes 8 hommikul.

Esimesed Bloomi vaatepunktist esitatud peatükid annavad meile Joyce'i Odüsseust puudutavad põhi-faktid. Bloom on 38-aastane reklaamiagent. Ta on abielus ooperilaulja Mollyga (neiupõlvenimi Marion Tweedy), kellega tal on 15-aastane tütar Milly ja kes kutsub teda Poldy'ks. Bloomide poeg Rudy suri imikuna enam kui kümme aastat tagasi ning see sündmus on olnud otsustava tähendusega ka nende abielulistele suhetele. Leopoldi ja Molly seksuaalelu seiskus Rudy surma järel ning mees kahtlustab, et Mollyl on armuafäär oma ülemuse Hugh "Blazes" Boylaniga.

Abielurikkumise teema toob teosesse sisse "Kalypso", kus Molly teatab Bloomile, et Boylan toob talle millalgi sama päeva jooksul nende tulevase kontserttuuri kava. Kuigi Bloom ei ole Molly truudusetuses kindel, tekitab mõte, et Boylan võib just samal hetkel Mollyga voodis olla, temas kogu päeva jooksul kimbatust. Iga kord, kui keegi tema naise kohta küsib, satub Bloom segadusse ja püüab küsimusele vastata Boylani nime mainimata. "Laistrügoonide" lõpus ta lausa põgeneb Boylani eest, nähes suurt vaeva, et kohtumist tollega vältida. "Lootosesööjates" saame teada, et Bloom on pseudonüümi Henry Flower kasutades erootilises kirjavahetuses kellegi Martha Cliffordiga. Viimase kiri erutab Bloomi küll erootiliselt, kuid siiski mitte nii palju, et naise kohtumissoovidele järele anda. Esimene naine Bloomi elus on siiski Molly.

Alates "Hadesest" paigutab Joyce Bloomi selgemalt sotsiaalsesse konteksti. Selles peatükis kohtame Bloomi koos kolme tuttava dublinlasega tõllas, mis sõidab läbi linna kalmistule, kus toimuvad Paddy Dignami matused. Meile saab peatselt selgeks, et Bloomi roll selles seltskonnas on üsna perifeerne. Kuigi negatiivset suhtumist ei väljendata siin kordagi selgesõnaliselt, saame peaaegu kohe aru, et Bloomi juuresolekut ei väärtustata piisavalt ning tema repliikidele reageeritakse ükskõikselt. Bloom ise püüab seevastu igaüht mõista ega kanna kellegi peale vimma. Ta ei kritiseeri Jack Powerit ja Simon Dedalust, kui nood tõllas enesetapust kui halvimast suremisviisist räägivad, teadmata, et Bloomi isa surma põhjuseks oli just suitsiid. Vastupidi, Bloom on tänulik kolmandale tõllasviibijale, Martin Cunninghamile, kes Bloomi tundlikkusest sellel teemal hiljem kalmistul teistele teada annab, olgugi et ta muidu tundetu ja võimukana käitub.

Ehkki Bloomil on tuttavaid, kes temast hästi mõtlevad (näiteks "Laistrügoonide" Nosey Flynn), tuletab Joyce meile tema sotsiaalset võõrandatust korduvalt meelde. Kui "Hades" ei näidanud seda probleemi veel nii teravana, siis Bloomi kui autsideri staatus saab selgeks juba järgmises peatükis, "Aioloses", mille tegevus toimub Freeman's Journali ajalehebüroos, kuhu Bloom kuulutust panna püüab. Bloom on siinses seltskonnas ainus, keda kõnetatakse perekonnanime kaudu. Tema püüdu teistega kontakti otsida suhtutakse külmalt ning tema äraolekul räägitakse temast taga (näiteks naerdakse selles peatükis akna taga selle üle, kuidas ajalehepoisid Bloomi chaplinlikku kõndi matkivad). "Aiolos" tõestab niisiis esimest korda veenvalt fakti, et Bloom on kokkuhoidvast grupist selgelt väljapoole jäänud.

"Ulyssese" esimestes Bloomi puudutavates peatükkides ei selgitata tema võõrandumise põhjusi. Alates "Skyllast ja Charybdisest" kerkib aga domineerivana esile üks, tema etniline päritolu. Bloomi isa Rudolf Virag oli ungari juut, kes muutis Iirimaale ümber asudes oma nime ja usku. Kasvanud üles juudina, astus Leopold Bloom 1888. aastal üle katoliku usku, et Mollyga abielluda. Kuigi Bloomi ema oli iiri protestant ning juudi õiguse järgi ei ole mittejuudist emale sündinud laps juut, seob teda ennast mälu juudi traditsioonidega ning ka kitsarinnalisel Iirimaal vaadeldakse teda kui juuti. "Skyllas ja Charybdises" teeb esimese antisemitistliku märkuse Bloomi kohta Buck Mulligan, kes enne raamatukokku tulekut toda Aphrodite skulptuuri tuharaid imetlemas näinud oli.

Bloomi väljaheidetu staatus ongi üheks peamiseks tunnuseks, mis teda Stepheniga seob. Kui Stepheni individualism on romantilise olemusega, põhinedes tema introspektiivsusel ning esteetilisel kogemusel, siis Bloomi individualism on seotud tema sotsiaalse võõrandumisega iiri klannist.

Vaatamata ümbritsevale vaenulikule õhkkonnale, on Bloomi maailmapilt rahumeelne. Tema patsifistlik loomus taunib sajandivahetuse Iirimaa vägivaldset poliitikat ning seetõttu võib Bloomi iseloomustada selliste sõnadega nagu "pehme" või, võttes lisaks arvesse tema sotsiaalset eemalejäetust, "tundlik" või isegi "androgüünne" ("Ulysseses" juhitakse meie tähelepanu rohkem kui üks kord Bloomi naiselikele omadustele). Ometi pole Bloom oma eripärade tõttu Stepheni sarnaselt iseendasse tõmbunud. Kuigi ta teeb üksteise järel faktivigu, tunneb ta suurt huvi teda ümbritseva maailma vastu ning püüab järjepidevalt ununenud teadmisi mällu tagasi tuua. Bloomi pidevat kimbatust selle üle, mis on parallaks, on sarnaselt Molly küsimusega, mida tähendab metempsühhoos, sageli peetud isegi "Ulyssese" üheks olulisimaks võtmeks. Vaatamata sellele, et Bloom tunneb "Hadese" tõllas korduvalt piinlikkust (juudivastase loomuga naljad, enesetapu mainimine, Boylani silmamine) ning talle kangastuvad kalmistul tema kadunud isa ja poeg, on tema üldine maailmavaade ka siin elujaatav.

Erinevalt Stephenist jaatab Bloom ka keha. Me tutvusime Bloomiga söögilaua taga ning "Kalypso" lõpus leiame ta tualettpotilt. Kui "Telemachoses" panime tähele Stepheni kalduvust omistada igapäevastele objektidele sümboolseid tähendusi, siis Bloomi pragmaatiline kohalolek "Kalypsos" tuletab meile meelde iga metafoori põhinemist maapealsel füüsilisusel. Bloomi kehalisus vastandina Stepheni intellektuaalsusele on lisaks võõrandumisele niisiis nende tegelaste hilisema sümbioosi üheks aluseks.

7. Detailid

Lisaks sellele, et "Ulyssese" esimene pool loob väga selge pildi teose kahest peategelasest, kujutab see endast ka andmepanka, mis sisaldab hulgaliselt Joyce'ile tüüpilisi võtteid faktide ja detailide esitamisel. Ainuüksi need aitavad "Ulyssese" esmapilgul peadpööritavana näivas mitmekesisuses korda luua ning teose erinevaid peatükke ning kogu Joyce'i loomingut tervikuks siduda.

Joyce'i varasemate teostega on "Ulysses" tihedalt seotud eelkõige tegelaste kaudu. Kui sidet "Kunstniku noorpõlveportreega" esindab Stephen Dedalus, siis mitmed "Ulyssese" kõrvaltegelased ilmusid lugejate ette esmakordselt juba "Dublinlaste" novellides. Seosed ulatuvad mõnikord isegi nii kaugele, et "Ulysses" aitab varasemate teoste lünkadele vastata (näiteks viib "Ulysses" "Laistrügoonides" täide "Dublinlaste" viimases novellis "Surnud" õhku paisatud ennustuse). Kuna kõigi nende teoste tegevuspaigaks on sama Dublin samade tegelastega, siis näitavad need kolm teost kogumis selgelt, et Joyce'i imaginaarne maailm on detailide poolest niivõrd tihe, et ta suudaks tõepoolest iga oma lauset põhjendada.

Tihedus detailide poolest võimaldab Joyce'il veelgi kaugemale minna ning tegelaste teadvusesse ka selliseid elemente tuua, mida lugejal on raske alguspunktini tagasi viia. Näiteks saab Bloom "Kalypso" lõpus Mollylt teada, et Boylan toob tollele hiljem kontserttuuri kava. Molly ei täpsusta tuleku aega. Hiljem teab Bloom aga, et kohtumine toimub pärastlõunal, ning veelgi hiljem teab ta, et Molly ja Boylan kohtuvad kell neli. Kuigi me jälgime sündmustikku terve päeva jooksul Bloomi teadvuse läbi, ei öelda meile, kuidas Bloom selle kellaaja teada sai. Alles siis tuleb meile meelde, et kuigi "Ulysses" on organiseeritud kronoloogiliselt, puudub sellel episoodilise struktuuri tõttu täielik järjepidevus ning kõik see, mis nende episoodide vahepeal toimus, jääb lugeja enda kujutlusvõime kanda. Seega võib ilma liialdusteta öelda, et "Ulysses" on tihe isegi nende detailide poolest, mis teose enda lehekülgedel ei kajastu.

Detailide tiheduse ja paljususega kaasneb tihti ka dünaamilisus. "Ulyssese" esimeses pooles avaldub see kõige ilmekamalt episoodi tegevuskoha ja põhitegelaste arvu muutlikkuses. "Hadeses" ei edasta jutustaja meile mitte ainult matusetõllas viibijate vestlust; läbi tõllaakna ilmuvad Bloomi mõtetesse ka Dublini vaatamisväärsused ja elanikud. Samas peatükis, aga ka "Aioloses" ning "Skyllas ja Charybdises", mis Bloomi või Stephenit samuti rahvarikkas keskkonnas näitavad, paigutatakse tegelasi ruumis kogu aeg ümber. Kuigi pidevad lahkumised ja (tagasi)tulemised on neis peatükkides väga raskesti jälgitavad, näivad need peatükkide sisemises struktuuris olulist kohta omavat.

8. Sisemonoloog

Võrreldes sellega, mida kujutada, on Joyce'i jaoks vähemalt samavõrra oluline see, kuidas kujutada, ning alates "Aiolosest" (või siis vähemalt "Liikuvatest kaljudest") saab "Ulyssese" peategelaseks stiil.

Joyce'i armastus sõnade ja tähendustega mängida saab lugejale selgeks siiski juba "Ulyssese" alguses. "Telemachose" esimene lause tutvustas meile Joyce'i võimet kasutada oskuslikult ära keele mitmetähenduslikkust ning ka järgmised peatükid, eriti "Lootosesööjad", tuginevad suures ulatuses sõnamängule. Selline praktika annab aimu Joyce'i veendumusest, et keel on oma olemuselt paindlik fenomen, ning tema teostes on keele dünaamilisuse ärakasutamine tõepoolest reegel, mitte erand. Väga tihti armastatakse "Ulyssest" eeskätt just selle omaduse pärast. Isegi kui ei suudeta teose keerukatele sümboolsetele vastavustele tähelepanu omistada, on "Ulyssest" suvalisest kohast avades just keelelise huvitavuse ja huumori tõttu võimalik nautida. Sarnased ootused olid ilmselt ka Joyce'il endal teost luues, sest kirjas Ezra Poundile kurtis ta "Ulyssese" varast kriitikat silmas pidades: "Ütleks vaid ükski, et see raamat on nii kuradima naljakas...".

Kohe alguses saab meile selgeks järgmine "Ulyssese" stilistiline iseärasus.

"He [Buck Mulligan] peered sideways up and gave a long whistle of call then paused awhile in rapt attention, his even white teeth glistening here and there with gold points. Chrysostomos. Two strong shrill whistles answered through the calm." (3)

See lause ilmub teose esimesel leheküljel kohe kõiketeadva jutustaja poolt edastatud dialoogi järel. Esmakordsel lugemisel võib selle erilisus märkamatuks jääda, kuid ka juba alguses äratab lugeja tähelepanu üksik sõna, "Chrysostomos", mis ootamatult täislausete vahele ilmub. Vastava rea kommentaaridest loeme, et see sõna tähendab kreeka keeles kuldsuud ning et selle nime all tunneb ajalugu kaht antiikoraatorit. Mõistame seejärel, et sellel sõnal on antud kontekstis kaks tähendust: otseses mõttes on tegu Mulligani kuldsete hambaplommidega, ülekantud tähenduses viitab sõna aga prelaadi rollile, mille Mulligan endale varasemates lõikudes võtnud oli. Kelle teadvuses selline ülekanne tekib? Esialgu me seda ei tea ning sõna funktsioon lõigus jääb segaseks.

Ülejärgmiselt leheküljelt leiame lõigu, mis sellele küsimusele vastata aitab:

"Stephen, an elbow rested on the jagged granite, leaned his palm against his brow and gazed at the frying edge of his shiny black coatsleeve. Pain, that was not yet the pain of love, fretted his heart. Silently, in a dream she had come to him after her death, her wasted body within its loose brown graveclothes giving off an odour of wax and rosewood, her breath, that had bent upon him, mute, reproachful, a faint odour of wetted ashes. Across the theadbare cuffedge he saw the sea hailed as a great sweet mother by the wellfed voice beside him. The ring of bay and skyline held a dull green mass of liquid. A bowl of white china had stood beside her deathbed holding the green sluggish bile which she had torn up from her rotting liver by fits of loud groaning vomiting." (5-6)

Kui seni on tundmatu jutustaja kirjeldanud inimesi ja sündmusi ning edastanud vestlusekatkeid, ise sekkumata, siis ühtäkki avastame end Stepheni mõttemaailmast, kus tema tunded ema haigusega seoses on segunenud füüsilise keskkonnaga, milles ta viibib (Mulligani juuresolek, aknast paistev meri). Nii järsk ongi üleminek ühelt narratiivselt tasandilt teisele ja nii suur on kohandus, mis lugejal tekstist arusaamiseks teha tuleb. Peatselt saame aru, et ka "Chrysostomos" paar lehekülge tagasi oli ilmselt (Joyce'i puhul ei saa selles aga kunagi kindel olla) Stepheni teadvuses aset leidnud "nali". Kui see esimene pikem pilguheide Stepheni teadvusesse paljastab ta kalduvuse tähendusi üle kanda (merelaht ja oksekauss), siis sarnasel kõrvutamisel põhineb ka sõna "Chrysostomos" teksti ilmumine.

Järgmiselt leheküljelt leiame veelgi otsesema "väljavõtte" Stepheni teadvuse voolust:

"Stephen bent forward and peered at the mirror held out to him, cleft by a crooked crack, hair on end. As he and others see me. Who chose this face for me? This dogsbody to rid of vermin. It asks me too." (6)

Sarnaselt eelmise näitega kujutab ka see lõik Stepheni teadvuse voolu. Erinevus seisneb kasutatavas tehnikas. Kui esimesel juhul kirjeldati Stepheni tundmusi kolmandas isikus, siis selle lõigu neli viimast lauset (fraasi) on esitatud dialoogile osundavate kirjavahemärkideta esimeses isikus ning vahetult sellisel kujul, nagu need Stepheni mõtteist läbi käivad. Kõiketeadva jutustaja kommentaaridest on siin üldse loobutud. Viimatikirjeldatud tehnikat nimetatakse sisemonoloogiks (monologue intérieur) ning selle näol on tegemist "Ulyssese" vast kõige kuulsama vormiuuendusega.

Sisemonoloogitehnika võimaldab, nagu näidatud, edastada vahetult, kõiketeadva autori sekkumiseta tegelaste kõige intiimsemaid, sageli vaid poolvalmis ja poolsõnalisi mõtteid ning nii napisõnaliselt joonistada isiksuste ka kõige delikaatsemaid kurve. Joyce tõi selle tehnika väljatöötamise juures oma suurima mõjurina välja Édouard Dujardini teose "Les lauriers sont coupés", kuigi on arvatud, et sama suurt rolli mängis siin ka Flauberti looming. "Ulysseses" on sisemonoloogitehnikat kasutatud läbivalt, kuid erakordse tähenduse omandab see "Proteuses" ja "Penelopes". "Proteuses", mis on, üksikud laused välja arvatud, peaaegu täielikult esitatud Stepheni sisemonoloogina, põimuvad tegelikkus ja kujutluste maailm, püsivus ja voolavus, aeg ja ruum. See, mida Stephen näeb, ja see, mida ta mõtleb, põimuvad teineteisega nii, et see, mida lugeja "Proteuses" loeb, sõltub peaaegu täielikult Stepheni kogemusest. "Penelope", "Ulyssese" viimane peatükk, ei sisalda ühtegi rida, mis poleks teose naispeategelase, Molly Bloomi sisemonoloog.

Kuigi sisemonoloogitehnikat on võimalik kasutada ka üksikute fraaside või lausete puhul, nagu seda on tehtud viimases näites, tähistab sõna "monoloog" klassikaliselt siiski pikemaid tekstiosi. Kui lühemate sisemonoloogiliste katkendite puhul pakuvad raamina funtsioneerivad jutustaja märkused pidepunkte tegelaste vahetu teadvuse voolu tõlgendamisel, siis korra loomine "Ulyssese" nendes peatükkides, mis on (peaaegu) tervenisti esitatud sisemonoloogis, võib olla väga problemaatiline. Eriti keeruline on Stepheni teadvuse voolu jälgimine (nt "Proteuses"), sest tema eneseteadlik eruditsioon eeldab lugejalt samasugust orienteerumisvõimet abstraktsete ideede maailmas.

9. "Aiolos" ja stiilid

"Ulyssese" peatükid 1-6, 8 ja osaliselt ka 9 tunnustavad üldjoontes neid kirjanduslikke tavasid, mida olid oma teostes rakendanud Henry James, D. H. Lawrence ja Virginia Woolf, ning Joyce nimetas nende peatükkide stiili "algstiiliks" (initial style). Neis episoodides jagab näiliselt eemalseisev jutustaja narratiivset sümpaatiat Stephen Dedaluse ja Leopold Bloomiga, nii et nende tegelaste sisehääl püütakse kinni ja sisemonoloogid põimitakse sündmustiku taustsüsteemi. Lootus, et seda stiili kasutatakse terve teose vältel, puruneb "Ulysesse" 7. peatükis "Aiolos", mis kasutab ajalehebürood tegevuspaigana ära stilistilistel eesmärkidel.

Kui lugeja avab "Ulyssese" "Aiolose" kohalt, siis märkab ta selle peatüki stilistilist eripära kohe: tekst on jaotatud plokkideks, millest igaühe kohal on rasvases kirjas trükitähtedega pealkiri. Kui mõned neist pealkirjadest funktsioneerivad cut'ide sarnaselt filmis, juhtides lugeja järsult uude konteksti uute tegelastega, siis teised säilitavad ja jätkavad eelneva tekstiosa sündmustikku. Nii näiteks ongi "Aiolost" võimalik vaadelda helifilmina, mis kasutab vahetiitreid. Kuigi paljud "Aiolose" pealkirjad seovad ühe tekstiploki lõpu temaatiliselt teise algusega, tekitab nende silmatorkav stiil katkestuse tavapärases tekstivoolus. Veelgi enam, suuremalt jaolt peegeldavad need pealkirjad järgneva teksti sisu vaid kaudselt. Neis puudub ülevaatlikkus; pigem püüavad nad kinni juhuslikke ja triviaalseid sündmusi ja kõnekatkeid.

"Aiolose" tekst on juba ise ebatraditsiooniline: see sisaldab hulgaliselt retoorilisi figuure, mis peaksid pealkirjade sarnaselt ajaleheartiklite stiilile viitama. Nende uuenduste tagant on Bloomi tööpäeva ja tema sotsiaalset staatust puudutavad detailid küll tajutavad, kuid teksti säärane organisatsioon juhib tähelepanu esmajoones iseendale. Pealkirjade ja retooriliste figuuride eesmärgiks on niisiis kuulutada peatüki staatust kirjaliku tekstina.

"Aiolos" on esimene "Ulyssese" peatükk, mis tõmbab teadlikult lugeja tähelepanu oma tekstuaalsele aspektile. Alates "Aiolosest" kuni lõpuni käsitleme me "Ulyssest" üha enam kunstlikult loodud esemena, mis koosneb sõnadest, sümbolitest, paralleelidest ja süsteemidest; selle asemel, et vaadelda viimaseid anumatena mingi tähenduse tarbeks, võtame me neid sõnu kui sõnu, sümboleid kui sümboleid, paralleele kui paralleele ja süsteeme kui süsteeme. "Aiolos" näitab esimest korda, et Joyce on võtnud tõsiselt ideed luua igale Homerose eepose järgi nimetatud peatükile ka oma eripärane stiil, ning peatükid 10-18 järgivad kõik seda põhimõtet.

Kui esimesed viiskümmend aastat "Ulyssese" kriitikaajaloost keskendus võitlusele Elioti ja Poundi sissetallatud suundade - realism versus mütologism - vahel, siis viimastel aastakümnetel on domineeriva positsiooni omandanud teose tekstuaalne külg. Tänaste "Ulyssese" kriitikute lipukirjaks on Joyce'i ületamatu võime teha keelega ükskõik mida (tuletatagu kasvõi meelde "Finnegans Wake'i") ning sellest haruldasest oskusest võrsunud stilistilist pluralismi on üha sagedamini nimetatud ka teose kõige olulisemaks tunnuseks. "Ulyssese" stilistiline mitmekesisus avaldub kasvõi juba visuaalsel vaatlusel: olenevalt sellest, milliselt leheküljelt teos lahti teha, näeb see kord välja nagu näidend, teinekord aga nagu katekismus, kord nagu muusika, teinekord jälle nagu tavaline proosatekst. Sõna "tavaline" saab "Ulyssese" puhul üldse vaid väga suurte mööndustega kasutada, sest nagu stiilide ülevaate käigus alljärgnevalt selgub, tegi Joyce siin avastusi, millest keegi teine ei olnud varem unistadagi söandanud.

10. "Liikuvad kaljud" ja "Sireenid"

"Ulyssese" teine pool, mille iga peatükk on kirjutatud eri stiilis, algab "Liikuvate kaljudega", kus Joyce demonstreerib oma oskust suure hulga detailidega dünaamiliselt ümber käia. Kui varem jäi see oskus stilistilistest uuendustest puutumata ("Hades") või ei olnud see stiili mõttes kõige olulisem ("Aiolos", "Skylla ja Charybdis"), siis "Liikuvates kaljudes" stiili aluseks just tegelaste liikumine Dublini linna erinevates osades samal või enam-vähem samal ajal.

Peatükk koosneb 19 keskmiselt 1-2 lehekülje pikkusest osast, millest igaühel on oma keskne tegelane või kesksed tegelased ning eraldi tegevuspaik. Ehkki suurem osa "Liikuvates kaljudes" kirjeldatud tegelastest on meile tuttavad juba teose varasematelt lehekülgedelt, kohtame siin neidki, kelle olemasolust me varem eriti ei teadnud. Nii näidatakse meile siin Bloomi raamatuleti juures ning Mulligani ja Hainesi teed joomas, aga ka Stepheni õde Dillyt isalt raha palumas ning Boylani sekretäri preili Dunne'i kirja kirjutamas ja telefonikõnet vastu võtmas. Temaatiliselt seob peatüki üksikud osad kokku viimane, 19. lõik, mis kirjeldab asevalitseja ratsarongkäiku läbi Dublini linna. Kui osa peatüki tegelastest vastavas lõigus oma senise tegevuse katki jättis, et kavalkaadi imetleda või selle osalistele lehvitada, siis nüüd "märkab" kuninglik tõld mõningaid neist vastutasuks.

"Liikuvate kaljude" olulisimaks stilistiliseks eripäraks on lühikesed ja teravad "sisselõiked" esimese 16 lõigu teksti. Need lõiked häirivad tekstiplokkide sisest tavapärast narratiivset voolu, kujutades mõnda teist tegelast (samal ajal?) mingi teise tegevuse käigus kusagil mujal Dublini linnas. Osa neist interpolatsioonidest kuuluvad sama peatüki teistesse stseenidesse, teistel sellist "narratiivset kodu" aga ei ole. Nad rikuvad niisiis ka põhiteksti ruumilist ühtsust, sest nendes kujutatud sündmustik jääb vastava lõigu põhitegelaste vaateväljast selgelt väljapoole. Veelgi enam, ka lugejale jääb säärase "sissetungi" otstarve selgitamata.

"Liikuvate kaljude" interpolatsioone on võrreldud järskude filmilike cut'idega ühelt stseenilt teisele, ning kogu peatükk näib olevat esitatud filmilikust loogikast lähtudes. Joyce ütles hiljem, et ainsateks režissöörideks, kes tema arvates "Ulyssese" adekvaatset filmiversiooni luua suudaksid, on Walter Ruttmann ja Sergei Eisenstein, ning viimasega olevat ta sel teemal isegi rääkinud.¹⁴ "Liikuvad kaljud" on tõenäoliselt selle väljaütlemise kõige ilmekamaks näiteks, sest nii nagu Eisensteini montaažiteooria põhialuseks on kaadrite sihipärane ühendamine filmiliku tähenduse loomiseks, nii töötavad ka "Liikuvate kaljude" interpolatsioonid tihtipeale kaudsete ja käänuliste kommentaaridena põhistseeni sündmustikule.

Lisaks sellele, et narratiiviga eksperimenteerimine ülalkirjeldatud viisil annab tunnistust Joyce'i täpse-test teadmistest Dublini linna kohta - imetlusväärne tõsiasi, arvestades, et Joyce kirjutas "Ulyssese" nagu ka kõik oma ülejäänud suurteosed Dublinist eemal -, on "Liikuvate kaljude" narratiivi oluliseks tunnuseks ka see, et tegelasi näidatakse lugejale siin sellistena, nagu nad on, mitte Stepheni või Bloomi vaatepunktist. Näiteks näeme siin Boylanit Bloomist sõltumata. Narratiiv kirjeldab, kuidas too end kohtumiseks Mollyga ette valmistab, ning me saame aru, et Boylan ongi niisama toores, vulgaarne ja lihalik, nagu Bloom arvab. Kuigi Boylan ei tee siin mitte midagi sellist, mis teda otseselt kompromiteeriks, näitab juba tema, nagu ka teiste "Liikuvate kaljude" tegelaste, narratiivi kaasamise fakt teda mingis mõttes süüdlasena. Selle peatüki tegelased on "raamitud". Kirjeldatud tõsiasjale viitab ka Linati skeemis äratoodud peatüki tähendus, "vaenulik keskkond". Jeri Johnsoni järgi väljendub see tähendus tõsiasjas, et nii nagu linn, mis kooselamise fakti kaudu määratleb, kes kellega kus ja kuidas kohtub ning kas seda keegi pealt näeb või kuuleb, nii annab ka narratiivse raamistiku fakt ise jutustatud sündmustele tähenduse, mitte vastupidi, ning see määratleb ka süü. (866)

Kui "Liikuvates kaljudes" kujundab sündmuste kujutamisviisi linn, siis "Sireenides" teeb sedasama Ormondi hotelli baar, kus asetleidva sündmustiku suuresti muusikalist sisu on Joyce püüdnud edasi anda keele kõlaliste vahenditega. "Sireenide" akustiline loogika väljendub näiteks onomatopoetismide, alliteratsioonide, assonantside ja kakofooniate rohkuses. Sõnad taandatakse siin sageli rütmiliselt korratavatele silbilistele üksustele; mõnikord esitatakse need isegi mitte harjumuspäraste morfeemide, vaid kuuldavate helide kujul. Kõik need tehnikad on omakorda organiseeritud suurematesse üksustesse (Joyce'i sõnul peegeldab "Sireenide" tervikülesehitus klassikalise muusikažanri fuga per canonem kaheksaosalist struktuuri). Peatüki algusest leiame lisaks eraldi uvertüüri, mis on süntees viidetest järgnevale narratiivile ning mida on võrreldud dirigendi kiire pilguheitega partituurile enne kontserdi algust. Kuigi just selliste keelemängude tõttu on "Sireenide" peatükki kõige enam peetud "Finnegans Wake'i" eelkäijaks, tuleb siiski möönda, et tegemist on kuuldava heli graafilise ülestähendusega ning dissonantse sisina varjus domineerib ikkagi narratiiv.

"Sireenide" episood sisaldab mitmeid võimalikke libastumiskohti. Kuigi sireenide kaasaegsete vastetena nähakse tavaliselt kaht baaripidajannat, Mina Kennedyt ja Lydia Douce'i, on nende mõju mehi kütkestada väike ning seetõttu on teise võimaliku sireenipaarina nähtud hoopis Molly Bloomi ja Martha Cliffordit, kellest esimesele mõtleb Bloom kogu päeva jooksul ning kellest teisele kirjutab ta baaris - tõsi küll, lühikese ja tuima - kirja. Huvitav on ära märkida ka üht iseärasust, millele Bob Williams aitas mu tähelepanu juhtida. Nimelt ilmub "Sireenides" Bloomi tüüpilisse assotsiatiivsesse mõtteahelasse ühtäkki Shakespeare'i puudutav mõte, mis ei ole aga üldse tema, vaid Stepheni oma. "Skyllas ja Charybdises" mõtleb Stephen: "Do and do. Thing done. In a rosery of Fetter Lane of Gerard, herbalist, he [Shakespeare] walks, greyedauburn" (193). "Sireenides" ilmub sama mõte Bloomi mõtete vahele: "Quotations every day in the year. To be or not to be. Wisdom while you wait. In Gerard's rosery of Fetter lane he walks, greyedauburn. One life is all. One body. Do. But do" (269). Selline ühe tegelase mõtte kõrvutamine teise omadega pole Williamsi sõnul rünnak mitte ainult meie arusaamade vastu isiksuse identiteedist ja kohaühtsusest, vaid ka aja pühaduse vastu, sest see mõte on ju pärit palju varasemast ajast sel päeval. Kuigi Williams toob selle iseärasuse "Ulyssese" tekstuaalsuse näitena - mitte ainult Bloom ja Stephen kui tegelased, vaid ka "Ulysses" kui teos ise "mäletab" oma ajalugu, st varasemaid lehekülgi -, rõhutab ta esmajoones seda, et "Sireenides" on Joyce suutnud purustada järjekordse konventsionaalse arusaama. Kui teose "algstiil", mis seisnes objektiivse jutustamise ja teadvuse voolu kokkusulamises, säilitas alati aja- ja kohaühtsuse (mida ei suutnud täielikult hävitada isegi "Aiolose" ajalehepealkirjad), siis "Liikuvad kaljud" lõhkus kohaühtsuse ning "Sireenid" tegi sedasama ajaga.¹⁵

11. "Kükloop"

"Ulyssese" järgmine peatükk, "Kükloop", algab Joyce'ile tüüpilise sõnamänguga:

"I was just passing the time of day with old Troy of the D. M. P. at the corner of Arbour hill there and be damned but a bloody sweep came along and he near drove his gear into my eye." (280)

I and eye, lause esimene ja viimane sõna, häälduvad inglise keeles ühtmoodi ning Joyce on seda homonüümi järgnevas peatükis ka oskuslikult ära kasutanud. "Kükloobi" jutustajaks ongi just seesama I, kelle õiget nime me kogu episoodi vältel teada ei saagi, kuid kelle mütoloogiliseks vasteks on, nagu me kommentaaridest teada saame, ilmselt "Iliase" Thersites. See jutustaja kordab seda isikulist asesõna peatüki jooksul lõputult ning lugeja saab peagi aru, et "Kükloobi" narratiivis esindab ta ühesilmset maailmavaadet. Kuna kükloopidel on ainult üks silm ning see ei võimalda neil asju sügavuti tajuda, on parallellism järjekordselt märkitabav. Peatükis kohtamegi Bloomi seltskonnas, mis on kitsarinnaline, raevukas ja õel.

"Kükloop" sisaldab siiski ka otseseid võrdlusi: näiteks kirjeldab kogu peatüki vältel jutustaja piklikke esemeid, milletaolisega Odüsseus Polyphemosel silma peast lõi. Narratiivis on viimase kaasaegseks vasteks tegelane, keda kutsutakse Kodanikuks (the citizen) ning kes esindab Iirimaa marurahvuslikku ja ksenofoobset tahku. Barney Kiernani pubis, kus "Kükloobi" tegevus toimub, tõmmatakse Bloom teravasse sõnavahetusse just tollega.

Tõsiasi, et Bloom on sattunud keskkonda, kus temaga ei olda rahul, olenemata sellest, mida ta ka ei ütleks või teeks, saab tuntavaks kohe "Kükloobi" alguses ning leiab narratiivi edenedes tõusvas joones kinnitust. Minajutustaja heidab Bloomile korduvalt ette, et too võtab küll pakutud jooke vastu, kuid ei tee teistele kordagi välja. Samuti peab ta tolle kalduvust nähtusi põhjalikult lahti seletada vaid targutamiseks. Kodanik, kellel seltskonnas ainsana märkimisväärne autoriteet on, omakorda ei salli, kui kuulajate tähelepanu temalt hajub, ning Bloomi püüe oma seisukohti põhjendada ärritab teda lisaks veel seetõttu, et Bloom on juut ning jututeemaks on Iirimaa poliitika. Kui Bloom ütleb, "A nation is the same people living in the same place," ning vastuseks Kodaniku küsimusele, mis on Bloomi kodumaa, vastab too "Ireland... I was born here," (317) sülitab kodanik vaid solvavalt põrandale. Bloom ei karda väljendada oma patsifistlikke vaateid, samuti ei häbene ta oma juudi tausta. Kui ta peatüki lõppedes pubist lahkudes Kodanikule meelde tuletab, et Kristus, tolle jumal, oli samuti rahvuselt juut, heidab too tema suunas raevunult õhku küpsisepurgi, kuid Bloom suudab vigastusteta lahkuda.

"Kükloobi" narratiiv ei ole siiski nii sirgjooneline, nagu selline ülevaade mõista annab. Kuigi narratiivi kontrollib siin tundmatu I, ei allu see talle täielikult ning lisaks ilmuvad teksti teised hääled. Nii kohtame "Kükloobis" näiteks õigusaktide, parlamendivaidluste, vaatamisväärsuste kirjelduste, vanade legendide ja romansside, teosoofiliste seansside ning piibli keelt parodeerivaid lõike (sh pikad, näiliselt tarbetud loetelud). "Liikuvate kaljude" interpolatsioonidega võrreldes on need lõigud tunduvalt mahukamad - tõsiasi, mis õigustab selle peatüki pealkirja -, samuti puudub neil narratiivne funktsioon. Kõik need lõigud katkestavad peatüki põhistseeni tegevuse ajutiselt, kommenteerides samas hüperboolide, huumori ja iroonia abil pubis toimuvat. Asjaolu, et selliseid kommentaare on 33, on osa uurijaid viinud arvamusele, et peatükk tõmbab paralleeli Kristuse ja Bloomi kannatuste (Kodaniku rünnak, Molly abielurikkumine) vahele.

Narratiivi peatumine mittenarratiivsete tekstide ilmumise tõttu juhib tähelepanu taas kord sellele, et "Ulysses" pole mitte ainult mingi loo jutustus, vaid kirjalik tekst kui selline. Meie tähelepanu hoiab terve selle episoodi vältel üleval narratiivsuse võitlus mittenarratiivsusega, romaanile omaste tunnuste võitlus antiromaani omadega. Peatükk mahutab sel moel endasse mõlemad poolused, tuues uhkelt esile binokulaarsuse, mida Polyphemos taga nutta võis.

12. "Nausikaa" ja "Päikese veised"

Kui "Kükloop" paistab silma tekstide žanrilise pluralismi poolest, siis "Nausikaas", "Ulyssese" kõige skandaalsemas episoodis, on Joyce'i stiilivalik kontsentreeritum ja narratiivsem. Stseen, mis leiab aset Sandymounti rannas, keskendub Gerty MacDowelli tegelaskujule ning esimene pool "Nausikaast" on esitatud populaarsete naisteajakirjade väljenduslaadis. See stiil esitleb Gertyt ilusa ja süütu neiuna, kes rannal labasevõitu ja ebaküpsete lapsi kantseldavate tüdrukute kõrval armastusest ja abielust mõtleb ning salapärase mehe (kelles peagi tunneme ära Bloomi) tähelepanu köidab. Narratiiv kirjeldab meile siirdkõne vormis seda, mida Gerty Bloomist mõtleb ja tunneb ning kuidas ta oma liigutusi motiveerib, olles teadlik sellest, et on Bloomis seksuaalse huvi äratanud. Lõpuks nõjatub Gerty kivile, et samas toimuvat ilutulestikku paremini näha, kuid seda tehes paljastab ta Bloomile teadlikult oma aluspesu. Seejärel kirjeldab narratiiv rakkettide lõhkemist ning ühtäkki oleme tagasi "Ulyssese" esimestele peatükkidele sarnaneva stiili juures, mis annab teada, et Bloom oli Gertyt vaadates just orgasmi saanud.

Kuigi selline üleminek ühelt stiililt teisele jaotab "Nausikaa" mahu poolest kaheks enam-vähem võrdseks osaks, on need stiilid sisulises mõttes teineteise suhtes asümmeetrilises vahekorras. Bloomil on "Nausikaas" oma hääl, Gerty narratiiv on esitatud aga vaid kolmandas isikus siirdkõnena. Nii nagu Gerty paljastab Bloomile järk-järgult oma füüsilised sootunnused, nii on ka see stiil, milles "Nausikaa" esimene pool on kirjutatud, naiselik või vähemalt selline, mida maskuliinne kultuur (sealhulgas ka Bloom) "Ulyssese" tegevusaja kontekstis naiselikuna käsitles. See stiil ise konstrueerib Gerty, mitte vastupidi. Gerty on selle stiili raames just nii kütkestav, nagu Bloom teda näha soovib. Kohe kui oleme meile tuttavas Bloomi teadvuses tagasi, saab meile selgeks, et Gerty on tegelikult lombakas ja sugugi mitte nii ihaldusväärne, kui esialgne stiil meile teda näitas. Ka Joyce'i kinnitus Arthur Powerile, et Gerty ja Bloomi vahel ei toimunud midagi ning et kogu sündmus leidis aset Bloomi kujutluses, viitab "Nausikaa" kirjeldatud stilistilisele eripärale.

"Nausikaa" näitab veenvalt, kuidas narratiiv kujundab tegelaste soolist identiteeti. Järgmises peatükis, "Päikese veistes", läheb Joyce aga veelgi kaugemale, illustreerides ilmekalt, kuidas stiil määratleb ka kõik ülejäänud tegelaste ja sündmustiku tahud.

Nüüdseks oleme harjunud tõsiasjaga, et iga uus "Ulyssese" peatükk nõuab meilt kohandumist uue stiiliga. "Päikese veised", mida Joyce nimetas nii teostuse kui ka tõlgenduse poolest raamatu kõige keerulisemaks episoodiks, esitab lugejale veel eriti suuri nõudmisi, sest see koosneb juba ise 27 erinevast stiilist. Andes ajaloolise ülevaate inglise proosa ajaloost, täidavad need stiilid aga ka narratiivset funktsiooni. Erinevalt "Kükloobist", kus stiliseeritud lõigud põhitekstis esitatud narratiivi vahele vaid kommentaaride kujul tungisid, annab "Päikese veiste" iga stiil sündmustikku omal eripärasel moel edasi. Lugeja peab stiilirägastikus korra loomisele lisaks välja selgitama ka selle, kas kirjeldatud sündmused on "reaalsed" või vaid selle stiili looming, milles nad on esitatud.

Nagu varasemalt, nii jagab ka "Päikese veiste" struktuurne loogika sümpaatiat episoodi tegevuskoha ja põhisündmustikuga. Juba üsna peatüki alguses leiame kojunaasmist vältiva Bloomi Holles'i tänava sünnitushaiglast, kuhu ta oli tulnud pärima ühe oma tuttava, Mina Purefroy sünnituse edenemise kohta. Suurem osa järgnevast tegevusest leiab aset sama haigla meditsiinitudengite ja nende sõprade viinavõtuseltskonnas, kuhu ka Bloom kutsutakse. Lisaks erinevatele inglise proosastiilidele on peatükk veel temaatiliseltki jaotatud osadeks ning stilistilise arengu paralleeliks on siin loote kasvamine emaüsas. Joyce kinnitas Harriet Weaverile, et "Päikese veised" koosneb arengutsükli üheksast ringist, mida ümbritseb peatüki proloogi ja epiloogi näol kaos. Kui episoodi esimesed viljakusriitusele viitavad read on temaatiliselt veel kuidagi mõistetavad, siis peatüki lõpus on Joyce mitme lehekülje ulatuses kasutanud peaaegu loetamatut inglise kõnekeelt. Proosastiilide niivõrd suure hulga kasutamine ja nende ajaloo lõpetamine slängiga annab seega alust väita, et peatükk ammendab ja tapab ära kõik need stiilid.

13. "Kirke", "Eumaios" ja "Ithaka"

"Päikese veised" on "Ulyssese" üldnarratiivi mõttes oluline peatükk eelkõige seetõttu, et siin kohtub Bloom esimest korda Stepheniga. Kuigi nende tegelaste vahel on kokkupuuteid olnud ka varasemates episoodides - Bloom nägi Stephenit esimest korda tõllaaknast "Hadeses" ning Mulligan ja Stephen kohtasid Bloomi põgusalt "Skylla ja Charybdise" lõpul raamatukogust väljudes -, kannab alles "Päikese veised" teose isa-poja motiivi põhjalikumalt edasi. Joyce'i sõnul on Bloom selles episoodis sperm, haigla emakas, haiglaõde munarakk ja Stephen embrüo. Bloomi isaroll väljendub siin kasvõi juba tema kahetsuses selle üle, et Stephen on sunnitud oma vaba aega nii toores seltskonnas veetma.

Isa ja poja motiiv jõuab teatava kulminatsioonini "Kirkes", mille alguses kohtame Bloomi Dublini punaste laternate linnaosast, kuhu ta on tulnud Stephenit ja tolle sõpra Lynchi otsima. Peaaegu kohe juhib Joyce aga lugeja märkamatult tegelike sündmuste tasandilt Bloomi hallutsionatsioonidesse ning sellised üleminekud saavad umbes 150 lehekülje pikkuses "Kirkes" sagedaseks. Bloomile meenuvad naised, kellesse ta on minevikus seksuaalsete tagamõtetega suhtunud (nt Josie Powell, "Laistrügoonide" proua Breen, kellega Bloom oli vahetult enne Mollyga abiellumist flirtinud, ja Mary Driscoll, Bloomide endine toatüdruk, kelle Molly oli Bloomi seksuaalse huvi tõttu vallandanud). Üsna pea leiame Bloomi aga kohtupingist, kus erinevad naised teda sündsusetute ettepanekut tegemises süüdistavad. Hiljem näeme Bloomi näiteks omanimelise linna, Bloomusalemi austatud juhina, kes ühtäkki meie ette rasedana ilmub ning kohe ka kaheksa last ilmale toob. Kogu "Kirke" vältel vahetuvad Bloomi riided iseenesest ning tihti toovad hallutsinatsioonid kaasa ka nende juurde kuuluva keskkonna. Suur osa järgnevatest sündmustest leiab aset Bella Coheni bordellis, kust Bloom leiab Stepheni, kuid tema hallutsinatsioonid ei peatu ka siin. Bloomile ilmub esmalt tema isa, kes teda lõbumajas viibimise eest nuhtleb. Samuti satub ta masohhistlikku fantaasiasse asutuse madamiga, kellega kokkupuude Bloomi naiseks muudab. Kokkuvõttes realiseerib "Kirje" niisiis selgesõnaliselt paljud need sageli perversse loomuga isud, mis vaid harva vaimselt tervete meeste ja naiste teadvusesse ilmuvad, ja nii on ka mõistetav, miks Joyce kogu seda hallutsionatsioonide jada "Fausti" volbriöö stseeniga võrdles.

"Kirke" sürrealistlikku atmosfääri rõhutab veel tõsiasi, et kogu peatükk on kirja pandud draamavormis. See võimaldab Joyce'il lisaks konkreetsetele isikutele repliike panna ka elutute asjade (nt suudlused), abstraktsioonide (nt minevikupatud) ja individualiseerimata tegelaste (nt ümberlõigatud) "suhu" ning juhendada remarkide kaudu viimaste "etteasteid" sarnaselt Bloomi, Stepheni või teiste tegelastega objektiivsel moel. Objektiivse reaalsusena esitab "Kirke" ka tegelaste sisemaailma, lõhkudes piiri normaalsuse ja fantasmagooria vahel. Lisaks sellele, et Stephen ja Bloom ei suuda selles peatükis hallutsinatsioonidel ja tegelikel sündmustel vahet teha, raskendab draamavorm sedasama vahetegu ka lugeja puhul. Olukorra muudab veelgi keerulisemaks tõsiasi, et sarnaselt Stepheni ja Bloomi mäluga on ka "Kirkel" endal "meeles" "Ulyssese" tekstuaalne ajalugu kuni dramaatilise olevikunarratiivini välja: varasematel lehekülgedel kujutatud tegelased ilmuvad siin üksteise järel uutes konstellatsioonides taas välja. Kokkuvõtvalt - kuigi "Kirke" näeb välja nagu näidend, ei käitu ta sellena.

Kuna "Kirke" narratiivimehhanism järgib unenäoloogikat, siis on seda episoodi mõnikord käsitletud ka "Finnegans Wake'i" ühe eelkäijana. Erinevalt oma järeltulijast "Kirke" aga vaid näitab Bloomi ja Stepheni unenägusid, asetamata meid nende sisse, ning seetõttu on seda peatükki lisaks pikkusele ja üksluisusele kritiseeritud teatava kohmakuse pärast. Ometi ei puudu "Kirkes" poeetiliselt ülendavad hetked. Peatüki lõpus, kus Bloom on Stepheni lõuahaagiga lõppenud vaidlusest välja aidanud ning tolle pooloimetut kogu tänaval valvab, ilmub talle kadunud poja Rudy vaim. "Ulyssese" kõige dramaatilisem episood on selleks hetkeks vabastanud Stepheni mineviku vaimsest surutisest ning aidanud Bloomil tõusta mehelikkuse kõrgemale tasandile. Rudy vaim seobki need kaks tegelast isa ja pojana ühte ning "Eumaios" ja "Ithaka", "Ulyssese" viimased Bloomile ja Stephenile keskenduvad peatükid, tugevdavad seda sidet veelgi.

Erinevalt "Kirkest" näib "Eumaios" esmapilgul olevat stilistiliselt harjumuspärane ja täiesti arusaadav: Bloomi ja Stepheni jõudmist ja viibimist kaarikujuhtide varjualuses (cabmen's shelter) kirjeldab näiliselt kõiketeadev jutustaja viisil, mis on meile tuttav 19. sajandi realistlikest romaanidest. Peatselt hakkab meid peatüki stiil aga segama. Paljud laused venivad ligi poole lehekülje pikkuseks, kuigi edastatava info hulk jääb lihtlause oma tasemele ("milleks kasutada üht sõna, kui sedasama saab öelda ka kolmekümnega?"). Jutustaja näib olevat raskustes teksti fookustamisel ja proportsionaalsemaks muutmisel, samuti tugineb ta suures ulatuses klišeedele. Veelgi enam, lakkamatu siirdkõne teeb vaheteo jutustaja ning tegelaste häälte vahel väga keeruliseks.

Muljet "Eumaiosest" kui töötlemata tekstist aitab süvendada ka tõsiasi, et üks ja sama isikuline asesõna viitab siin ühe lause piires kord ühele, kord teisele isikule, muutes nõnda episoodi peategelased - Bloomi ja Stepheni - teineteisest suures osas eristamatuks. Kuigi lugeja on sellise teksti mõtestamisel suur-tes raskustes, töötab just selline tähenduslik laialivalguvus kaasa peategelaste isiksuste kokkusulamise-le, mis saavutab kulminatsiooni "Ithakas". Kuigi Bloom ei suuda "Eumaioses" Stepheni sügava-mõttelisi märkusi lõpuni mõista ning reageerib nendele asjasse mittepuutuvate kommentaaridega, on neil siiski ühiseid maailmavaatelisi kokkupuutepunkte (nt rahuarmastus). Kui esialgu vaatleb Bloom Stephenit seose kaudu tolle isa Simon Dedalusega, siis "Eumaiose" käigus Bloomis süvenev impulss Stephenit kaitsta heidab kõrvale tõsiasja, et viimane on tema sõbra poeg. Vaatamata sellele, et Stepheni ja Bloomi suhtlus ei kulge veatult ning nende eluhoiakud jäävad üsna kaugele täielikust ühildumisest, tunneb Bloom Stepheniga siirast emotsionaalset. Veelgi enam, ka Stephen ise näib siin olevat seljatanud oma tüüpilise hingeseisundi.

Kirjeldatud sideme tõstab kosmilisele tasandile 303 küsimusest ja vastusest koosnev "Ithaka", Joyce'i lemmikepisood, mida ta hellitlevalt inetuks pardipojaks kutsus ja mis paljud senitekkinud lüngad Bloomi ja Stepheni sarnasuste ja erinevuste kohta täidab. Järgides matemaatilise katekismuse stiili, taandab Joyce selles peatükis kõik sündmused nende füüsilistele ja kosmilistele omadustele, tehes Bloomist ja Stephenist taevakehad, mida nad siin vaatlevad. Nii nagu peatüki algus kirjeldab ülima põhjalikkusega, kuidas jõuab vesi Bloomide kööki, kust me peategelased pärast varjualusest lahkumist avastame, ja nii nagu peatüki keskosas antakse ülevaade sellest, millised tähtkujud reede, 17. juuni 1904. a varahommikul aadressil Eccles Street 7 asuva maja juurest taevas nähtavad olid, nii tõstetakse katekismuse stiili kaudu ka Bloomi ja Stepheni suhe fenomeni, konstellatsiooni tasandile. Et "Ithaka" impersonaalset keelt iseloomustab tung nimetada ja kirjeldada kasvava täpsusega narratiivi mittepuutuvaid fakte, siis lakkab ka peatüki tegevus ise niivõrd detailselt esitatuna olemast tegevus ning ükskõik kui triviaalsest sündmusest saab müüt. "Ithaka" faktirikas stiil - siin saame peategelaste kohta palju rohkem teada kui ülejäänud peatükkides - võimaldab "Eumaioses" kirjeldatud sõbrunemisprotsessi ka kiiremini lõpp-punktini juhtida.

Stepheni ja Bloomi kohtumise lõpp "Ithaka" keskel on lihtne, kuid selles puudub otsustavus, mille ootuse eelmised peatükid lugejas tõenäoliselt tekitasid. Bloom teeb Stephenile ettepaneku, et selle öö nende pool veedaks, kuid Stephen keeldub. Ehkki nad lepivad kokku ka tulevikukohtumiste osas, arvab Bloom, et see jääbki vaid kavatsuseks. Kui Bloomile saab juba varasemates peatükkides selgeks tema kohtumise olulisus Stepheniga - "Ithaka" algus annab meile näiteks teada, et nii intellektuaalselt stimuleerivat vestlust, nagu ta Stepheniga tol õhtul pidas, koges Bloom viimati enam kui kümne aasta eest -, siis Stephen ei näi ka Bloomiga hüvasti jättes teadvat, et viimane aitas tal kogeda seda isaideed, millest ta kogu päeva jooksul nii palju mõelnud oli. Lugeja aga, kes teab, et Bloom ja Stephen esindavad Joyce'i kui loojanatuuri kaht erinevat, kuid teineteist täiendavat aspekti, on teadlik ka sellest, et just Bloomiga kohtudes täidab Stephen need tingimused, mille ta ise oma "Skyllas ja Charybdises" esitatud teoorias välja tõi: et ennast (Stephen, noor Joyce) eitades saab kunstnik selleks, kelleks ta on vältimatult määratud saama (Bloom, küps Joyce).

14. "Penelope"

Pärast Stepheni ärasaatmist "Ithaka" keskel astub Bloom tagasi tuppa ning avastus, et elutoa mööbel on ümber tõstetud, viib ta mõtted taas Molly ja Boylani võimalikule suhtele. Bloom arvab, et Boylan on vaid üks paljudest Molly armukeste reas, ning kaalub põgusalt isegi Molly mahajätmist ja oma ammuste unistuste täideviimist. Tõsiasi, et kell on palju, väsimus ning kujutlus Molly soojast kehast tema kõrval voodis sunnivad teda oma kangelaslikke põgenemisplaane aga edasi lükkama ning pärast mõningast viivitust ärkvel oleva Molly juurde magamistuppa minema. Jättes kõrtsis, rannas ja lõbumajas asetleidnud sündmused mainimata, kuid öeldes, et ta oli kohtunud Stepheniga, heidab Bloom Molly kõrvale voodisse ning jääb, jalad peatsil, magama. Kuni teose lõpuni on nüüd sõna Mollyl.

"Yes because he never did a thing like that before as ask to get his breakfast in bed with a couple of eggs since the City Arms hotel when he used to be pretending to be laid up with a sick voice doing his highness to make himself interesting to that old faggot Mrs Riordan that he tought he had a great leg of and she never left us a farthing all for masses for herself and her soul greatest miser ever was actually afraid to laid out 4d for her methylated spirit telling me all her ailments she had too much old chat in her about politics and earthquakes and the end of the world let us have a bit of fun first God help the world if all the women were her sort..." (690)

Nagu alati, nii algab ka "Penelope", "Ulyssese" viimane peatükk, Joyce'ile tüüpilise vimkaga. Meile näidati just, "Ithaka" lõpul, millest Poldy enne magamajäämist Mollyga rääkis, ja me teame niisiis, et ta ei tellinud endale hommikusööki voodisse. Kuigi "Penelope" esimesed read tuletavad meile põgusalt meelde "Ithaka" katekismuse taolist stiili ning meie peast käib läbi mõte, et võib-olla ei tea me Poldy vastavast soovist lihtsalt seetõttu, et eelmise peatüki lõpus ei esitatud sellise vastuse väljatoomiseks sobivat küsimust, haarab meie tähelepanu hoopis teine tõsiasi. Märkame kohe alguses, et uus peatükk koosneb ülipikkadest tekstilõikudest, milles on loobutud traditsioonilistest kirjavahemärkidest. Lõike on kokku kaheksa ning esimese kirjavahemärgi avastame alles neljanda lõigu lõpust, peatüki 21. leheküljelt. Nii esitatud laused on ülipikad ning ka osalausete sees on mitmeid problemaatilisi üksusi, näiteks "Eumaiosest" tuntud isikuliste asesõnade rohkus ja tähenduslik laialivalguvus. Lugeja saab peatselt aru, et selliste võtete abil saavutatud terav erinevus varasematest stiilidest viitab selgelt uue tegelase teadvuse voolu kaasamisele.

"Penelope", "Ulyssese" kuulsa viimase peatüki eripära seisneb selles, et see on esitatud täielikult Molly Bloomi sisemonoloogina. Kui "Ulyssese" algstiil, nagu mäletame, toetus sisemonoloogile vaid osaliselt ning ka "Proteus", "Penelopele" stilistiliselt kõige lähedasem peatükk, ei saanud läbi ilma kõiketeadva jutustaja üksikute kommentaarideta, siis "Penelopes" näidatakse lugejale kõike vaid Molly Bloomi pilgu läbi. Peatüki teine oluline eripära on seotud sisemonoloogi enda stiiliga: kui Bloom mõtleb staccato vormis ja ka Stepheni mõttekatked koosnevad suhteliselt lühikestest üksustest, siis Molly sisemonoloog on voolav, ilma alguse, keskpaiga ja lõputa. "Penelope" voolavus väljendub lisaks tavamõõduliste lausete kokkusulandumisele ka Molly võimes liikuda vabalt erinevatel kronoloogilistel tasanditel, samuti tema pidevas kalduvuses oma vaatepunkti vahetada. Ühel hetkel meenutab Molly oma lapsepõlve Gibraltaril, järgmisel ootab ta ihalevalt järgmist kohtumist Boylaniga. Ühel hetkel väidab Molly, et maailm oleks palju elamisväärsem koht, kui seda valitseksid naised, kuid kohe räägib ta eelöeldule järgmiste sõnadega vastu: "no wonder they treat us the way they do we are a dreadful lot of bitches" (728). Johnsoni sõnul on just suutlikkus perspektiivi vahetada - näha ja olla nähtav, omaks võtta ja tagasi lükata, teha vahet erinevustel ja ühendada sarnasuste alusel, sisaldada endas samaaegselt nii keha ja vaimu, nii mälestusi kui ka vahetut hetke - see, mis määratleb "Penelopes" naiselikkuse (972).

Joyce kommenteeris kirjas Frank Budgenile "Penelopet" järgmisel viisil (Joyce'ile omase keelelise nüansseerituse tõttu olgu see tsitaat esitatud originaalkeeles):

"Penelope is the clou of the book. The first sentence contains 2500 words. There are eight sentences in the episode. It begins and ends with the female word yes. It turns like the huge earth ball slowly surely and evenly round and round spinning, its four cardinal points being the female breasts, arse, womb and cunt expressed by the words because, bottom (in all senses bottom button, bottom of the class, bottom of the sea, bottom of his heart), woman, yes. Though more obscene than any preceding episode it seems to me to be perfectly sane full amoral fertilisable untrustworthy engaging shrewd limited prudent indifferent Weib. Ich bin der [sic] Fleisch der stets bejaht."¹⁶

Kuna Joyce defineerib naiselikkust kehalisuse kaudu, tõuseb "Penelope" libidinoosne sisemonoloog eelnevate peatükkide vaimsete tegelaste taustal selgelt esile. Molly tähelepanu püsib siin pidevalt oma kehal, ta imetleb naise rindade ilu, ta võrdleb neid soosivalt mehe suguelunditega ("no wonder they hide it with a cabbageleaf" (704)). Ta meenutab oma varasemaid seksuaalelamusi, kõrvutab Poldy ja Boylani sugulist võimekust ning muretseb oma vanuse pärast (Molly on 34-aastane). Peatüki lõppedes lähevad ta mõtted koguni Stepheni võrgutamisele, kui too peaks nende juurde elama tulema. Sõna Yes, mis on "Penelope" esimene ja viimane sõna ning mis ilmub selle peatüki lehekülgedel ehk rohkem kui teistes "Ulyssese" episoodides kokku, on Joyce'i jaoks samuti esmajoones kehalise tähendusega. Nagu ta ütleb, see on "naissoost sõna".

Joyce'i rõhuasetus naiselikkuse füüsilisel aspektil, mis "Penelopes" eeskätt seksuaalsete motiivide (ja kohati ebatsensuursete väljendite) külluses väljendub, on paljudele andnud võimaluse kirjanikku misogünismis süüdistada. Feministid on "Penelopet" kritiseerides öelnud, et Joyce kehtestas sellega taas kord meeste loodud stereotüübi, mis naisi alandab ja nõrgestab, ning ka Nora Barnacle, Joyce'i naine, arvas, et kirjanik ei mõistnud vastassugupoolt. Kriitikale vaatamata mõjub järsk üleminek naiselikule perspektiivile "Ulyssese" lõpus siiski ülendavalt. "Penelope" lõpp kutsub tahes-tahtmata esile võrdluse Goethe "Fausti" lõpuvärssidega ning lugeja mõistab, et Bloomi lunastus pole Mollyta (das Ewig-Weibliche zieht uns hinan) võimalik.

Molly mõtted Poldyst ja Boylanist varieeruvad "Penelope" käigus oluliselt. Kuigi ta meenutab pärastlõunast seksi Boylaniga, pidades seda värskendavaks vahelduseks Poldy veidratele armatsemisvõtetele, meenub talle kohe, kui kena Poldy noorena oli ja kuidas ta tolle Josie Powellilt üle lõi. Kuigi tal on oma armuafääri üle niivõrd hea meel, et arvab end juba uut kohtumist Boylaniga ootavat, põlgab ta toda järgmisel hetkel põhjalikult. Kuigi talle kangastuvad esmalt Poldy veidrused, on ta mõtetes oluline koht ka tolle kunagistel komplimentidel. Kuigi ta heidab Poldyle ette tolle võimetust teda seksuaalselt rahuldada, ning kahtlustab, et Poldy saatis Milly just seepärast Dublinist ära, et too ema abielurikkumisest teada ei saaks, tõstab ta oma mõtetes enese kõrvale siiski just tema. Lõppude lõpuks oli just Poldy see, kes mõistis, mida tähendab Molly jaoks olla naine, ning Molly mälestused sellest, kuidas Poldy talle aastate eest abieluettepaneku tegi, on ka teose viimased:

"... yes and how he kissed me under the Moorish wall and I thought well as well him as another and then I asked him with my eyes to ask again yes and then he asked me would I yes to say yes my mountain flower and first I put my arms around him yes and drew him down to me so he could feel my breasts all perfume yes and his heart was going like mad and yes I said yes I will yes." (732)

15. Kuidas "Ulyssest" lugeda

"Ulysses" on üks neid väheseid maailmakirjanduse teoseid, mille allotroopne iseloom võimaldab selle lugejail kirjeldamiseks ühendada binaarsete opositsioonide mõlemad otsad. Nõnda näiteks on "Ulysses" samaaegselt nii romaan, kuna ta jälgib inimtegelaste, eriti Bloom, Stepheni ja Molly mõtteid ja käitumist konkreetses ajalis-ruumilises kontekstis (Dublin, 16. juuni 1904), kui ka antiromaan, sest ta aluseks on keerukas sümboolne süsteem ja vormiks stilistiline ekstravagants. Püsiv liikumine nende kahe vastandpooluse vahel peegeldub juba viisis, kuidas Joyce erinevatel aegadel teosele viitas: kui alguses nimetas ta "Ulyssest" romaaniks ning hiljem kasutas ta mõisteid "eepos", "entsüklopeedia" ja isegi maledetissimo romanzaccione, siis lõpuks rääkis ta "Ulyssesest" "vaid" kui raamatust.¹⁷ Lisaks võimele kategooriaid trotsida iseloomustab "Ulyssest" ka stilistiline totaalsus: ta teostab kõik need kirjanduslikud traditsioonid, millest ta koosneb, niivõrd täielikult, et lõpuks need traditsioonid ammenduvad ja näivad vaid konventsionaalsetena (xxvi). Mängides stiilidega teadlikult kuni nende ammendumise piirini, ei ole "Ulysses" niisiis mitte ainult tekst, vaid ka metatekst. Kuna ta esitab niivõrd suures mahus nii olulisi küsimusi nende protsesside kohta, mille abil tähendusi luuakse, ei ole "Ulyssese" positsioon 20. sajandi kõige tähtsamate kirjandusteoste nimistus sugugi üllatav.

Joyce'i meisterlik oskus erinevate stiilide vahel vabalt liikuda pani T. S. Elioti tõdema, et "Ulyssese" autoril ei ole oma stiili: selle asemel on tal vaakum, millesse kõik stiilid tormavad. Teose teise poole peatükid kinnitavad, et stiilist saab siin rääkida vaid mitmuses. Kuna "Ulyssese" stiilid põhinevad kõik vormi intiimsel seosel tegelaste ja nende tajudega, siis funktsioneerivad need siin esmajoones erinevate nägemisviiside väljendusena. Säärane stilistiline pluralism kujundab oluliselt ka teose lugemisprotsessi.

Kui ma "Ulyssese" käesoleva aasta mai keskel esimest korda kätte võtsin, ei teadnud ma teose stiilide hulgast mitte midagi. Teadsin vaid, et suur osa tekstist on esitatud sisemonoloogi vormis, ning küllaltki suur varasem kokkupuude modernistliku kirjandusega ei hirmutanud mind ka "Ulyssese" esimese kahe peatüki juures. Vastupidi - kuna teadvuse voolu kirjanduse keskmeks on tegelaste hingeseisundi vahetu edasiandmine, siis juhib ka süžeepöörete vähesus lugeja tähelepanu tegelaste (aga ka teksti enda) teistele tahkudele ning soodustab seega näiteks realistliku romaaniga võrreldes oluliselt vabamat lugemiselamust. Esimene märkimisväärne tõrge "Ulyssest" lugedes tekkis mul "Proteuse" juures, kus Stephen Dedaluse tihe ja intellektuaalsetest viidetest kubisev sisemonoloog mul teosest kõige enam 2-3 lehekülge päevas läbida võimaldas. Et "Proteus" on aga mahu poolest küllaltki lühike, siis oli ka lugemishäire lühiajaline, ning peatükke "Kalypsost" kuni "Liikuvate kaljudeni" lugesin ma üldjoontes kui harjumuspärase romaani omi.

"Ulyssese" teise poole peatükid, millest igaüks sundis mind ennast oma stiiliga rohkem kohandama, ei tekitanud minus vähemalt "Päikese veiste" alguseni samuti erilist kohmetust. Iga uus stiil kujutas ju endast mu lugemisoskuse mõõdupuud ning motiveeris mind oma võimeid proovile panema. Kuigi "Hades", "Liikuvad kaljud" ja "Ithaka", mu lemmikepisoodid, tekitasid oreooliefekti teose mõne teise, minu jaoks vähem huvi pakkuva peatüki suhtes, andis juba uue stiili ootus iseenesest lugemisele indu juurde. Ehkki "Päikese veiste" ja "Kirke" puhul näis ettevõtmine - sest kuidas "Ulyssese" lugemist muul moel kirjeldada - end vähem ära tasuvat (esimest on erakordselt raske lugeda ning teine on kohati tüütult üksluine), ei andnud ükski "Ulyssese" peatükk, ükski tegelane ega kujutatud sündmus, ükski stiil mulle põhjust iga paari minuti järel kontrollida, kui palju lehekülgi mul veel lugeda on jäänud, ning augusti alguseks jõudsin ma teosega edukalt lõpule. Koos Dante "Jumaliku komöödiaga" on "Ulysses" nüüd teoseks, mille lugemise kogemuse üle ma eriti uhke olen.

Derek Attridge on ilmekalt kirjeldanud kaht viisi, kuidas saab Joyce'i lugeda. Ühelt poolt on Joyce'i teoseid võimalik hinnata selliste väikesemõõduliste aspektide kaudu nagu üksikute lausete ja fraaside kahemõttelisus ning teksti korrastatus. Teiselt poolt saab aga nende teoste lugemist käsitleda ka kui suurejoonelist projekti, mille käigus luuakse mudel, mis kujutab kas terve teose, terve Joyce'i loomingu või isegi kogu Joyce'i isikliku ja professionaalse eluloo, mille osaks vastav teos ise on, ühtsust. Attridge võrdleb Joyce'i tekstide lugemist muusikapala mängimisega. Seda on võimalik teha kiiresti, jättes vahele läbipaistmatud ja korduvad lõigud, et saada ülevaade üldistest arengutest ja mustritest. Joyce'i saab aga lugeda ka aeglaselt, maitstes üksikuid sõnu, murdes pead mõistatuste üle, ajades kommentaarides näpuga järge.¹⁸ Trotsides vastandusi, haarab "Ulysses" niisiis endasse ka lugemise kardinaalpunktid.

Mina püüdsin "Ulyssest" lugeda viimasena kirjeldatud viisil eeskätt oma harjumuse tõttu "tarbida" raamatuid kaanest kaaneni (koos ees- ja järelsõnade, kommentaaride ning avaldamisajaloo ülevaatega). Sellise lugemise teeb eriti keeruliseks tõsiasi, et Joyce ütleb lugejale palju vähem kui ükski teine autor ning lugeja peab laialipillutatud elemendid - ja neid elemente on palju! - ise mõttelisteks tervikuks kokku panema. Joyce'i tekst nõuab lugejalt niisiis tavatult teravat tähelepanu ja head mälu, mistõttu soovitatakse "Ulyssest" lugeda enam kui üks kord. Nii nagu Joyce autorina, nii peab ka lugeja kogu teost korraga mälus hoidma ning suutma "äravisatud" elemendi taasilmumisel seoseid mõne varasema episoodiga luua, niisiis peatükkide vahel vabalt edasi-tagasi liikuda. Kui lugeja suudab oma tähelepanu nende sadade lehekülgede vältel nii detailidel kui ka tervikstruktuuril hoida, siis ei ole võimalik, et ta "Ulyssest" käest pannes ütleb, et see teos talle ei meeldi. Isegi kui lugejale on "Ulyssese" tegelased, sündmuste kujutamisviis või stiilieksperimendid mingitel põhjustel vastumeelsed, paneb juba tõsiasi, et ta on suutnud selle keerulise teksti rägastikust läbi murda, teda seda teost - ja enda saavutust, millel meie hinnangud tavaliselt põhinevad - vähemalt väärtustama. Ülejäänud valmistavad end ette teiseks lugemiskorraks.

Tõsiasi, et eesti keeles puudub "Ulyssese" täielik tõlge, pani mind varasemalt suurt nördimust tundma. Teose kaalukus 20. sajandi kirjanduses ei andnud mulle võimalust küsida selle järele, kas "Ulyssest" on üldse võimalik tõlkida, ning kui jah, siis kas seda oleks mõttekas teha. Olles nüüd teose keelelisest mitmekesisusest mõnevõrra rohkem teadlik, on ka mu suhtumine oluliselt muutunud. Lisaks sellele, et suurt osa "Ulyssesest" ei saagi teistesse keeltesse tõlkida - rääkida saaks ehk vaid järeletegemisest -, on minu arvates isegi hea, et teose eestikeelne tõlge puudub. Võõrkeeles lugemisel pööratakse teksti detailidele tihtipeale suuremat tähelepanu ning "Ulyssese" juures on selline lugemisviis eriti soovitatav. Ükskõik, millises keeles "Ulyssest" ka ei loeta, toob aga juba selle kättevõtmise fakt lugeja lingvistilisest ja narratiivsest turvatsoonist välja ning arendab teda tohutult mitte ainult lugeja, vaid ka inimesena. Seepärast on eriti oluline, et "Ulyssest" ei käsitletaks suvalise raamatuna riiulis.

Viited:

1 J. Joyce. Finnegans Wake. London and New York: Penguin Books, 1999, p. 179. Kõik alljärgnevad väljavõtted Joyce'i teostest on esitatud originaalkeeles.

2 Angloameerika maades tähistatakse seda päeva ka tänapäeval teose peategelase perekonnanime järgi Bloomsday'na.

3 J. Joyce. Ulysses. Oxford, New York: Oxford University Press: 2008. Kõik alljärgnevad otseviited "Ulyssesele" on pärit sellest väljaandest. Number tsitaadi või refereeringu järel tähendab leheküljenumbrit.

4 R. Welch [Ed.]. The Oxford Companion to Irish Literature. Oxford: Clarendon Press, 1996, p. 576.

5 E. Nolan. James Joyce and Nationalism. London and New York: Routledge, 1995, p. 23.

6 S. Gilbert and R. Ellmann [Ed.]. Letters of James Joyce. London: Faber & Faber, 1957-1966, III, p. 50.

7 T. S. Eliot. Ulysses, Order, and Myth. In: F. Kermode [Ed.]. Selected Prose of T. S. Eliot. London: Faber & Faber, 1975, pp. 177-178.

8 Detailsemate vastavuste kohta vt Gilberti ja Linati skeeme.

9 R. Ellmann [Ed.]. Selected Letters of James Joyce. New York: Viking, 1975, p. 271.

10 J. Joyce. A Portrait of the Artist as a Young Man. Oxford, New York: Oxford University Press, 2008, p. 208.

11 Ibid., p. 213.

12 Ibid., pp. xxxvii-xxxviii.

13 Nendele detailidele aitas mu tähelepanu juhtida: B. Williams. Before the Wake. Commentary on all Joycean drama and fiction sans Finnegan. - Arvutivõrgus kättesaadav: http://fracman.home.mchsi.com (4. september 2010).

14 V. Vaher. Maiparaad mikroskoobi all. - Sirp, nr 40, 10.11.2006.

15 B. Williams. Op. cit.

16 R. Ellmann. Op. cit., p. 285.

17 Ibid., p. 270.

18 D. Attridge. Reading Joyce. In: D. Attridge [Ed.]. The Cambridge Companion to James Joyce. Cambridge: Cambridge University Press, 2004, p. 3.